Seiklused Botswanas: metsik ja puutumatu

Chobe Rahvuspark

Ärkame varakult, kell 5.00. Poole kuuest on avatud külgedega safari auto juba ukse taga ja suundume Chobe rahvuspargiga tutvuma. Rahvuspargi sisene teede võrgustik mööda Chobe jõe kalda serva on väga eksootiline oma rohelise lopsaka taimestiku ja selle vahel looklevate kitsaste lateriidipunaste liivaradadega. Kõikvõimalikke kitselisi, elevante ja kaelkirjakuid on siin küllaga. Eriti armsad on verinoored elevandi pojad, kes turvalisust otsides emaelevantide jalge vahel sibavad. Elevandid on siin väga suured, lausa hiiglaslike mõõtmetega ning neid on palju. Kui Boswana on koduks kogu kontinendi kõige suurimale elevantide populatsioonile – neid on üle saja tuhande -, siis just Chobe on see koht, kus neid kõige rohkem kohata võib. Elevantidel on ülisuur roll kogu siinsele ökosüsteemile. Nende olemasolust sõltuvad sajad taime- ja loomaliigid alates sõnnikumardikatest kuni baobabideni. Piirkonnad, kus kunagi olid elevandid ja mida enam pole, muutuvad kõrbeteks. Aafrika loodusfondi hinnangul tapetakse Aafrikas igal aastal 35 000 elevanti, mis moodustab kümnendiku kogu elevantide populatsioonist. Botswana on üks väheseid riike kus salaküttimise määr jääb alla kriitilise, kuigi on kasvamas.

Esimest korda näeme ka jõehobusid, kes laisalt mudamülgastes lösutavad ja oma väljaheiteid sabaga laias kaares õhku piserdades sõnniku pilvesid enda kohale tekitavad.

Peale lõunat plaanime minna ka jõereisile, aga täpselt enne paadisõidu algust värvub kogu taevas süsimustaks ning vihma hakkab kallama nagu oavarrest, sellel ei paista lõppu tulevat. Asendame paadisõidu toeka õhtusöögiga kohalikus aafrikapärases restoranis. BBQ searibi ja kanasalat on igati maitsvad, sellele lisab maitset juurde Lõuna-Aafrika Caberne Savignon. Olles nüüd juba mitmeid söögikohtasid külastanud, peab selles osas lisama, et hea kohaliku söögi leidmisega on siin siiski väljakutseline. Söök pole Aafrikas kunagi olnud inspiratsiooniallikaks, pigem ikka ellujäämise vahend. Sestap on kõik vähegi söödav siin enamasti Euroopa toitude eeskujul tehtud.

Õhtul libistame oma ööbimiskohas koos veini kolme reisiselliga Hollandist, Paraguaist ja Ungarist, keda juba eelmine õhtu trehvasime ning kellel kõigil juba pea pool aastat seikluslikku reisimist selja taga. Igaühel omad sihid ja eesmärgid. Paraguailane loeb riike, millest Botswana on tema jaoks 96-es. Nii edasi toimetades on tal eesmärk paari-kolme aastaga 120ni jõuda. Ungarlane „põgeneb“ oma koduriigi poliitilise süsteemi eest, mida senine paremäärmuslik president Orban on viimased kaheksa aastat tundmatuseni muutnud. Eestlasi nähes väljendab ta ahastades ülimalt respekti: meie st ungarlased olime teist kunagi oluliselt ees aga uus Ungari kurss on meid sidunud Venemaa ja Hiina kahtlaste režiimidega, mis on viinud riigi arengu tagasikäigule. Hollandlane aga seevastu on justkui muretu heasüdamlik lillelaps, kellele heaoluühiskonna muster-esindajana on pajatused Ungari, Paraguai ja Eesti ajaloolistest keerdkäikudest ja väljakutsetest üle jõu käivad. Ning kuna ta ei suuda nende teemadega ennast samastada, siis elab ta meile omaette ümisedes ja vaikselt veini rüübates sõbralike noogutustega kaasa.

Planet Baobab

Hommikul teeme veel viimase tiiru Kasane käsitööturul ja võtame suuna lõuna suunas, Gwetale. Kokku tuleb taas pisut üle 400 km sõitu. Tee Natani on igati korralik. Teeme kiire lõunapausi, tankides end poeletilt ostetud krõbedate kanatiibadega ning kimame kohe edasi.

