Tansaania: Sansibari jambo
Millest unistab põhjamaa inimene poristel talveõhtutel, kui möödunud on järjekordne valgusevaene lumetu päev tinahalli taeva all ja tundub, et energiat jääb üha vähemaks ja suve ei tule enam eal?
Väga võimalik, et säravast päikesest, helesinisest läbipaistvast mereveest, mis loksub säravvalgel rannaliival, ja ookeani kohal kaarduvatest lopsakatest kookospalmidest.
Sansibaris on kõike seda ja oluliselt rohkemgi. See on unikaalne kooslus kolme täiesti erineva piirkonna – Aafrika, Araabia ja India – mõjutustest. Huvitav mõjutuste kompott on kujundanud saarel välja täiesti ainulaadse kultuuri. Paradoksaalsel kombel on islamiusulisest, pikka aega Araabia sultanite mõjuvõimu all olnud Sansibarist kõige keerulisem leida Aafrikat.
Sansibar on ühtlasi suahiili keele sünnikoht – nimelt siit on see levinud üle kogu Ida-Aafrika ja saanud kogu regioonis n.ö lingua franka’ks. Siin on oma muusikastiil taarab. Iseäranis eksootiliseks teeb Sansibari siinne UNESCO kaitse all olev vanalinn Stone Town, mille arhitektuurist aimub koloniaalajastut. Linnake ja tema arhailine olemus viivad mõtted kui linnulennul oma paarsada aastat ajas tagasi.
Maandusime Sansibari lennujaamas vana-aasta viimasel päeval. Kell oli üheksa õhtul, meid tervitasid troopiline niiskus ja jambo-hüüded (siinne tervitus).
Jõule ega aastavahetust ei ole siin kunagi oluliseks peetud. Turism on teinud nüüdseks siiski oma töö ja nii mõneski kõrtsis mürtsus uue aasta ootel vali muusika. Seadsime end India restorani vanalinna servas ja kui kella poleks vaadanud, poleks meil aimugi olnud uue aasta saabumisest.
Vanalinn oli lihtsalt imeline – kitsad korrapäratute labürintidena kulgevad tänavad, araabia stiilis raudsepiste ja puitnikerdustega uksed, koloniaalarhitektuur ning selle keskel sagivad ja lärmakalt äri ajavad araabiapärased kohalikud ise.
Tegelikult liigub suurem osa turistidest lennujaamast kohe edasi, peamiselt Nungwisse, mis jääb peasaare põhjatippu. Vaated on siin tõesti maalilised – kümneid kilomeetreid mõlemas suunas kulgev säravvalge liiva ja palmidega palistatud rannariba. Niisama kaugele kui ulatub rand, ulatub paraku ka turismitööstus kõigi sinna juurde kuuluvate bangalode, kaupluste ja muude klassikaliste turistilõksudega.
Mingil kummalisel ja pisut nukral põhjusel ei leidu siin enam naljalt energiast ja elurõõmust pakatavaid seljakotirändureid. Tegelik põhjus on selge – kunagine backpack’erite paradiis on turismitööstusele jalgu jäänud ja siinne hinnatase kipub juba ületama meie kodumaistki.
Turismindus on alati kahe teraga mõõk. Ühelt poolt toob see sisse raha ja loob kohalikele uusi töökohti. Teisalt jõuab teadagi vaid vähene osa rahast laiemate hulkadeni ja kõige rohkem saab kahjustada kohalik kultuur. Üha rohkem püütakse luua üritusi ja teenuseid, mis ei ole kuidagi kooskõlas siinsete traditsioonidega. See omakorda tekitab pingeid ja kui lisada religioosne taust, ei tule ilmselt üllatusena aegajalt toimuvad pommiplahvatused vanalinnas ja selle ümbruses.
Tänu kirevale ajaloole on Sansibar alati Mandri-Tansaaniast eristunud. Seepärast pole ka ime, et alates 1964. aastast, mil saarestik pärast sultanivõimu verist kukutamist riigi mandriosaga ühendati, on siin iseseisvuspüüdlus alati päevakorral olnud. Olukorda ei näi leevendavat ka tõsiasi, et Sansibaril on oma lipp ja president.
„Karibu tena!” („Tere tulemast tagasi!”) hüüdsid kohalikud, kui meid seljakottidega lennujaama poole minemas nägid. Kindlasti tuleme tagasi. No kunagi ikka.
Pildigalerii
