Tiibet: riik maailma katusel

Alles kolmandal päeval Tiibetis hakkas meie organism tasapisi harjuma hõredama õhuga. Iga veidigi tempokam liigutus pani pea kõmisema – nagu oleks sees väike trummipoiss, kes igale hingetõmbele takti andis. Aga kõik need kõrgusehaiguse sümptomid – tuikav pea, veidi virvendav silmavaade ja pidev õhupuudusetunne – kahvatusid selle kõrval, mida päev-päevalt kogesime.

Ülelend Hiinast Chengdust Lhasasse oli omamoodi sissejuhatus Tiibeti vägevusse. Lennuki aknast avanes pilt, mis ei vajanud filtrit ega raamide lisamist – kogu Himaalaja hiilgas oma lumiste tippude, sätendavate jõekeste ja üksikute, justkui ajatusse tardunud külakestega. Ainsad, kes selle idülli hetkiti rikkuda suutsid, olid turbulentsid, mis 5–8 kilomeetri kõrgusel mägede vahel ootamatult lennukit sakutama hakkasid. Ja muidugi see Steven Seagali action-film, mida videoekraanid meie tahtest hoolimata lakkamatult mängisid – ilmselgelt ei olnud tegemist zen’iga.

Üks meeldejäävamaid vahepalasid juhtus veel enne õhkutõusu, kui Chengdus lennukisse sisenesime tagumise ukse kaudu. Esimese hooga tundus salong täiesti tühi – ükski pea ei paistnud istmete tagant. Jõudsime juba naljatada: „Kas me olemegi ainsad hullud, kes Tiibetisse lendavad?“ Alles veidi edasi kõndides selgus, et lennuk oli tegelikult puupüsti täis – lihtsalt kõik kaasreisijad olid nii väikest kasvu, et nende pead ei ulatunud üle istmete ja jalad ei puudutanud põrandatki.

Lennuk maandus lõpuks Lhasa lennuväljal, mis asub ligi 100 kilomeetri kaugusel linnast – siinsete mägiste olude tõttu on nii suurt tasast maad maandumiseks lihtsalt haruharva leida.

Kõik meie päevad Tiibetis olid kui järjest avanevad peatükid mõnest vaimsest eeposest. Külastasime paiku, mis kuuluvad budistliku maailma kõige pühamate hulka – Potala paleed, Drepungi, Gandeni ja Shera kloostreid ning dalai-laama endist suveresidentsi Norbulinkat. Iga koht, igasugune viirukilõhn, iga mungarüü sahin rääkis midagi enamat, kui sõnadesse mahutada suudaks.

Kohtumine rollingutega

Lhasa oli see paik, kus meil suure juhuse ja meeldiva kokkusattumuse tõttu õnnestus kohtuda ka eestlastega – mitte niisama reisisellide, vaid lausa rollingutega. Tegelikult andsid esimesed vihjed võimalikust kohtumisest märku juba teel Lhasasse.

Teadsime, et rollingud ehk Tiit Pruuli, Raido Rüütli ja nende sõbrad olid taas oma järjekordsel maailmareisil ning samuti teel Tiibeti suunas. Chengdus olles uurisime nende liikumisgraafikut nende kodulehelt ja tundus, et jõuame Lhasasse üsna samal ajal. Aive tundis isiklikult Raido Rüütlit ning viimases meilivahetuses oli juttu, et võiks õhtusöögi ajal kokku saada – väidetavalt Jaokhangi templi esisel väljakul asuvas restoranis.

Kui me siis õhtuhämaruses sinna jõudsime, vaatasime ringi – söögikohti oli mitmeid, elu kees, aga rollingutest ei kippu ega kõppu. Astusime sisse ühte, siis teise, kuid kõikjal vastas meile tundmatu rahvas. Kui juba tekkis tunne, et ehk see kokkulepe ei realiseerugi, otsustasime veel ühe viimase katse teha – ja oh üllatust, sattusimegi ruumi, mis oli täis rõõmsaid Eesti reisiselle.

See oli südamlik ja liigutav kohtumine – justkui oleks Lhasa, see maailma katuse servake, hetkeks muutunud koduseks. Nii sai sellest õhtust midagi palju enamat kui lihtsalt juhuslik õhtusöök – see oli kohtumine, millest said alguse uued sõprussuhted. Aastate jooksul oleme nendega rännanud veel mitmel pool maailmas – ja muidugi veetsime koos ka mõned väga meeldejäävad päevad just siin, Tiibetis.

Palveränduri püha tipp: Potala palee

Lhasa linna kohal, justkui pilvede najale toetudes, kõrgub võimas Potala palee – 7. sajandil dalai-laamade residentsiks ehitatud pühapaik, mis on tänaseni Tiibeti budismi üks sümboolsemaid ja aukartust äratavamaid ehitisi. See ei ole pelgalt hoone, vaid hiiglaslik kompleks, mis koosneb ligi tuhandest palvetemplist, igaüks oma kujundite, legendide ja tähendustega.