Loodus on vahepeal taas muutunud, oleme sisenenud põuasese savanni. Silma jäävad enamasti akaatsia puud ja hõre kidur kõrreline taimestik silmapiirini ulatuvatel liivastel maastikel. See on Kalahari kõrb, mis moodustab tegelikult valdava osa kogu Botswana territooriumist. Kalahari tähendab kohalikus Setswana keeles janust maad. Aga erinevalt Namibi kõrbest on Kalahari poolkõrb, kus kasvab siiski ka taimi ning elab hulgaliselt loomi. Keset Kalahari kõrbe on muljetavaldavad Makgadikgadi soolaväljad, kuhu suunas oleme ka meie liikumas. See on tegelikult suur üüratu Eestimaa suurune lohk keset savannilist platood, kus veel 10 000 aastat tagasi sillerdas samanimeline järv. See on ühtlasi ka piirkond, kust tänaste parimate teadmiste alusel sai alguse homo sapiensi inimliik, mille hulka on au ka meil kuuluda. Kulus vaid tühine 200 000 aastat ja siin me oleme.

Lõunaks olemegi Gweta lähistel olevas Planet Baobabi nimelises ööbimiskohas. Koht on igati kena ning kuna taevas on taas kiskumas vihmaseks, otsustame upgrade`ida oma kämpingukoha lodge´i vastu. See on küll krõbeda hinnaga aga kuna õige pea saab selgeks, et soolaväljadega tutvumiseks piisab siin vaid ühest ööst ja kuna meil on ette makstud kahe öö eest, siis saame nii vähemalt osaliselt ka järgmise öö arvelt oma kulusid vähendada. Ööbimiskoha osas on lisaks tegemist ka väga autentse Bakalanga hõimu traditsioonide kohaselt rajatud muda hütiga, kus on järgitud esiisade iidseid ehitusmeetodeid. Seinad on määritud traditsioonilises Botswana stiilis lehma sõnnikuga ja kaunistatud termiidi pesadest hangitud looduslike pigmentidega. Silm jääb lausa puhkama. Võtamegi õhtuks tempo maha ning naudime massiivselt võimsaid baobabi puid, käime kohalikus suures basseinis ujumas ja õhtul teeme siinsamas baaris korraliku õhtusöögi.

Plaanid muutuvad

Järgmisel hommikul peame ärkama kell viis, et varahommikuse tuuriga kohe surikaate ja soolavälja vaatama sõita. Kahjuks aga ei taha öö läbi kallanud vihm kuidagi taandumise märke näidata. Kõikjale on tekkinud väikesed jõed, isegi meie majakeste uste ette, kust enam kuiva jalaga välja ei saa. See teeb päris närviliseks, sest siia ju ilmselt teist korda elus niisama lihtsalt ei satu. Seisame Jüriga baarileti ääres teisi safari huvilisi oodates ning märkan letil olevat infolehte, millel kirjas, et kohalik Botswana rahaühik Pula tähendab Setswana keeles vihma. Ning mitte selle tõttu, et vihma siin liiga palju oleks, vaid vastupidi, see on ajalooliselt pigem haruldane nähtus olnud. Pagan küll, et seda just nüüd siis peab liiga palju olema?!

Tasahilju hakkab ka kilejopedesse pakitud tuurilisi ootesaali katuse alla imbuma. Üks neist on eriti jutukas ja väidab, et tuli just eelmisel päeval Moremi rahvuspargist, kus veetis neli suurepärast päeva mööda võrratut loodusparki ringi sõites. Mäletan, et kui veel pool aastat tagasi seda Okavango Delta ühte kõige ihaldusväärsemat piirkonda uurisin, siis oli seal kõikjal hoiatus, et vihmahooajal, mis hakkab tavaliselt juba novembrist, on sinna sissepääs ülikehvade teeolude pärast sisuliselt välistatud. Mis ma olin vahepeal aga ära unustanud, oli tõsiasi, et vihmahooaeg oli sellel aastal ju ootamatult pea poolteist kuud edasi lükkunud! See tähendas, et kuigi kolm-neli päeva olime juba vihma saanud, siis teede põhi on veel tugev ning suures osas on teed  veel siiski läbitavad.

