Uganda: külas marabudel ja pügmeedel

Ida-Aafrika lummas meid oma metsiku elu-olu, võrratu loomariigi ja karmi ajalooga.

Rwanda kurblooline lähiminevik, metsikud, kuid samas nii inimnäolised mägigorillad, Masai Mara ja Serengeti rahvusparkide silmapiirini ulatuvad knuu- ja sebrakarjad oma iga-aastasel rännakul paremate söögimaade otsingul, kõige selle kõrval aga igapäevast elu elavad sitked masaid, kes otsivad tasakaalu iidsete traditsioonide ja nüüdisaegse eluviisi vahel.

Lõuna-Etioopia paneb ahhetama ka paljunäinud rännumehe – ees ootavad hõimud, kes käivad veel tänapäevalgi loomanahkades ja elavad samasugust elu kui nende esivanemad tuhat aastat tagasi. Kontrast sama riigi põhjaosaga on meeletu, seal tervitasid meid paarituhande aastane kristlus ja kaljukirikud.

Kontrastid on siin kõikjal meeletud ja need panevadki Aafrikat armastama.

Uganda: külas marabudel ja pügmeedel

Istusime Viktoria järve idakaldal Tansaanias ja vaatasime loojuvat päikest. Olime seigelnud läbi Rwanda, Uganda ja Keenia, vaid mõni hetk tagasi maandusime Musoma linnakeses, rannamotelli terrassil. Oli teine jõulupüha ning sestap olid järve äärde kogunenud kõik parimates pidurüüdes kohalikud. Mängis vali ja rütmikas Aafrika diskomuusika. Rahvas keerutas ühes rütmis justkui suguharu suurpidustustel või Aafriaka reivil. Kõlaritest paiskus välja vali, rütmikas diskobiit, mille taktis hüpati, keerutati, raputati päid ja väänati puusi.

„Loodetavasti ei kesta see hommikuni,” mäletasime end tol õhtul mõtlemas.

Pea nädala jagu ei olnud meil vähimatki võimalust elektriga priisata, rääkimata internetist, nüüd kasutasime seda võimalust kohe hoolega. Ugandasse minekuks ei olnud meil tõtt-öelda ühtegi väga head põhjust. Isegi mitte ühtegi vaatamisväärsust ega loodusretke, mida tingimata peaks nägema või kogema. Ent midagi siiski oli – emotsionaalne side ühe Lähis-Ida rännakutel kohatud rännumehega.

Craig oli juudi päritolu ameeriklane, kellega kohtusime Egiptuses, Hurghada moslemikvartalis, ööpimeduses ühiselt öömaja otside, et järgmine päev Luxorisse suunduda. Mees oli parasjagu oma aastasel rattaretkel läbi Aafrika ja Lähis-Ida Euroopasse. Meie mõjul põikas ta hiljem läbi ka Eestist, kus Kihnu saar jäi talle kauaks mällu kui üks reisi tipphetki. Enne seda aga oli ta veetnud kuu aega Ugandas – ja nagu ta ise hiljem ütles, jättis sinna oma südame. Ei läinud aastatki, kui kaunis tumedanahaline Linda talle šokolaadivärvilise lapsukese sünnitas. Seega oli sõber nüüdseks ankrus riigis, mida me ju ometigi külastamata jätta ei saanud. Paraku aga ei olnud Craig ise enam Ugandas – pärast rasket autoõnnetust otsustasid nad koos Linda ja lapsega Ameerikasse kolida, kuna see tundus turvalisema valikuna. Aga tema kutse jäi: “Kui lähete, otsige üles teeots mu küla poole – ma jätan teile juhised.” Ja nii see oligi – Ugandasse viis meid mitte kaart ega reisiblogi, vaid mälestus, side ja lubadus.

