Süüriat avastamas

Süüria piiriületus oli võrdlemisi ladus. Kui olime 32 USD suurust viisamaksu kuuldes väljendanud selget soovi minestada, kahanes summa tosinale dollarile. Veel vehiti mingi riikide top list’iga ja öeldi, et jah, eestlased saavat siiski odavamalt.

„Vaat siis,” muigasime isekeskis.

Crac de Chevaliers

Kohe esimene peatuspaik Süürias juhtus olema mägiküla Crac de Chevaliers, mis asub 30 km kaugusel Liibanoni–Süüria piirist. Küla paikneb kõrgel mäe tipus ja selle suurim tõmbenumber on Richard Lõvisüdame peatuskohana tuntud ja ristirüütlite poolt rajatud tsitadell.

Mäenõlvakul paiknev kindlus on väga võimas ja mahutas omal ajal koguni 400 väsinud rüütlit. Siin on olemas nii hospidal, kirik kui ka printsessitorn, kõik just täpselt nii nagu vanasti. Et meie hotell juhtus asuma vastaskaldal mäeveeru sees, avanes aknast vaade otse tsitadellile.

Kui Liibanonis ei õnnestunud meil head kohaliku kööki kohata, siis Süüria mägiküla restoran seevastu üllatas – kõik, mida pakuti, viis keele alla! Süürias on kombeks tuua lauale erakordselt suur valik salateid ja kastmeid ning lisaks veel Araabia leib koos lihaga. Leiba saab mitmesuguse sisuga täita ja see maitseb ülihästi! Igapäevaseks roaks on siin aga sandweech, mis kujutab enesest Araabia leiva sisse keeratud kanaliha koos salatiga. Kebabi pakutakse ka, ent seegi mähitakse hoolsalt leiva sisse, seega wrap mis wrap!

Aleppos

Esimene Süüria linn, kuhu me ankrusse jäime, oli Aleppo – riigi suuruselt teine, aga vanuselt selline, et võiks vabalt mõnele piibliaja sünnipäevale kutse saanud olla, sest selle vanuseks hinnatakse umbes 3000 aastat. Linna krooniks on keset mäge kõrguv 16. sajandil ehitatud muljetavaldav kindlus, mis on näinud rohkem ajalugu kui keskmine ajalooõpik.

Meieni oli jõudnud lugu, et Agatha Christie kirjutas just siin, hotelli Barons toas nr 203, oma kuulsa Mõrv Idaekspressis. Tema abikaasa Mallowan juhtus toona olema Briti kuningliku armee kolonel, kes oli siin Ottomani armeega maid jagamas. Hotell on sellest faktist teinud turundusnumbri – iga nurk hingab koloniaalaja hõngu, baaris lõhnab sigarikapi järele ja see on siiani linna ainus tõeliselt glamuurne lobby-baar.

Ainult et, väike detail – kui Christie ajal avanes aknast vaade romantilistele tänavatele, siis nüüd möirgab all kihav liiklus, nii et raamatut kirjutada võiks ehk ainult kõrvatroppidega.

Meie seadsime end sisse pisut vähem kärarikkas, vanalinna servas asuvas mõnusas seljakotirändurite hotellikeses, kus oli käe-jala juures olemas kõik eluks vajalik – isegi internet. Hotelli sisekujunduses oli kasutatud kohalikke etnilisi motiive. Kõik see ei jätnud meile oma mõju avaldamata – tundsime, kuis meeled avanesid ja me kõige sellega ühte sulasime.

Turismihooaja madalseisu tõttu oli Aleppo turg suhteliselt inimtühi, kauplejad ei viitsinud meie pärast eriti võisteldagi. Hulkusime rahulikult mööda vanalinna kitsaid tänavaid ja tegime kaupmeestega juttu. Üks neist haaras hooga võimalusest ja asus meile loetlema argumente, miks oleks kahepoolse damaskuse laudlina ostmata jätmine meie senise elu suurim viga. „Vaadake, see on ju justkui George W. Bush, selline kahepalgeline ja mõlemalt poolt kasutatav,” lõi kaupmees lauale oma säravaima müügiargumendi. Tema võit.

Süürias jätsid inimesed endast palju otsekohesema ja lihtsama mulje kui naabrite juures Liibanonis. Tänaval astus pea iga teine sinuga juttu tegema, alustades kohustusliku küsimusega: „Where are you from?” ning lõpetades soojalt korduva ja ilmselt juba maast madalast õpitud fraasiga: „Welcome to Syria!”

Sissetulekud tundusid siin olevat märksa tagasihoidlikumad – keskmine palk jäi alla viiekümne euro kuus. Sama tagasihoidlik oli ka autopark: Liibanonis võis tänavatel näha luksusmarke, siin aga pigem sõidukeid, mille kohta võiks öelda „töökindel, mitte silmapaistev”. Kõrge impordimaksu tõttu pole see sugugi üllatav.

