Serbia – Balkani paaria

Serbia on siinses regioonis paaria seisuses. Pinged vabariikide vahel tekkisid Jugoslaavias juba Tito valitsemisaja lõpus, aga kõrgpunkti saavutasid need natsionalistlike loosungitega võimule tõusnud Slobodan Miloševići ajal. See viis omakorda Bosnia, Horvaatia, Sloveenia ja Makedoonia iseseisvuse väljakuulutamiseni ja sealt edasi juba kohalike serbia kogukondade algatatud verise kodusõjani, mis kõik toimus mõistagi Serbia aktiivsel mahitamisel.

Valge linn, valged lõvid ja vana hea rakia

Korteri leidsime otse Belgradi suurima vaatamisväärsuse Kalemegdani tsitadelli lähistel. Siin kõrval oli meie üllatuseks ka Belgradi loomaaed, mille avastasime eriti tugeva ja spetsiifilise lõhna järgi. See avastus oli suureks rõõmuks meiega reisil kaasas olevale nelja-aastasele pisitütrele Laurale. Märkasime, et loomaaias oli kahtlaselt palju valget värvi isendeid – oli valgeid tiigreid ja lõvisid, valgeid kaameleid, hunte jne. Vägisi tekkis seos linna nimega, mis kirjanduslikus tõlkes tähendavat just valget linna.

Belgrad kui endine Jugoslaavia pealinn on kahtlemata suur ja ka suursugune. Pimeduse tulekul jõudsime Belgradi tuntuimale restoranide tänavale Skadarskale, mis on õdusaid kõrtse ridamisi täis pikitud. Üleüldine feeling ja kohalike käitumismaneer on väga sarnane slaavi maneeride ja mõtteviisiga – ülevoolav sõbralikkus ja lai joon. Kõrtsi keldrikorrusel kõrgete võlvidega lagede all istudes tulevad aga vägisi maailmavallutuslikud mõtted pähe. Toidud on eranditult suurepärased ja eriti sooja tunde annab rakia ehk kohalik ploomipuskar.

Tito aegade nostalgia

Meie korteri perenaine Bojana, 40. aastates naine, muutub oma tunnetest rääkides väga elavaks. Selgub, et tema ei pea praegusest Serbiast suurt midagi, vaid pigem igatseb taga Tito aegu, mil tema perekonna elustandard, mis tähendas kolmetoalist korterit ja isiklikku autot, oli selgelt üle keskmise ja ühiskonna privileegid lasid neil elada kui kuninga kassidel.

Bojana on kohaliku elu-oluga väga hästi kursis ning naudib võimalust tutvustada saabunud külalistele oma maailmavaadet ja kodulinna. Belgradi tasub tulla just suvisel ajal, kui Danube ja Sava jõel ristlevad kruiisilaevad loovad mõnusa melu. Jõekallas on palistatud kohvikutega ja melu pidavat kestma hommikuni. Bojana rõhutab meile mitu korda, et linn on ka öisel ajal väga turvaline, sest ööklubidest tulevad inimesed täidavad linnatänavad ja seepärast on inimesed harjunud linnameluga ka öisel ajal.

Vana Habsburg, uus vein

Serbia loodeossa jääb Ungariga piirnev ja paljus Ungarist mõjutatud autonoomne piirkond Vojvodino. Tegime Belgradist väljasõidu Habsburgide perioodist tuntud ajaloolise tähtsusega väikelinna Sremski Karlovci, mis jääb piirkonnakeskuse Novi Sadi külje alla. See on ülimalt armas väike linnake kiviarhitektuuri ja ajalooliste ehitistega. Eriti kaunis on keskväljaku äärne Püha Nikolai kirik. Keskväljaku restoranis proovisime kohalikku rahvusrooga cevapcici’t, mis maitses hästi.

Novi Sadi ümbrust peetakse ka kohalikuks veinipiirkonnaks ja tasahilju on siia kerkimas mitmeid degusteerimiskohti. Need ei ole kindlasti veel võrreldavad Austraalia, California või LAV-i romantiliste veinimõisatega, aga algus on vähemalt tehtud.

Makedoonia suunas

Järgmise päeva hommikul, kui võtsime suuna Makedoonia poole, märkasime Belgradi rongijaama lähistel esmakordselt ka pagulaste telklinnakut. See jäi ühtlasi meie viimaseks vahetuks kokkupuuteks nendega. Olime reisi planeerimisel ühe võimaliku probleemina näinud takistust piiride ületamisel seoses pagulaste tulvaga, kuigi meie teekond kulges vastassuunaliselt, aga praktikas me seda ei kogenud.

Serbia on valdavalt lauskjate pinnavormidega ja teekond Belgradist Makedoonia suunas kulges mööda sirgeid ja laiu kiirmagistraale. See oli meie reisi kõige pikem ühe päeva sõiduots, ulatudes üle 500 km. Sestap tegime sõidu ajal peatuse Serbia teises suurimas linnas Nishis. Kahjuks või õnneks oli kogu meie sõidupäev vihmane, tüütu tibutamine sundis meid tutvuma ka kohalike kaubanduskeskustega.

Kaubavalik oli huvitav, sest paljud kaubamärgid on kohalikud ja vägagi erinevad meil pakutavatest.

Tagasi auto juurde jõudes märkasime klaasi vahel läbi vettinud trahvikviitungit, sest mobiiliga saab parkida vaid kohalikku numbrit kasutades, meil polnud seda aga kusagilt võtta. Õnneks leidsime pangakontori – võlg on ju võõra oma. Lootsime, et ega sellise vihmaga kontrolöre liigu, aga eksisime – just sellise ilmaga ja just sellise vihmaga ju vanalinna tsooni kiiruga pargitaksegi.

Pildigalerii