Teeme kohapeal otsuse, et ei riski minna lastega avatud autos vihma käes soolaväljale tuuritama, vaid võtame kohe suuna Maunile, et õhtuks juba Moremi rahvusparki välja jõuda.

Teeme kiire hommikusöögi ja klõpsame viimaseid pilte hiiglaslike, üle tuhande aastaste, baobabide taustal. Respa baarileti seinal märkan ühte ikoonilist pilti baobabide alleest ja tunnen kurval meelel huvi, kas ka see on nüüd see vaatepilt, millest me tuurile mitte minnes peame ilma jääme. Baaridaam on üllatavalt erudeeritud ja selgitab põskede õhetades õhinaga, et see pilt on tehtud hoopis Menabes, Madagaskaril. Hmm, ümisen ma endamisi, kõlab nagu võimalik järgmine reisisiht.. ja jalutan juba enesekindlalt reipa sammuga auto suunas.

Värav deltasse, mis suubub kõrbe

Maun on sissepääsu väravaks Okavango deltale, mis on uskumatu loodusime omaette. Tegemist on Unesco kaitse all oleva maailma suurima sisemaadeltaga. Ehk teisisõnu jõe deltaga, mis ei suubu teise veekogusse, vaid kaob sõna otseses mõttes maa sisse ehk aurustub Kalahari kõrbesse. Okavango jõgi saab alguse Angoola mägedest ja delta alal, mis jääb Botswana piiridesse moodustab ta kanalite võrgustiku, kattes kolmandiku Eestimaa suurusest alast. Kõige raskemini on juurdepääsetav sisedelta ala, sealhulgas sealne suurim Pealiku saar, kuhu saab vaid kerglennukiga. Seal elamine on aga niivõrd kulukas, et paneb ka palju näinud seiklejatel silmad pööritama. Hinnad hakkavad tasemest 3000 dollarit per inimene ööpäevas ja ülemine ots küünib 5000 dollarini. See sisaldab muidugi ka kõik söögikorrad ja kohapealsed tegevused. Aga noh, Bill Gates ja Jeff Bezos peavad ju ka kuskil ööbida saama:)

Moremi rahvuspark on üks vähestest kohtadest, kuhu pääseb ka mööda maad. Ja see on meie võimalus!

Mauni jõudes soovime kõigepealt leida turismiameti, kus saaksime pargi sissepääsutasu maksta, esimese öö kämpingu reserveerida ja vajalikku praktilist lisainfot hankida. Kummalisel kombel on aga Lonely Planetis toodud vaid selle koha tänava nimi ilma numbrita ja nagu hiljem selgub, siis seegi on vigaselt kirjutatud. Oluliselt suurem probleem on aga see, et mitte ükski inimene, ei tänaval ega ka hotellide vastuvõttudes, ei tea ega tunne mitte ühegi kohaliku tänava nime. Isegi mitte tänavat, mille kõrval nad elavad või töötavad. Enne reisi sai Botswana kohta infot hangitud ning ühe positiivse asjana toodi kõikjal välja väga kõrget kirjaoskust. Võib-olla on see Aafrika mõistes isegi nii, aga vähemalt kaarti näidates on ilmselge, et sellist asja näevad nad elus esimest korda.

Meil kulub ligi tund sellele, et saada üldse aru, kus me kaardil asume. Sellega kustub ühtlasi ka meie viimane lootus, et siin linnas saaks veel lisainfot mõne alternatiivse öömaja osas Moremis. Plaan on seal uus aasta vastu võtta.

Lõpuks, kui ühe maja koridorist on turismiameti luugike leitud ja pargi sisenemistasud makstud, võtame kiirelt suuna Moremi lõuna värava suunas.