Pärast ligi ööpäevast lendu läbi Stockholmi, Rooma ja Addis Abeba maandusime lõpuks Entebbe lennuväljal. Viimasest vahemaandumisest alates oli lennuk kiiresti täitunud valgetes rüüdes reisijatega – need olid palverändurid, kes naasid Mekast pärast kuuajalist hadžit. Ehkki Uganda elanikkonnast moodustavad moslemid vaid umbes viis protsenti, olid kõik saabunute omaksed suutnud kogu Entebe lennuvälja ära ummistada, nii et viivuks jäi mulje, et see protsent on otse vastupidine. Ilma pikema sissejuhatuseta pandi kohapeal lennuvälja esisel parkimisplatsil kohe korralik, vägagi särtsakas pidu püsti: kõlas pillimeeste ansambel, lauldi, tantsiti, lehvitati ja hõiguti – nagu Aafrikas ikka, ei vajata peo jaoks palju, piisab põhjusest ja inimestest.

Entebbe on Uganda endine pealinn ja praegu omal moel väravaks pealinna Kampalasse jõudmisel. Ilus rahulik linnake Viktoria järve kaldal. Koguni nii ilus, et riigi presidentki olevat hiljuti oma residentsi Kampalast siia üle toonud. Meie aga sättisime end Kampala poole teele ja võtsime sihikule Red Chilli Guesthouse’i, mis on üks Lonely Planeti soovitatud kohti. Ei pidanud pettuma – maja oli täis vahvaid rännumehi, lobby’s levis WiFi, kraanist tuli sooja vett ja kukk hakkas hoovis kirema alles koidikul. Olime õiges kohas!

Kuna pärast Craigi koduküla tuuri muud erilist plaanis ei olnudki, uurisime kohapeal käigupealt, mida huvitavat Ugandas teha saaks. Selgus, et tegemist on tõeliselt seiklusrohke paigaga keset Aafrikat, kus on võimalik käia väga liigirikastes loodusparkides, mõnuleda Bunyonyi järve ääres, külastada gorillasid, kanuutada jõgedel jpm. Endalegi ootamatult olime sattunud Aafrika avastamata pärlikarpi, mis on täis sõbralikke ja heatujulisi inimesi.

Et olime plaaninud gorilladega lähemalt tutvust teha Rwandas ning loomariigiga tutvuda Keenias ja Tansaanias, otsustasime Ugandas piirduda vaid pealinna külastusega ning teha teel Ruandasse väikese puhkepausi Bunyonyi järve ääres.

Marabude pealinnas

Esimese päeva pühendasime reisiplaani viimasele lihvimisele ja bussipiletite organiseerimisele. Selle käigus kujunes sellest lausa omamoodi ekskursioon läbi Kampala – tegime bussijaamade tuuri ja sõitsime linna risti-põiki läbi.

Liikumiseks saab siinmail valida kahe põhilise variandi vahel – boda-boda ja matatu. Maitseasi. Boda-boda on mootorratas, millel sõitja istub tagumisel, sageli värvilise kunstnahaga kaetud istmel. Nimi tuleb ingliskeelsest „border to border” ehk piiriületusest, sest just sealt sai see transpordiliik alguse. Matatu on aga meie mõistes marsruuttakso, kus neljateistkohalisesse sõidukisse pressitakse sisse rohkem rahvast, kui esmapilgul võimalik tundub. Mõlemad on kiire ja ülimalt soodne viis linnas liikumiseks.

Kampala kohta võib öelda, et oma kaootilisest liiklusest ja kirevast tänavamelust hoolimata on see võrdlemisi turvaline. Turvalisust hoitakse siin aga üsna ebaharilikul moel: väidetavalt riietatakse iga tabatud varas otse tänaval kõigi silme all alasti – omamoodi rahvakasvatuslik meede. Meil sellist vaatepilti ei õnnestunud näha – ilmselt oli linn parasjagu heas tasakaalus.

Kampala peatänaval silma jäänud kõige silmapaistvamad kujud ei olnud siiski mitte inimesed, vaid… marabud. Jah, needsamad korjustoidulised linnud, keda olime varem vaid loomaaia võrede taga kohanud, jalutasid siin täiesti vabalt katustel, laternapostide otsas ja prügikastide vahel, justkui oleksid linna pärisasukad. Nende üle meetri kõrgune kehapikkus, roosa paljas kael ja tume sulestik andsid neile võõristava, peaaegu postapokalüptilise välimuse.