Templite sees valitseb hajutatud viirukilõhn, tiibeti palvekettide vaikne klõbin ja tuhandeid kilomeetreid rännanud palverändurite tasane ootusärevus. Siia tullakse kaugelt – mitte ainult Lhasast või Tiibetist, vaid igalt poolt maailmast –, et saada õnnistust, kogeda rahu ja täita oma hingelist teekonda.

Pühakodade sees põlevad hiiglaslikud õlilambid, mille sisse tuuakse kingiks jakirasva – see on siinne püha annetus, üks väärtuslikumaid viise kloostrit toetada. Kui rasv hakkab juba küünlajala servadest üle voolama, koguvad mungad selle hoolikalt kokku ja saadavad väiksematesse sõsarkloostritesse, kus valguse ja palve vajadus on sama suur.

Siin ringi liikudes tajusime alateadlikult, et Potala palee ei ole lihtsalt arhitektuuriline ime. See on kohaliku kultuuri, usundi ja ajaloo ristumiskoht.

Tiibetlaste vaikne väärikus

Kõige sügavama mulje jätsid meile aga tiibetlased ise. Nende piiritu ja tingimusteta usk on tõeliselt austusväärne – see on midagi, mida ei saa mõõta ega vaidlustada. Linnatänavail ja mägiradadel võib igaühel näha käes väikest palveveskit, mida nad ühtlase liigutusega pöörlevana hoiavad – iga keerutus kannab endas palvust, lootust või tänu.

Kloostrite ja templite sissepääsude juurde on paigaldatud suured palveveskiseinad. Iga palverändur lükkab need möödudes hoogsalt liikuma – ja nii nad keerlevadki lakkamatult.

Tiibetlaste välimuses oli midagi äratuntavat – üllataval kombel meenutasid nad meile Andide põlisrahvaid, justkui oleksid kõrgmäestike lapsed üle maailma mingil seletamatul moel omavahel ühenduses. Ka nende riietuses leidus sarnast värvimängu – kirkad, maastikuga harmoneeruvad toonid, mis räägivad looduslähedusest ja sajandite pikkusest traditsioonist.

Sera kloostris – mungad, mantrad ja meisterlik žestikeel

Pühadesse raamatutesse talletatud tarkused ei ole Tiibetis lihtsalt lugemisvara – need on elu sisu, mida mungad õpivad pähe terve elu jooksul. Meil avanes harukordne võimalus sattuda Lhasa lähedal asuvasse Sera kloostrisse just sel hetkel, kui seal käis täies hoos üks omapärane koolitund.

Punastesse hõlstidesse riietunud mungad olid kogunenud kloostriaeda, moodustades sadakonnast inimesest väiksemad neljaliikmelised grupid. Alguses ei saanud me kuidagi aru, et tegemist on õppimisega – pigem nägi kõik välja nagu mõne idamaise võitluskunsti trenn. Üks grupiliige seisis püsti ning esitas küsimusi, istujad vastasid valjuhäälselt ja ühtlaselt kooris. Iga vastuse lõppu tähistas hele plaks, mis käis kokku hoogsa käeliigutusega, vahel lisandus ka hüüatus – ja see kõik täitis kogu kloostriaia ebatavalise rütmi ja energiaga.

Kõrvalt vaadates tundus, et püha teksti õppimine on siin sama palju füüsiline kui vaimne tegevus. See efektne ja samas sügavalt tähenduslik vaatemäng oli nii sürreaalne, et hetkeks ununes, et viibime kloostris – tundus, nagu oleks sattunud lavastatud rituaali.

Jokhangi tempel – pühendumuse meistriklass

Tiibeti pealinna Lhasa südames asub Jokhangi tempel – budistliku maailma üks püham paik. Templi ümber lookleb kolm erineva pikkusega palverännaku ringi, mida mööda kulgevad rändurid päevade kaupa, alustades juba varavalges, kella viiest hommikul. Liikumine toimub alati päripäeva – katkematu inimvoona, vaikuses ja rütmis, mis näib ajatu.

Vaatepilt on sügavalt liigutav. Sajad palveid täis käed tõusevad pea kohale, laskuvad rinnale ja viivad keha aeglaselt põlvili, kuni rändur sirutab end täies pikkuses maapinnale, huuled puudutamas tolmu. Seejärel tõustakse vaikselt püsti, tehakse mõned sammud edasi ja kogu rituaal algab otsast. Ja nii – tundide kaupa, väsimatult.

Kogu selle vaikse liikumise vägi – korraga nii alandlik kui ülev – tõi kananaha ihule. See ei olnud pelgalt usuline praktika, vaid elav, pulbitsev pühendumus, mis täitis ruumi ja hinge. Jokhangi ümber kulgevat palverännakut jälgides sai selgeks, kui sügav võib olla inimese usk ja kui kaunis tema alandlikkus.

Hiina vari Tiibeti kohal

Veidi ka pragmaatilisemalt – Tiibetisse ei pääse paraku niisama. Iga külastus peab toimuma ametliku Hiina reisibüroo vahendusel ja vastava loaga. Ilma selleta ei saa piiri ületada. Isegi kui oled ainus reisija, vormistatakse sind ikkagi „turismigrupina” ning igale grupile kinnitatakse oma giid, kelle ülesanne on hoolitseda selle eest, et marsruut ja kontaktid oleksid pideva kontrolli all.