Kui taevas murdub ja džungel ärkab

Aega on kulunud omajagu ja õhtuti pimeneb siin ruttu. Esimesed kuuskümmend kilomeetrit kulgeb asfaltteel, mis muutub peagi kruusateeks ning seejärel liiva põhjaseks ja laineliseks üles-alla kõikuvaks kitsaks mudaliivaseks teerajaks. Pargi lõunaväravast edasi on juba korralikult tunda viimaste vihmade mõjutusi. Enamus teesüvikuid on juba tublisti vett täis ja aukudest läbi sõites ulatuvad veelahvatused ka auto kapotile. Kui alustasime kiirusega 120 km tunnis, siis viimased 40 km kulgeb kiirusel 20 km tunnis. Lõpuks jõuame oma esimesse sihtkohta – Kwai külla. Kämpingu koht on põhjavärava lähedal ning see on meie senise reisi vaieldamatult kõige eksootilisem. Asume kõrgete põlispuude all, Kwai jõe kaldal, otse metsiku ürglooduse keskel. Ei mingeid piirdeaedasid, troopilised linnud ja putukad siristavad ülima intensiivsusega, ahvid kargavad puudel ja teisel pool jõge on lihtsalt muuseas elevant oma õhtust jalutuskäiku tegemas, visates vahelduseks londiga vett taeva poole. Taamalt kostub ka jõehobude puristamist. Väga äge!

Tõstame telgid autokatusele püsti, teeme kõrgete põlispuude all lõkke üles, nosime tasamisi süüa ja kuulame džungli metsikuid helisid. Kui esimesed rasked vihmapiisad langema hakkavad, poeme telkidesse. Algus on paljutõotav, vihma hakkab vaikselt krõbistama ning looduse metsikud helid lisavad vaid meeleolu juurde.
Siis hakkab aga helifoon järjest kiiremini hoogu koguma. Kõigepealt tulevad tuulehiilid, mis õige pea nooreks tormiks kujunevad ja siis juba mõne minutiga raju mõõtmed võtavad. Telk meie auto katusel on küll mitme poldiga kinni keeratud, aga arvestades meie auto kõikumise amplituuti ja koos sellega samas rütmis kiikuvat telki, poeb korduvalt hinge kahtlus, kas see telki hoidev karkass ikkagi vastu peab.

Kõrged põlispuud meie kohal kohisevad üha võimsamini ja telgile langevate varjude lähenemine ja kaugenemine ei jäta fantaasiale palju ruumi. Ahvid puude latvades kiljuvad ja kriiskavad ning seda tugevamini, mida rohkem tuul hoogu kogub. Siis hakkavad sähvatama ka esimesed välgud ja ikka nii, et kogu taevakuppel lööb valgeks, nagu oleks suur prožektor meie peale keeratud. Ja et sellest veel vähe poleks, kärgatab seejärel järsult kõuemürin, mis tahaks taeva pooleks murda. Ja siis uuesti ja siis uuesti. Ning lõpuks taevas murdubki kahte lehte ja kõik see vesi, mis justkui põua ajal oli oma aega oodanud, hakkab täie hooga alla valguma. Õigem oleks vist öelda –  kallama. Ning nii umbes neli tundi järjest. See kõik kokku on üheaegselt nii hirmuäratav kui ka meeli kõditav, mille peale sooviks öelda: sellises Aafrikas ma tahaksingi olla.

Impalad ees, hüäänkoerad järel

Ärkame taas juba viiest, et hommikusele safarile minna. Kuna vihma oli öö läbi ladistanud siis magamisest suurt miskit välja ei tulnudki aga no pole hullu. Kella kuueks on kohal kohalik kämpingu haldaja, kellega olime eelneval õhtul kokku leppinud, et ta tuleks meile teejuhiks, näitamaks mööda Kwai jõe kaldaid kulgevaid loomade radu. Olime arvestanud, et öine vihm on loomad laiali peletanud kuid siiski siiski – umbes pooletunnisel sõidul näeme me esmakordselt haruldasi hüäänkoeri! Hüäänkoerad on äärmiselt ohustatud liik, keda on veel väga väiksearvuliselt säilinud ja nende nägemine on suur juhus. Nad on väga sotsiaalsed loomad ning liiguvad reeglina ringi suurte karjadena.

Puntiks i-le kohtame neid ka pärast kämpingusse naastes. Põrgulised kihutavad otse läbi meie ööbimiskoha, impalad ees ning hüäänkoerad lõrisedes ja saaki haistes nende järel, laskmatata ennast grammi võrragi häirida inimeste lähedusest. Uskumatu vabadus, julgus ja jultumus ning milline vaatepilt meile!