Riigi suurimad varad – alates infrastruktuuriettevõtetest kuni hiiglasliku naftatööstuseni – kuulusid kõik riigile. Ometi ei paistnud rahvas nurisevat, pigem oldi oma presidendi Bashar al-Assadi üle rahul, sest tema võimuloleku ajal oli Süüria hakanud end maailmale rohkem avama. Märk sellest oli näiteks interneti lubamine ja erapankade tekkimine.

See avatus oli veel üsna värske – toimunud alles viimase paari aasta jooksul –, mistõttu pangandus tundus kohalikele kohati sama eksootiline kui meile kaamelisõit. Krediitkaardiga maksmine oli pigem erand ja kui see võimalus ka avanes, tuli arvestada krõbeda komisjonitasuga. Meie hotellis näiteks 11% lisaks – sellise summaga võiks juba teise magustoidu võtta. Ka suuremad restoranid, kus veel hiljuti kaarte aktsepteeriti, olid sellest loobunud, sest Iraagist oli tulnud liiga palju võltskaarte ja valeraha. USA dollarid said seevastu erilise tähelepanu – neid keerutati ja uuriti nii pikalt, et tekkis tunne, nagu kontrollitaks ehtsust ka astroloogilise kaardi järgi.

Palmide oaas keset liivatormi

Süüria suurim vara ei ole kuld ega nafta, vaid tema ajalugu – ja seda leidub igal sammul. Üks kuulsaim nendest ajalooaaretest on Palmyra, mis tõlkes tähendab „palmide oaas“. See laiub uhkelt viiekümnel hektaril keset idaosa kõrbe – justkui antiikne pärl liiva sees.

Sinna sõit polnud aga mingi jalutuskäik. Tunde kestnud teekond viis mööda lõputut kõrbevälja, kus seltsiks vaid maruline liivatorm. See torm oli nii võimas, et suutis päikesevalguse sootuks ära süüa, muutes kogu maastiku ähmaseks ja kollaseks. Vahepeal vilksatas tee ääres mõni üksik maja, mis nägi välja, nagu oleks see poolenisti liiva alla mattunud. Teeviidad viitasid igal sammul Iraaki – mõnes kohas jäi piirini vaid sadakond kilomeetrit.

Tegime tee peal vaid ühe peatuse – kohvikus nimega Bagdad.

Kogu piirkond oli tugevalt militariseeritud – Süüria armee tugipunktid sumisesid radaritest ja kohalike sõnul asuvad just siin läheduses ka kurikuulsad Al Qaida väljaõppelaagrid.

Ja siis – Palmyra ise! See oli kunagi võimsa kuninganna Zenobia valitsetud hiilgav roomaaegne linn. Kuigi 1089. aasta maavärin andis sellele korraliku raputuse, püsisid paljud templid visalt püsti. Linna kohal, mäetipus, kõrgus kindlus, mis öösiti säras nagu majakas ja valgustas terve linnakese.

Linna avastamiseks võib valida kaamelitakso – mugav, vaade on parem ja parkimiskohta pole vaja otsida. Peatänav, ligi kilomeeter pikk ja taevasse kõrguvate sammastega palistatud, oli tõeline arhitektuurne paraad. Vanade roomlaste linnu iseloomustavadki enamasti pikad ja sirgelt kulgevad, kõrgete sammastega ääristatud peatänavad. Näiteks Apameas, Aleppo lähistel, on sammastega ääristatud tänav koguni kaks kilomeetrit pikk – ja legendi järgi on seal kord kõndinud isegi Aleksander Suur ise.

Kohapeal ei unustatud ka kultuuri- ja maitseelamusi. Tellisime mansafi, mida serveeriti uhkel beduiinivaagnal. See osutus maitsvaks seguks riisist, lambalihast, kanalihast ja pähklitest, serveeritud suurel traditsioonilisel vaagnal, millelt söömine oli sama elamuslik kui roog ise.

Jõululumi Maalulas

Jõululaupäeval, teel Palmyrast Damaskuse poole, tegime peatuse 1400 meetri kõrgusel asuvas maalilises mägikülas Maalulas. Sõit sinna kulges esmalt peene vihmasaju saatel, kuid mida kõrgemale tõusime, seda tihedamaks muutus sadu. Vihm asendus lörtsiga ja peagi kattis maad tihe lumevaip, justkui oleksime sattunud talvevõlumaale.

Kohale jõudes avanes meie ees idülliline vaatepilt – väike külakirik, mis oli üleni mattunud värskesse lumme. See andis kogu paigale erilise pühade meeleolu, mida Süüria kliimas just sageli ei kohta.