Kui marabu ilutseb šokolaadikarbil kui eksootiline ja leebe troopikalind, siis päriselus on ta midagi hoopis muud – vaikne, aeglaselt liuglev ja samas kummituslikult kohalolev. Nende kohmakas kõnnak ja pikk nokk teevad neist otsekui aegluubis liikuvad linnavaimud, kes õõtsuvad aeg-ajalt prügihunnikutes justkui udupilvest välja astunud valvurid. Kohalikud ei paista neist eriti välja tegema, aga meie jaoks oli see nagu linnastunud Aafrika sürrealistlik hetk – kus loodus pole tagaplaanile surutud, vaid jalutab sulle ise keset tänavat vastu.

Kui ajalugu kisub kõrvale

Uganda oleks võinud praeguseks olla üks säravamaid turismiparadiise Ida-Aafrikas, kui diktaator Milton Obote poleks 1962. aastal pärast riigi iseseisvumist siin majandusega eksperimenteerima hakanud. Mees kirjutas võimule tulles ümber riigi konstitutsiooni, koondas enda kätesse kogu võimutäiuse ja kustutas natsionaliseerimisega kõik riigis olevad välisinvesteeringud. Riigi areng peatus ja majandus kukkus. Kuid kõik see oli alles algus.

Asi läks veelgi hullemaks, kui 1971. aastal tuli riigipöördega võimule kurikuulus Idi Amin, endine Briti armee seersant, kelle kaheksa-aastase terrori ajal hukati riigis sadu tuhandeid rahumeelseid ugandalasi.

Riik on saanud normaalselt areneda alles alates 1986. aastast, mil võimule tuli praegune president Yoweri Museveni. Uganda majandus kasvab aeglaselt, kuid stabiilselt, kaks aastat tagasi viidi sisse koguni mitmeparteisüsteem.

Ometi on igapäevane elu endiselt raske – suurem osa elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri, ligipääs puhtale veele on piiratud ja elekter eksisteerib vaid linnades ja külakeskustes. Riigi peamisteks sissetulekuallikateks on endiselt välisabi, põllumajandus ja turism – kõik need on aga üleilmse majanduslanguse tõttu tugevasti kannatada saanud.

Elu Bunyonyi järve ääres

Saabusime Bunyonyi järve äärde hilisel pärastlõunal ning seadsime end sisse Overland Campis. See osutus tõeliselt mõnusaks – kõik eluks vajalik oli käe-jala juures ning külakeskus mõnusa jalutuskäigu kaugusel. Laagriplatsil valitses rahulik ja kodune õhkkond.

Bunyonyi järv ise on oma nime vääriline – see tähendab tõlkes „väikeste lindude järv”, ja neid leidub siin tõesti rohkelt: igas suuruses, igasuguse sulestiku ja lauluga. Õhk oli täis linnulaulu ja ümbrus justkui elavaks saanud postkaart.

Järv on vulkaanilise tekkega – kunagine purskav laava sulges siin jõe oru, moodustades loodusliku tammi. Selle tulemusel jäid 29 mäetippu justkui juhuse tahtel veepinna kohale – nüüd tuntud kui järvesaared, millest mitmel asuvad külakesed, koolid või ökoloogilised puhkekohad.

Esialgu arvasime, et siin saab kindlasti maitsta värsket kala, ent selgus hoopis üllatav tõsiasi – kogu järv on praktiliselt kalatu. Vulkaanilised gaasid muudavad vee eluks üsna ebasõbralikuks ja ainult mõned krevetilaadsed olendid suudavad siin ellu jääda. Seetõttu pole ka järveäärsetes külades tekkinud klassikalist kalurielu, mis muidu Ida-Aafrika veekogude ümbruses üsna tavaline.