Kwai küla – kohtumine jõehobudega

Külastame ka Kwai küla, mis asub teisel pool jõge. See on oma olemuselt vaid mõned üksikud laiali pillutatud hütid. Eriti vahva on kohalik kioskit meenutav supermarketi nime kandev külapood, kus külarahvas katuse all meelt lahutab. Ostame siit saiakesi ja positiivse üllatusena müüakse ka jahedat õlut.
Küla suurimaks vaatamisväärsuseks on Kwai puuvaiadel sild, mis on palke omavahel risti asetades kokku lapitud ning eriti arvestades meie kolmetonnise auto raskust, väga turvatunnet ei sisenda.

Vaatepildile lisavad vürtsi juurde mõlemal pool silda vett puristavad jõehobude pered. Sealhulgas ka väga nunnud pisikesed jõehobu pojad. Jõehobu, nii süütu ei olegi kui ta paistab, tegemist on tegelikult Aafrika kõige ohtlikuma loomaga. Tema territooriumile sattumine lõppeb pea alati sissetungijale lõugade vahele sattumisega ning eriti siis, kui ta on sel hetkel koos oma poegadega. Ohtlikkuselt teine on üllatuslikult pühvel. Nende eripäraks on see, et kumbki, ei jõehobu ega pühvel, ei hoiata enne rünnakut ette ning nad lähevad alati lõpuni välja, kuni ohver on surmatud.

Läbi muda ja vee

Sild viperusteta ületatud, pöörame suuna Xakanaxa suunas, mis asub vaid neljakümne kilomeetri kaugusel, aga nagu kämpinguvaht hoiatab, siis selle läbimine võtab vähemalt kolm kuni neli tundi aega. Nii ka läheb. Alustavad kümme kilomeetrit sõidame turvaliselt koos sakslastest abielupaariga, keda juba eelmisel päeval Kwai lähistel kohtasime. Alles nüüd eessõitjat jälgides märkame, kui sügavad porimülkad tegelikult on ning kuigi näiliselt abitult, aga siiski vapralt maastur kõigest sellest läbi pureb. Peagi lehvitame neile hüvastijätuks ja jätkame oma teekonda.

Öine vihm on kogu tee vett triiki täis sadanud ja esmakordselt on lausa hirm, et kas nüüd tulebki mõnda meetri sügavusse mudaauku juhuslikku möödujat ootama jääda.

Tee kulgeb üles alla õõtsudes ühest veeaugust teise ja nii kogu järgnevas teepikkuses. Selle läbimine on korraga nii elamus kui õudus, tõeline Aafrika katsumus. Auto esiistmetel ei pane pidevat mudaaukudesse sukeldumist enam tähelegi, need aga, kes tagaridades istuvad, muutuvad üha murelikumaks. Eriti Aive, kes iga sügavama augu läbimisel ahhetab ja juba mitmendat korda ettepaneku tagasi pöördumiseks teeb. Ainus, kellele see kõik hirmsasti nalja paistab tegevat on Laura, kelle rõõmukilkeid on kogu auto täis. Iga kord, kui auto järsuma kaldenurga alt sügavamalt mudasesse vette vajub ja vesi lahvatades kahelt poolt auto külgesid mööda pahinal kapotile, sealt edasi esiaknale ja lõpuks üle katuse purskub, tulevad hoogsad hõisked: vägev, lahe, väga vahva, super, suru gaasi juurde! Vägisi meenub reisi algus, kui Laura Namibi kõrbest mammale kirja kirjutas ja selle lõpetuseks mainis: Aafrika on nõme. Tundub, et selles osas on nüüd oluline läbimurre toimunud 🙂

Aastavahetueks Xakanaxasse

Teekond tundub mingil hetkel juba lõputuna aga ei, varsti olemegi kohal! Leppisime eelmises kämpingus üle satelliidi helistades kokku oma ööbimiskoha. Nagu aga kohale jõudes selgub, on kämping hoolimata etteteatamisest välja müüdud ja meie telgile seal enam maatükikest pakkuda ei ole. Oleme nõutud, sest tegemist on vana aasta viimase õhtuga ja selleks puhuks olime Maunist isegi paar vahuveini kaasa toonud.