Maalula on maailmas ainulaadne paik, sest see on viimane küla, kus igapäevaelus kõneldakse veel aramea keelt – sama keelt, mida kõneles Kristus. Küla südames asub kirik, mille ajalugu ulatub 4. sajandisse ja mille vanal altaril on jumalateenistusi peetud juba pea 1700 aastat. Meil oli harukordne võimalus kuulata, kuidas kohalik kogudus laulis arameakeelset „Meie Isa“ palvet. Teenistus ise toimus küll araabia keeles, ent need arameakeelsed sõnad lõid hetke, mis tundus ajatu ja sügavalt liigutav.

Jõulud Damaskuses

Ööbima tulime Barada jõe veerel asuvasse Damaskusesse, kus meid tervitas siinne giid Aiman, kellega olime juba kodus olles kontakti võtnud. See oli teadlik valik, sest Aiman on tegelenud nimelt Eestist pärit turistidega ja oli lahkesti valmis ka meid Damaskuses saatma, et ükski oluline paik meil nägemata ei jääks. Kõigepealt sõitsime üles mäkke Damaskuse panoraami imetlema. Ilm oli suhteliselt sombune, jäigi arusaamatuks, kas see oli sudu või vihm. Linna panoraami vaatlusplats pidavat olema kohalike seas väga popp just suveajal, mil siin kihab tõeline suurlinnamelu. Praegu oli aga talv. Vaatasime turul juba selle pilguga ringi, et ehk peaks isegi midagi soojemat selga ostma. Et edasine teekond viis siiski aina lõuna poole, loobusime sellest mõttest. Küll aga tekkis mingil hetkel tohutu vajadus kas või viivuks sooja naha vahele saada – pugesime vanalinna nooblisse restorani Elissar. Tellisime 4 cl Smirnoffi ja jäime ootele. Särasilmne kelner saabuski õige pea, kaasas kaks teeklaasi ja kooritud porgandid sakummiks. Viin oli soe, et mitte öelda kuum, ja maitses seetõttu üsna veidralt. Krõbistasime porgandid kinnisilmi peale ja kujutasime ette, et nosime hapukurki. Nagu selgus, viina serveerimisest nad just ülemäära palju ei tea.

Alkoholi oli siin üldse vähe näha ja kohalike seas pole see ka teab mis hinnatud kraam. Hoopis vastupidine olukord on aga tubakaga – seda oli siin kogu õhk täis! Ei möödu hetkegi, kui keegi sulle suitsu sõna otseses mõttes näkku ei pahviks. Aimani sõnul on suitsetamine neil veres Araabia maades laiemalt levinud vesipiibu tõmbamise traditsiooni tõttu.

Et koht iseenesest oli meeleolukas, otsustasime siia ka jõuluõhtusöögile tulla. Restorani peakokk oli selleks puhuks erimenüü koostanud ning kiledahäälne araabia popmuusik oli kohale tellitud kallite külaliste meelt lahutama.

Et esimene tund kulus juhtmete vedamisele ja kõlarite paigutamisele, sai sel ajal veel rahulikult vestelda ja toitu nautida – hiljem tuli jutuajamine ära unustada. Poiss laulis kohalikku popmuusikat kõigest hingest (loe: täiest kõrist), iga laulu lõppu saatis kohalike fännide vali aplaus.

Toit oli aga maitsev. Esimene käik koosnes paljudest kastmetest ja juurviljavalikust, juurde kohalik leib ja oliivid. Põhiroaks oli kalkun riisiga, mis oli põhjamaalasele jõuluroana veidi ootamatu, kuid dessert korvas selle täiega – lauale toodi imelised šokolaadikoogid, millesse oli torgatud terve rivi plastmasspäkapikke.

Taksosõit ei sujunud Damaskuses pooltki nii ladusalt kui jõulusöömaaeg. Hetkeks tundsime teatavat deja vu efekti Hiinaga, kus ükski taksojuht ladina tähti ei mõistnud. Ei saanudki mõista. Kuidagi ootamatu oli, et isegi riigi olulisimat muuseumi – National Museum – ei suudetud pelgalt häälduse põhjal tuvastada. Asi võttis siiski kiirelt, kuid kalli raha eest kursi paremusele – et meie soovi mõista, sõidutati meid Damaskuse Sheratoni, kus veidi avarama mõttemaailmaga uksehoidja tõlkis meie muuseumisoovi araabia keelde. Kõik lahenes.

Kui veidi hiljem küsisime kohalikelt, kust võiksime leida Pancake restorani, suunati meid mõtlikul pilgul … Bank of Arabia juurde.