Ent selle loodusliku eripära juures on ka üks suur pluss – just tänu vulkaanilistele gaasidele puuduvad siin krokodillid, jõehobud ja isegi bilharzia’t levitavad teod. See teeb Bunyonyi järvest ühe vähese veekogu Ida-Aafrikas, kus võib täiesti muretult ujuda.

Batwad – metsarahva vaikne vastupanu

Bunyonyi järve kallastel elavad batwad – Uganda põlisasukad, keda rahvasuus tuntakse ka pügmeedena. Need väikest kasvu inimesed on hoidnud kinni oma iidsetest eluviisidest, elades tänaseni samamoodi nagu sajandeid tagasi. Nende kodud on lihtsad savionnikesed, mis paiknevad metsade rüpes, eemal igasugusest kaasaegsest tsivilisatsioonist.

Aastate jooksul on erinevad abiprogrammid püüdnud batwasid ühiskonda „integreerida” – ehitatud on maju küladesse, pakutud riideid ja toidupakke, püütud õpetada „tsiviliseeritud elu”. Ent kõik need katsetused on osutunud ajutiseks. Tavaliselt püsivad nad uutes tingimustes vaid mõne nädala või kuu, kuni naasevad taas oma tuttavasse, looduslähedasse elukeskkonda. Seal, oma metsades ja onnikestes, tunnevad nad end turvalisemalt – rahus ja vabas rütmis, ilma välise surve ja standarditeta. Neil puudub igatsus või vajadus lõimumise järele.

Külastasime batwasid koos ühe Šveitsi abielupaariga. Meie tee viis läbi kitsaste metsaradade väikese kogukonnani, mis asub vaikselt varjul Bunyonyi järve lähistel. Seal, savist onnides nad elasidki – oma rütmis ja maailmas. Meie tarbimisühiskonna silmale oli see üsna trööstitu. Aga nende jaoks oli see kodu, mitte ajutine peatuspaik.

Tõeline elurõõm lõi aga särama siis, kui nad tantsu lahti lõid. Lapsed, naised ja mehed – kõik lõid kaasa, käed rütmiliselt plaksumas, jalad maad tagumas ja silmad naerul. Kui lõpuks palusime teha ühispilti, oli naljakas katsumus kogu küla pildile mahutada – iga laps, vanem ja ka kõrval uudistanud koer tahtis kaadrisse pääseda.

Kollaste plastkanistrite maailm

Laiem maaelu siin Ugandas – ja tegelikult paljudes teisteski Aafrika riikides – tugineb endiselt peamiselt naturaalmajandusele. Argielu keerleb lihtsate vajaduste ja ressursside ümber, millest üks olulisemaid on vesi. Ent see on muutumas järjest piiratumaks varaks.

Kõikjal silmapiiril torkavad silma kollased plastkanistrid – need on justkui elu sümbolid. Neid kantakse seljas, õlal, peas või eesli seljas. Tõenäoliselt on need standardkanistrid levitatud mõne rahvusvahelise abiorganisatsiooni kaudu, sest sama pilti näeb paljudes Ida-Aafrika riikides. Nende tulekuga on kadumas üks Aafrika visuaalseid sümboleid – elegantsed naised, kes kannavad veega täidetud savianumaid peas. Nüüd on selle asemel kollaste plastkanistrite meri.

Kaevude ääres seisab sageli sadu kanistreid – nende omanikud ootavad kannatlikult oma järjekorda. Vesi, mida meie võtame iseenesestmõistetavana, on siin väärtuslik nagu kuld. Vaid umbes viiel protsendil Uganda elanikest on ligipääs puhtale joogiveele kodus. Elekter on veelgi haruldasem – paljudel pole kunagi olnudki elektrivalgust.

See kõik määrab elurütmi. Nii pügmeed kui ka suurem osa maaelanikest elavad endiselt päikesetõusust loojanguni – päevavalgus on ainus „aktiivne aeg”. Õhtu saabudes vajub kõik hämusse ja puhkeolekusse. Elu kulgeb siin teises tempos – aeglasemalt, aga ehk mõnes mõttes ka sisukamalt.

Pildigalerii