Teel Zimbabwe suunas: troopiline teekond Victoria joani

Jõulud Rundus

Nelisada kilomeetrit ning kliima ja loodus muutub pea täielikult. Liigume poolkõrbelisest kliimavöötmest pool-troopilisse. Kõik läheb silme all aina rohelisemaks ja lopsakamaks. Mida lähemale Rundule, seda sünkjamaks läheb ka taevas. Esmakordselt peale teist nädalat saame tunda vihma ja see on ikka tõeline vihm. Taevas müristab täie raginaga, tuuleiilid puhuvad hooti üle tänavate nii, et roigasaedadega ümbritsetud bambushütid kohati liiva iilide alla mattuvad, välk sähvib täiega. Kohalikud ei lase sellest end aga väga segada. Lapsed sebivad karjakaupa mööda teeääri ja lehvitavad sõbralikult kui neist möödume. Tasapisi hakkame harjuma juba ka vasakpoolse liiklusega. Vasakusse ritta hoidmine tundub juba iseenesest mõistetav, ka vasaku käega käigu vahetamine ei tundu enam suuremat sorti väljakutsena. Mis aga endiselt harjumatu, on vastaspool asuv suuna näitamise kang. Ikka ja jälle lõppeb suuna näitamine sellega, et kojamehed käivad klaasil edasi-tagasi.

Lõpuks maabume Kawai jõe kaldal, Tambuti lodege`s. Ühe päeva jooksul on toimunud tõeline metamorfoos – horisondini ulatuvad kuivad kõrbelised maastikud on asendunud niiske lopsaka troopilise taimkattega. Üle ürgse jõeoru paistab juba Angoola. Igati kena  kohakene, kus jõulud rahulikult vastu võtta.

Tellime õhtuks Oryxi liha ja kohalikku jõekala, keelekasteks Lõuna Aafrika Pintoage`i. Liha ja kala ei ole küll suuremat sorti maitseelamused, aga see eest eksootilised ja Aafrika kohta võib igati rahule jääda. Lastele on vahepeal päkapikud külas käinud, vaatame kinkide lahtiharutamist ja elame üllatustele kaasa.

Jõulu esimest püha tähistame kohalikus katoliku kirikus, mis on kogemus omaette. Kirik on pidulikes värvilistes rõivastes inimesi ääreni täis, meeleolu ülev. Kõik õõtsuvad edasi- tagasi käte ja kehaga hoogsalt keerutades, teada-tuntud jõululaule saadavad afrotrummid ja häälekad huilged. Arvestades meie põhjamaist ülimalt tõsist ja konservatiivset jõululiturgia formaati, on see siin kõik justkui kohalik külasimman. Igatahes vägagi elamuslik ja nauditav. Jumala teenimine ja sünnipäevalapse meenutamine ei pea ju olema ometigi surmtõsine tegevus.

Kawango jõe ääres

Jõulukontserdi ülevas meeleoludes jätkame oma reisi edasi mööda Caprivi maakitsust ida suunas läbi Divundu ja Kongola, et jõuda õhtuks Kawango kämpingusse. Caprivi on kitsas pea 500 km pikkune maakitsus, mis jääb põhjast Angoola ja lõunast Botswana vahele. See rajati jõuga Saksa okupatsiooni ajal, et saavutada juurdepääs Zambesi jõeni ja sealt edasi Saksa Ida-Aafrika kolooniani, mis oli osa tänasest Tansaaniast.

Teepeale jääb mitmeid rahvusparke. Peame aga tegema valikuid ning eelistame otse Kawangoni sõita ja külastada sealset rahvusparki.

Kawango lodge`i jõudes selgub ootamatult, et oleme meie tegelikust telkimiskohast juba mööda põrutanud. Kohapealne vaatepilt hellitab silmi, disain on elegantne ja lux-Aafrikalik. Arvestades võimalikku lähenevat vihmasadu, maksame seekord lisaks ning saame ööbimiskohad telkmajades või täpsemalt öeldes luksustelkides, mis kujutavad endast postidele tõstetud puitalustel olevaid presentriidega kaetud karkasse jõe kaldal. Telgid on igati toredad ja mugavad, eraldi magamistoa ja maitsekalt sisustatud tualetiga. Ning väga ilusa vaatega jõele, mis otse meie juurest mööda vuliseb.
Enne pimeduse saabumist sõidame ka rahvusparki. Esmane eelistus on võtta pigem jõematk, aga kuna kauguses juba müristab ja lööb välku, siis paadisõitu ei söendata pererahva poolt ette võtta. Paat on metallist ja liigagi magus sihtmärk äikese jaoks.

Paneme oma autole käigu sisse ja kimame pargi suunas. Mõnikümmend kilomeetrit sõidetud, läbime ühe paljudest tavapärastest küladest, kus rahvas veel meeleolukalt jõulu esimese püha järgselt külatänaval ringi hängib. Liigume mõõduka kiirusega, nii umbes 50 km tunnis, kuni ühel hetkel üks uljas noor neegrinaine hakkab kätt vibutades meie auto poole liikuma. Jüri on seekord roolis ning üritab kiirelt auto vastassuuna vööndisse kallutada, et mitte lasta ennast üksikust lehvitajast segada. Naisterahvas aga läheneb ja läheneb ning lõpuks hakkab hoo pealt auto poole hüppama. Jüri teeb veel viimase järsu pöörde vasakule, et kokkupõrget vältida, mis ka õnnestub, aga naine jõuab siiski käega vastu juhi poolset peeglit prahmatada nii, et killud lendavad ning seejärel vajub teele kotina kokku.