Meie tore süüriapärase sisehooviga hotell asus Damaskuse vanalinnas. Siin saime tuttavaks mitme kohaliku süsteemiga, millest üks oli kütmine vaid kindlatel kellaaegadel. Küte lülitatakse sisse vaid ööseks ja võetakse hommikul taas välja. Et väljas on suhteliselt jahe ja vanalinna majad on kõrgete lagedega, pole päevasel ajal toas olla kuigi hea mõte. Öösel seevastu on mõnusalt soe. Et rõõm soojas toas magamisest meid ülemäära mugavaks ei muudaks, haaras sisehoovi enda valdusesse kohalik kassiemand. Tema kriiskav, haukumisega sarnanev kräunumine ei lasknud esimesel ööl kellelgi korralikult magada. Teisel õhtul korraldasime koos hotellipersonaliga korraliku haarangu ja ühiste jõupingutuste tulemusena suleti kassiemand ööseks pesuruumi. Uni oli tunduvalt magusam ja magada sai lausa esimese mošee kutsungini – nii poole kuueni.

Jõulupüha esimesel hommikul jalutasime Damaskuse vanalinna südames, et imetleda selle uhket ja ajalooga läbiimbunud arhitektuuri. Linnas on kokku paarsada mošeed – justkui iga nurga peal oma palvemaja – ning neist umbes 70 on igapäevaselt tegevuses.

Meie tee viis kõige muljetavaldavama juurde – Umayyadi mošeesse, mis pole mitte ainult Damaskuse suurim, vaid ka kogu islamimaailma üks tähtsamaid. See on nagu moslemite „kohustuslik vaatamisväärsus“, mille üle linlased lausa uhkusest paisuvad. Mošee ajalugu ulatub 8. sajandisse ja legendi järgi asub siin lausa Ristija Johannese pea reliikvia. Hoone ise on arhitektuuriline maiuspala – hiiglaslik siseõu, mosaiigid, kullatud detailid ja rahulikud palvesaalid, kuhu valgus langeb nii täiuslikult, et iga vaade võiks otse postkaardile minna.

Bosras

Damaskusest liikusime edasi lõuna poole ja jõudsime Bosrasse – linna, mis oli kunagi esimene nabatealaste asula ja roomlaste võimu ajal lausa Jordaania jõe idakalda pealinn. Kõlab uhkelt ja tegelikult oligi, vähemalt kuni 12. sajandi maavärin otsustas arhitektuurilise maastiku veidi ümber kujundada.

Bosra kõige uhkem pärl on aga tema grandioosne ja senini suurepäraselt säilinud roomlaste amfiteater, mis mahutas omal ajal 15 000 inimest – umbes sama palju, kui täna Viljandis elanikke. Eriline on see aga mitte ainult suuruse, vaid ka välimuse poolest: teater on ehitatud tumedast kivist, mis annab sellele tõsise, peaaegu dramaatilise ilme ja eristab teda teistest heledatest rooma ehitistest. Pole ime, et seda peetakse maailma kõige paremini säilinud amfiteatriks – siin võiks täna sama hästi mõne gladiaatorilavastuse ära teha.

Õhtuks olime jõudnud Jordaania piirini, et sõita edasi pealinna Ammani.

Onu Sami hirmujutud Süüriast kui „kurjuse telje” riigist jäid meil igatahes kogemata – ükski kuri telg meile vastu ei vaadanud. Vastupidi, süürlased osutusid sõbralikeks ja abivalmis inimesteks, kes tõepoolest rõõmustavad iga külalise üle nii, nagu oleks see vana tuttav, kes üle pika aja jälle läbi astub.

Veelgi üllatavam oli, kui euroopalikud nad on – moodsad poed, kaasaegne linnapilt ja tänavatel tiirutavad autod, mis ei näe välja nagu museaalid. Vahel tundus, et ainus tõeline eksootika oligi araabiakeelsed sildid.

Suurim üllatus aga oli see, et meie ettekujutus sügavalt islamistlikust ühiskonnast ei leidnud kinnitust. Tänavatel ja igapäevaelus kohtas palvetajaid harva – palju harvemini kui näiteks „liberaalse” moslemiusuga Lääne-Aafrikas, kus tundus, et igal nurgal on keegi kummardamas ja palvetund leiab aset sama loomulikult kui liiklusummik.

Küll aga tuleb aususe mõttes öelda, et kuigi turistina seda ei märka – kohalik elu on külalisele justkui pidevasse sooja naeratusse mähitud –, on tegelikkus riigis inimõigustest ja demokraatiast siiski kaugel. See on kontrast, mis paneb end tundma nagu kaunis postkaart, mille allservas on väike kiri: „See pilt on illustratiivne, tegelikkus võib pildist erineda.”

Pildigalerii