Seetõttu ei näe me ka mingid mõistliku põhjust miks hakata näiteks Mauni tagasi sõitma. Õnneks on rahvuspargi vaht väga mõistlik ja annab kogenult teada, et kuni seitsmeni õhtul ei saa ta meid aidata, aga peale seitset on meie probleem juba ka tema probleem. Nii me siis sõidamegi päevavalguses mööda parki ringi ja võtame ka paadisõidu Xakanaxa laguunil. Näeme hulgaliselt veelinde, kaldaääres antiloope ja impalaid ning aegajalt ka jõehobusid vees ringi jalutamas. Jah, jalutamas, sest jõehobud ei oska ujuda. Isegi kui tuleb ületada sügavam koht, näiteks minna jõe ühelt kaldale teisele, siis jõehobu astub seda mööda jõepõhja.

Kuigi kämpingu kohta ei õnnestunud saada, siis sõidame kämpigu territooriumilt siiski läbi, et ennem uusasta tulekut kämpinguliste jaoks mõeldud pesuhoones ennast korralikult puhtaks pesta. Aastal 2000 oli siin hüään ühe turisti nahka pistnud, teel telgi juurest pesukohta. Püüame seekord olla hoolikamad ning sõidame autoga otse ukse ette.

Päikese loojanguks oleme pestud ja kammituna rahvuspargi värava juures tagasi ning peale mõningasi eri valikuvõimalusi kaaludes leiame, et kõige mugavam lahendus võiks olla see, et lööme oma telklaagri lahti otse Xakanaxa sissesõidu värava kaare all. Olgu öeldud, et rahvuspargi värav tähendab siinkandis vaid sümboolset betoonist viilkatust sissepääsu tee kohal, mille ühes tiivas on valvuri tuba ja teises tualett, ei midagi enamat. Arvestades, et öösel hakkab kindlasti vihma oavarrest tulema, siis tundub see kõige mõistlikum lahendus olevat. Kuigi pargi vaht pole sellist ekstraordinaarset lahendust osanud veel kellegile seni pakkuda, siis tundub see ka talle piisavalt hea mõte ja nii jääbki.

Šampus ja pühvlid – uusaasta Aafrika moodi

Niisiis saabubki meie uusaasta vastuvõtmine uhkes üksinduses Xakanaxa värava katuse all. Kuna keskkööni on veel pikalt aega, siis avame juba varakult šampuse ja tähistame uue aasta tulekut. Täpselt aasta tagasi sai seda tähistatud Antarktikas, laeva ümber tiirlevate vaalade saatel, kus tegime seda kokkuleppelisel ajal, sest kellaaeg ongi meridiaanide kokkusaamise punktis kokkuleppeline. Tookord sai otsustatud, et uus aasta algab kell pool üksteist. Ka siin pärapõrgus tundus, et ajal ei ole enam tähendust ning otsustame, et uus aasta võiks alata nii näiteks kell üheksa. Teemegi seda ning seegi kord on meie ümber huvilised tekkinud. Nohisevate tumedate kogudena on taamal meie läheduses uitamas paarikümne liikmeline pühvlikari. Õnneks neil halbu mõtteid ei ole.

Avame uusaasta esimesel hommikul silmad kell kuus koos esimeste päikesekiirtega. Palun pargivahil leida keegi, kes viiks meid lähedal asuva Paradiisi basseini juurde, mida siinkandis üheks ilusaimaks kohaks peetakse. Poole tunniga on mees leitud ja läheme liikvele. Kuna öö jooksul on korralikus koguses vihma tulnud, siis on kogu maastik justkui suur valgala, sõit ühest veesilmast teise. Piirkond ja maastik on imeilusad. Ühest küljest viibid nagu hoolitsetud parkmetsas – suured kõrged puud, mille alune rohi on usinalt kõikvõimalike kitseliste poolt madalaks söödud, samas on puude vahel hulgaliselt tuulemurrust maha langenud metsikuid lehetuid raagus puid, mis oma mustaks kõrbenud koorikuga jätavad igavikulise mulje. Ja kui sinna pildile lisada ka gnuud, antiloobid ja impalad, kes veesilmades janu kustutavad, siis leiad ennast nagu viieteistkümnenda sajandi maalilt, millel paradiisi kujutatakse. Võrratu.