Peatume pidurite krigisedes kohutavas eelaimduses, kuid peale esimesest ehmatusest taastumist saab üsna pea selgeks, et kogu küla on end pühade puhul lihtsalt pildituks joonud ja ei saa veel arugi millisest õnnelikust õnnetusest on nende suguõde pääsenud, kes tasahilju istukile tõustes koordinatsiooni harjutusi teeb. Õnneks tuleb juba eemalt vanemaid inimesi ning naisterahvas, kes kerge käekriimustusega pääseb, toimetatakse tee äärde istuma.

Kõik oligi seni juba siinset liikluskultuuri arvestades liiga hästi läinud. Ohkame sügavalt ning kaalume selles parajas šoki olukorras ka lodge`i tagasi minekut, aga kuna päike pole veel loojunud, otsustame kõige kiuste ikkagi rahvuspargi üle vaadata. Temperatuur on juba õhtuselt jahe ning park on võrreldes seniste Namibia poolkõrbeliste loodusparkidega väga lopsaka taimestikuga. Kohati läheb tee puude vahel nii kitsaks, et autoga on suisa keeruline läbi pressida. Looduslik keskkond on igatahes ümberringi väga eksootiline – kummituslikud maha langenud puud ja nendel kasvavad erinevad ronitaimed, intensiivne linnulaul ja lopsakas taimestik.

Mida aga ei ole, on loomad, sest ohtrad vihmavalingud on sundinud neid pigem põõsaste varju, kui lagendikel ja teeradadele huitama. Enne lahkumist märkame aga siiski puude all esmakordselt pühvleid ja päris hulgaliselt. Neli suurest viisikust on nüüdseks nähtud.

Peegli parandus ja elevandi kaka õppetunnid

Järgmist päeva alustame lahenduste otsingutega, kuidas eelmisel õhtul puruks löödud juhipoolne autopeegel korda saada. Ilma tahavaate peeglita edasiliikumine oleks ilmselgelt liiga riskantne. Autoremonditöökojast pole mõtet muidugi unistadagi ning sobilikes mõõtmetes peegli aseainet ei leia me ka lähimast suveniiripoest. Lõpuks sebib üks kohalik külamees meile umbes käelaba suuruse murtud servadega peeglitüki, mille ta ilmselt kodus suurema peeglitüki purustamise tulemusena on saanud. See tundub igati sobilik ning rullime tüki isoleeriga korralikult auto peeglihoidja külge kinni. Tulemus on täitsa talutav ning nagu hiljem selgub, kestab see kenasti meie reisi lõpuni välja.
Auto taas liiklemiskõlbulikuks saadud, jätkame oma hommikut Kawango küla tuuriga. See osutub senistest külastustest paraku kõige turistilikumaks aga mõningaid tarkuseteri on siit siiski kõrva taha panna küll. Nagu näiteks see, et elevandi sõnnik on igati praktiline abivahend. Hambavalu korral pannes seda vastu hamba iget, on tal paistetust leevendav toime. Veelgi enam, kui elevandi sitt alla neelata, aitab see kõhulahtisusest kergesti jagu saada. Lisaks on ta tänuväärne lõkkematerjal ning selle aromaatse lõhna ja suitsuga võib kõik sääsed eemale peletada. Vot nii!

Zimbabwe: Victoria Falls

Täna on plaanis kahe riigipiiri ületamine, kõigepealt Namiibia-Botswana piir ja seejärel Botswana-Zimbabwe piir, et õhtuks ühe otsaga Viktoria joani jõuda. Arvestades meie seniseid piiriületamise kogemusi nii lääne- kui ka ida-Aafrikas, kõlab kõike seda ühe päevaga teha võimatu missioonina. Tuginedes aga kohalike soovitustele, võtame selle siiski ette.

Botswanasse sisenemine läheb suhteliselt libedalt – tüütute paberite täitmine ja korduvad kontrollid tunduvad juba rutiinsetena. Veterinaarkontroll krimpsutab Jüri tee pealt ostetud raudpuust skulptuuri peale nina ning hakkab niheledes ühtäkki mingeid reeglitega pabereid otsima ja rahanumbreid lausuma, peale viie dollari näitamist aga leebub koheselt. Botswanasse sisenemine tähendab praktikas ka sisenemist Chobe rahvusparki. Vähemalt kolmel korral peame auto hoo maha võtma, et elevantidele teed anda. Uskumatu, aga siin elavad nad tõesti iga nurga peal.