Nii moodustasime meiegi oma kaheliikmelise „grupi” ja saime kaaslaseks Monica-nimelise giidi. Lääne nime kandev Monica oli elanud kogu elu Tiibetis ning valdas soravalt nii tiibeti kui ka hiina keelt. Tema isa, endine sõjaväelane, oli saadetud siia omal ajal „korda looma” – nagu seda tollal nimetati.

Tiibetis avanes meile ka Hiina kultuurirevolutsiooni tõeline pale. Mao ajal laastati süsteemselt iidseid budistlikke templeid, paljud neist lammutati täielikult. Nüüd püütakse neid küll taas üles ehitada, kuid selge on, et midagi pöördumatut on kadunud. Tundub, et pole enam kuigi kaugel aeg, mil tiibeti keel muutub minevikuks – hiina keele oskus on kohalike seas järjest olulisem ja meie giid pidas seda isegi edasiminekuks: „Hiina keelt on lihtsam õppida kui tiibeti oma,” märkis ta. Tõsi või mitte, see vaade rääkis enda eest.

Hiinlasi on siia asustatud palju. Ametlik statistika väidab, et Tiibetis elab 90% kohalikke, kuid tänavapilt räägib muud. Tegelikkuses arvatakse tiibetlaste osakaaluks vaid 40–45%. Ka templite juures ja turismiobjektidel valvavad korda hiinlastest sõdurid – silmanähtavalt kohal igal sammul, kontroll ja kohalolek on tugevad.

Haridusega on siin keerulisemad lood. Paljud tiibetlased ei mõista koolihariduse vajalikkust, sest traditsioonid ja usk on neile palju olulisemad. Pealegi on paljud neist nomaadid – rändavad karjakasvatajad –, kes ei saagi stabiilset koolielu pidada. Lhasas liikusid nad teiste seas – äratuntavad just oma riietuse järgi: rasked, pikakarvalised jakinahast mantlid, kulunud näojooned, vaikne väärikus. See kõik jättis kustumatu mulje ühest haprast maailmast.

Viimase Tiibeti päeva veetsime Gandeni kloostris. Teele asusime hommikul varavalges, sest Lhasast on sinna 40 km. Klooster asub mägedes, 4500 meetri kõrgusel merepinnast, ja on rajatud 1417. aastal. Koht kannatas väga palju hiinlaste kultuurirevolutsiooni ajal – klooster rüüstati ja lagunes aastakümneteks. Alles nüüd, pikkade aastate järel, hakkab see vaikselt ja visalt uuesti elule ärkama. Tänapäeval elab Gandeni kloostris püsivalt veidi üle viiekümne munga. Raske on kujutada, et kunagi oli see täis elu – siin õppis ja palvetas korraga rohkem kui viis tuhat hinge.

Armastus, surm ja taassünd

Tiibetlaste igapäevaelus ja uskumustes peitub rohkelt üllatusi, mis avanevad ehedalt just kohalike seas ringi liikudes ja nendega suheldes. Nende traditsioonid on sügavalt juurdunud ja paljuski täiesti teistsugused kui meie omad. Näiteks harrastavad tiibetlased endiselt nii monogaamiat kui ka polügaamiat – aga mitte sugugi selles võtmes, mida me ehk ootaks. Kui pere vanim poeg võtab naise, saavad sama naise endale automaatselt ka kõik nooremad vennad. Sama kehtib ka tütarde puhul – kui vanem õde abiellub, kuulub mees abikaasana ka tema noorematele õdedele. Selline kord on ajendatud soovist hoida pärandvara kindlalt oma perekonnas ning vältida varade jagunemist.

Tiibeti abielus naise tunneb ära üsna lihtsalt – riiete peale seotud kirevavärviline põll on justkui avaldus maailmale: „olen võetud“.

Ka surmaga seotud kombestik on siin omaette peatükk. Tiibetlastel on neli peamist matuseviisi: taevamatus, veematus, maamatus ja põletusmatus. Nendest kõige auväärsem ja samas ka kõige hinnalisem on taevamatus. Seda saavad endale lubada vaid rikkamad perekonnad – sest see pole pelgalt matus, vaid staatusesümbol. Selle rituaali käigus viiakse surnukeha mäetippu ja jäetakse sinna ööpäevaks, et hing saaks kehast lahkuda. Seejärel murtakse keha väikesteks tükkideks ning loodus teeb oma töö – kotkad ja teised linnud kannavad hingeosakesed taevasse.

Veematusel asetatakse kehaosad vette. Seetõttu ei söö tiibetlased kunagi kala – vees võivad ringi ujuda nende esivanemate hinged. Kalu söövad siin vaid hiinlased, kes jagavad samu veekogusid hoopis maisemate kavatsustega.

Kõiki neid uskumusi ühendab üks ja seesama alusidee – hinge rännak ei lõpe surmaga. See jätkub järgmises elus uue keha kaudu. Ning just seetõttu ei tunne tiibetlane surma ees hirmu. Kaob ju vaid kest – aga hing rändab ikka edasi.

Pildigalerii