Oleme senini oma autot mitmel korral alahinnanud, kartes et sellega võib kergesti kinni jääda. Tegelikkuses on meie 4,5 liitrine mootor nagu väikene traktor või pigem amfiibauto, mis kõikvõimalikest mudaaukudest ja meetrisügavustest porimülgastest ennast väsimatult läbi närib. Seda on hea tõdeda, sest täna ootab meid ees seni kõige väljakutselisem teekond lõuna väravasse tagasi, ligi viiskümmend kilomeetrit sõitu umbes 10 km tunnise kiirusega. Vahepeal ilmutavad ennast kaelkirjakud ja elevandid. Impalaid ei pane enam tähelegi. Peale lõunaks oleme Moremi pargist väljas ja teel juba, oma alguspunkti, Mauni suunas. Ööbimise oleme sedapuhku kinni pannud meie reisiraamatu ühes enimsoovitatud seljakoti rändurite pesas Old Bridge Backpackarsis. Koht osutubki igati õdusaks ja sõbralikuks, täis kõikvõimalikke sulelisi ja karvaseid.. Suure bangalo tüüpi õlgedest varikatuse alla on koondatud vastuvõtt, baarilett, söögilaud ja loomulikult hulgaliselt reisselle, kes rahulikult õlut või veini libistavad või siis kõrval olevas basseinis ülekuumenenud kehasid jahutavad. Võtame aja maha, longime ümbruskondses külas pisut ringi ning õhtu veedame lobis aega viites, kuni lõpuks katuse all lendavate kiilide kontsentratsioon õhus nii tihedaks läheb, et end lõpuks magama sätime.

20 000 aastat hiljem, lõkke ääres koos

Viimase hommiku Maunis jätame veel suveniiride ostmiseks. Ostame seda, mida on, sest palju ei ole ning võtame suuna Ghanzi suunas. Ghanzi asub keset Kalahari kõrbe ning tihti kutsustakse seda ka Kalahari mitteametikuks pealinnaks. Õigupoolest oleks see linn meile ka niisama teepeale jäänud, teel tagasi meie reisu alguspunkt Windhoeki, aga kuna paarkümmend kilomeetrit ennem Ghanzit asub bushmanite poolt opereeritav Dqae Qare nimeline San lodge, siis otsustame, et tutvume kindlasti ka põliselanikega, kes on siin mail elanud viimased 20 000 aastat ning kellest tänaseks on alles jäänud vaid 100 000 ümber. Siinkandis nimetatakse bushmaneid Sani rahvaks. Erinevalt Himbadest Namiibias, Sanid enam traditsioonilisi riideid ja elukombeid igapäevaselt ei evi. Küll on nad aga lahkelt valmis meile esitama õhtupimeduses lõkke ääres oma iidseid tantse ja lugulaule. Naisterahvad istuvad kirevates rahvuskostüümides reas lõkkeääres ja sõnuvad kätteplaksutuste saatel rütmiliselt esiisade tekste. Meloodiat on raske eristada, tundub et peamiselt ongi retsitatiivne esitus. Mehed liiguvad loomanahkades ümber lõkke ja kõristavad rütmiliselt oma jalgade ümber seotud kaunviljadest tehtud kõristeid. Erinevaid liigutusi tehes ja poose võttes kujutatakse erinevaid jahisaake. Öises lõkkepimeduses muutub see kõik üha müstilisemaks ja kuigi üheltpoolt on korduvad rütmid monotoonsed, siis teisalt meditatiivsed, triivides mõtted eemale igapäeva tegevustest ning lähemale siinsete loodusrahvaste elu-olule.
Seda kõike siin tähistaeva all kuulates ja oma mõtteid mõlgutades, hakkab tasahilju selgeks saama ka tõsiasi, et see vahva seiklus, milles oleme viimased rohkem kui kolm nädalat osalised olnud, hakkab tasahilju lõpule jõudma. Järgnevatel päevadel tutvume veel Sani kommetega Ghanzi muuseumis, ostame kaasa erinevaid meeneid kuni Sanide vibukomplektini välja ning päris viimased päevad veedame veel reisi alguspunktis Windhoekis.

Sellises Aafrikas tahakski olla.

Pildigalerii