Zimbabwe piiripunktini on kokku vaid 70 kilomeetrit, aga siin ootab meid ees tõeline segaduste sasipundar  –  real Africa. Kogu piiripunkt on täis lõputus rivis trucke ja hunnikutes numbrimärgita sõiduautosi, mida kohalikud autodiileritest smugeldajad üritavad üle piiri susserdada. Pressime oma auto läbi kitsa, romudest ääristatud koridori Zimbabwe piiripunktini, kus juba hulgaliselt valgeid turiste närviliselt järjekorras seisab. Järjekord aga edeneda ei taha. Lõpuks ilmub ei tea kust välja üks nn my friend, kes pakub, et 30 dollari eest võiksid rattad kiiremini liikuma hakata küll. Pakume selle eest „hinnaks“ 20 dollarit ning tundub, et toimib ka see. Igatahes viimaste sisenenud turistidena väljume piiripunktist esimestena ja võtame suuna Viktooria joa suunas. Sõit mööda tõenäoliselt riigi kõige korralikumat asfaltteed läheb kiiresti ning peagi oleme kohal. Ööbimiskoha leiame eramajade rajoonist ja selgub, et see on igati vahva seljakotirändurite pesa. Peagi selgub, et parkimisplats, kuhu auto parkisime, oli juhtumisi ka kämpingu paigaks mõeldud. Päris hea äriidee, kuidas parkimiskohad öösiti raha teenima panna, 50 dollarit ühe parkimiskoha eest pole ju paha! Käime basseinis ujumas, laseme tiigis kaladel varbaid näksida, libistame õlut ja lähme õhtuks keskusesse õhtusöögi jahile. Üsna kiiresti saab selgeks, et selles linnas turistidelt ära võetud rahaga rahastatakse tõenäoliselt kogu Zimbabwe riiki. Õlle hind restoranis on võrreldav hinnaga Tallinnas Raekoja platsil. Ka prae maksumus alla 20-30 euro tundub pigem erand olema. Kohalikku reisiraamatut sirvides selgubki, et siinne linn on ehitatud nullist vaid turistide tarbeks. Sestap pole põhjust ka üllatuda – kõik raha tulebki ju turisti taskust ära võtta.

Öö parklas möödub rahulikult, ka mööduvad autod öist und ei sega. Pakime oma telgid katusel kokku, teeme väliköögis kiire hommikusöögi ning suundume vaatama siinse piirkonna – ja kui uskuda reklaami brošüüre, siis ka kogu Aafrika suurimat vaatamisväärsust –  Viktooria juga. Oleme varem lugenud ja teadlikud, et detsembris on juga oma veehulgaga madalseisus. Seda enam, et sel aastal on ka vihmaperiood juba enam kui kuu edasi lükkunud. Positiivne on aga see, et Zimbabwe poolt on näha kaks kolmandikku kosest ning ka nähtav vee massiiv jääb valdavalt Zimbabwe poolsesse osasse. Nii et kui oleksime järginud oma algset plaani, minna vaatama juga Zambia poolelt, oleksime pidanud leppima vaid suure kujutlusvõimega.

Viktooria juga peetakse üheks seitsmest loodusimeks. See ei ole ei kõrgeim ega kõige laiem, aga siiski suurim kombineerituna nii oma pikkuse kui ka kõrgusega. Need on meeletud tonnid, mis müra saatel langevad pooleteistkilomeetri laiuselt rohkem kui saja meetri sügavusse kaljulõhesse. Õhk on veepritsmetest niiske ja veemürin lukustab kõrvu. Võib vaid elavalt ettekujutada, millise üleloomuliku jõuna võis kõik see tunduda Šoti misjonärist maadeavastajale David Livingstone`ile, kui ta seda esimese eurooplasena rohkem kui poolteist sajandit tagasi oma silmaga nägi. Kohalikus bantu keeles on joa nimeks Mürisev Suits ning see taevani ulatuv niiskusest tekkiv udupilv oli just see, mis oli Livingstone`ile märguandeks millegi üleloomuliku lähenemisest.

Tutvume linna peal ka suveniiride müüjatega ning kuigi hinnad on krõbedad, leidub siin antiigimüüjaid, kes on väga kvaliteetses valikus erinevaid artefakte üle kogu Aafrika kokku kuhjanud. Lõpuks satume nii hoogu, et välja valitud esemete hulk ja maht moodustab juba sellise koguse, et autosse me ilmselgelt neid ära ei mahuta. Lahendusena leiame nurga tagant kullerfirma, usaldame oma ostud transpordiks sinna ning jääme lootma, et võib-olla kunagi veel kohtume oma ostudega. Vähemasti jätab sellise mulje kullerifirma esindaja sõbralik hoiak. Kaupmehed on siin üldiselt jutukad ning kui tänaval keegi valitseva režiimi kohta ei kipu oma arvamust eriti avaldama, siis siin seda probleemi pole. Kohaliku kulleri esindaja kurdab korduvalt oma rasket elu: kuigi Robert Mugabe ajal olevat elu hull olnud, siis nüpeldati eelkõige valgeid, aga nüüd, uue presidendi Emmerson Mnangagwa valitsemise ajal on asjad veelgi hullemaks läinud. Nüüd tahetakse ka vähegi paremale järjele jõudnud kohalikelt viimne välja pigistada.

Pildigalerii