Tansaania: lõputud väljad
Oleme harjunud seostama Tansaaniaga ennekõike Serengeti rahvusparki, mis laiub iidsetel masaide aladel, kattes kolmveerandi Eesti suurusest. Nimi Serengeti tuleneb masaikeelsest sõnast „siringet”, mis tähendab tõlkes lõputut välja. Seda ta tõesti on – nii kaugele, kui silm haarata suudab, laiub määratu tühjus. Aeg-ajalt katkestavad vaikelu vaid toidu- ja joogirännakul olevad loomad. Kauguses tabab silm jahiretkel oleva lõviperekonna, kes rahu ja enesekindlusega edasi rühib.
Sebrad rändavad siin suurte karjadena ja loodavad looja peale, et nende teed lõviperega ei ristuks. Aeg-ajalt seda siiski juhtub ning sinna ei ole midagi parata – looduslik valik toimib kõikjal.
Serengeti asub vulkaanilisel alal, mis kujunes umbes 3 – 4 miljonit aastat tagasi – ajal, mil siin purskasid Ngorongoro vulkaanid. Tänu sellele on pinnas laavaline ja suhteliselt viljakas. Nagu Masai Maras, nii on ka siin lubatud elada ja karja kasvatada vaid masaidel.
Kogu rahvuspargi serv on palistatud nende küladega. Siinsete masaide ehted on veidi erinevad, nad kannavad lisaks valgeid pärlitest punutud mütsikesi.
Serengeti moodustab olulise osa ökosüsteemist, millega kaitstakse iga-aastast knuude ja sebrade rännet. Loomad rändavad siin miljonite kaupa, otsides süüa ja vett ning pakkudes turistidele imelist vaatepilti.
Rahvuspargid müüvadki karjade rännet kui eraldi vaatemängu ja neil perioodidel on turiste pea sama palju kui loomi. Ränne annab ühtaegu krokodillidele toitu – jõe ületamisel saavad söödud sajad kui mitte tuhanded loomad.
Veetsime Serengetis kolm päeva ja sõitsime iga päev loomi vaadeldes läbi sadakond kilomeetrit. Kõik suuremad „vaatamisväärsused” – lõvi, elevant, pühvel, jõehobu, krokodill, leopard, gepard, ninasarvik, sebra, knuu, antiloop ja paljud teised – on siin esindatud väga rohkearvuliselt.
Eriti ohtrasti on impalasid, keda lõvide McDonald`siks kutsutakse. Tagantvaates joonistub M-täht väga selgesti välja.
Ööbimiskoha suhtes kehtib reegel, et isegi telgikoht annab hinna poolest silmad ette linnas asuvatele hotellidele. Alla 60 USD maksvat telgikohta ei leidu. Kui telk ei sobi, peab valima mitmesajadollarilise lounge’i, sest vahepealset varianti ei ole. Telk on väga mugav, sest öine temperatuur alla 20 kraadi naljalt ei lange. Niisama võluv on ka asjaolu, et telgis ööbides on vahetuim võimalus tunnetada end osana loodusest, mida me ju olemegi. Kui väike riskitunne välja arvata, on telk parim valik. Ka muutub suurem osa loomi aktiivseks teadupärast just öösel, mis teebki asja põnevaks.
Ngorongoro – looduslik amfiteater
Serengetist lahkudes suundusime edasi Ngorongoro rahvusparki – paika, mis kuulub vaieldamatult kogu Ida-Aafrika loodusime hulka. See pole lihtsalt järjekordne rahvuspark, vaid ainulaadne ökosüsteem, mis paikneb tohutus, ligi 20 kilomeetri laiuses vulkaanikraatris. Ngorongoro on tegelikult maailma suurim terviklikult säilinud vulkaanikatlaid – looduslik amfiteater, mis tekkis umbes 2–3 miljonit aastat tagasi, kui massiivne vulkaan kokku varises.
Kraatri sisenemisel avaneb kaugele ulatuv rohelus, mis tundub olevat omaette isoleeritud maailm. Kraatris valitseb omaette mikrokliima, tänu millele on siin võimalik aastaringselt kohata erakordselt rikkalikku loomastikku. Nägime nii pühvleid, sebrasid, gnuusid, hüääne, lõvisid ja isegi musta ninasarvikut. Veekogude ääres mulistasid ka jõehobud ning roostikus peitsid end flamingod.
Ngorongoro teeb eriliseks seegi, et erinevalt paljudest teistest rahvusparkidest ei ole loomad sunnitud rändama – kõik vajalik on siin kraatri sees olemas. See on justkui isemajandav looduslik varjupaik, mille seinad kaitsevad seda välise mõju eest.
Meie autojuht Augustino rääkis sageli oma sõbrast, kes elab Sansibaril. Iga kord, kui see sõber helistas, kuulsime jutte Sansibari ilusatest randadest, heast toidust ja hoopis teisest maailmast võrreldes mandri-Tansaaniaga. Kuigi algselt Sansibari meie reisiplaanides ei olnud, aga kuna vana-aasta õhtu hakkas lähenema ning sellega seoses ka soov uueks vahelduseks, siis mida päev edasi, seda rohkem hakkas see mõte meile meeldima.
Kaheksandaks safaripäevaks olime „küpsed“: tahame ka ise Sansibarile minna. Otsus sündis kiiresti, kohalikust netikohvikust tellisime lennupiletid ja uus siht oli paigas.
Pildigalerii
