Saigoni kuumus, Cu Chi kavalus ja delta rahu

Maandume Vietnamis, Ho Chi Minhi rahvusvahelises lennujaamas viie paiku õhtul. Kokku 15 tundi lendamist ning vahepeal 6 tundi Istanbuli lennujaamas vedelemist on jätnud oma jälje. Vormistame uniselt viisad, seisame roidunult lõpututes sabades, läbime tüütu passikontrolli. Meeleolu tõstmiseks üritame rõõmu tunda väikestest asjadest – oleme õnnelikud, et ka kohvrid on meiega samasse kohta jõudnud ning valuuta vahetuses saame koheselt ka miljonäriks, üks euro on suisa 27 000 Vietnami dongi. Juhhuuu!

Kahe tunnise bussisõiduga jõuame lõpuks Ho Chi Minhi keskusesse ja seame end sisse väikeses ja õdusas butiikhotellis. Kuigi päike on juba loojunud, on väljas veel 30 kraadi ümbruses sooja, kuid õnneks mitte liiga niiske. Õhtune Ho Chi Minh on tulede säras eksootiline ja muidugi ahvatlev. Arvestades aga räsitust, siis esimeseks õhtuks me veel suuri plaane ei sea. Hotellist saadud soovitusena leiame kõrval kvartalist Vietnami restorani õhtustamiseks. Meeleolu hakkabki vaikselt looma, sest sisekujundus on väga kaunis, Vietnami rahvuslikest traditsioonidest kantud – rustikaalsed puidust lauad ja rotangist toolid, rippuvad punutud valgustid ning lootoslillede ja paabulindudega tikitud padjad. Kõik on rahulik ja lõõgastumiseks loodud. Istume meditatiivse muusika ja restorani keskmes sillerdava vee vulina saatel lauda ning laseme suurepärastel toitudel heal maitsta. Lõpuks ometi hakkab tunduma, et oleme vist ka oma meeltega nüüd kohale jõudnud ☺

Ho Chi Minh või Saigon?

Ho Chi Minhis peatume vaid kaheks ööks, peaasjalikult vaid selleks, et tutvuda linnalähedaste Cu Chi tunnelitega ja siis juba Mekongi delta alale suunduda.

Esimene hommik võtab meid vastu erksa valguse ja lõunamaise troopilise kuumusega, mis hommikusöögi rõdul ninna tungib. Hotelli vastuvõtus tervitab meid naerusuil Nick, kohalik vabakutseline giid, kes on tulnud meile bussiga vastu, et tutvustada pisut linna ja siis edasi juba tunnelitesse suunduda. Kohe alguses teeb ta meile selgeks, et Ho Chi Minhi nimi eksisteerib vaid paberil. Enamus elanikest keelduvad tunnustamast uut nime ning kasutavad rahvusliku uhkuse tõttu endiselt Saigoni. Võtame selle teadmiseks ning kasutame edaspidi meiegi vaid Saigoni.

Kui maa peal sõdida ei ole jaksu, siis võib ka maa all

Chu Chi tunnelid on üks osa peaaegu 250 km pikkusest tunnelisüsteemist, mis olid sõja ajal peavarjuks enam kui 16 000 kommunistlikule sissile. Tunneleid kasutati peidupaikadena, aga ka side- ja varustusteedena, haiglatena, toidu- ja relvakohtadena ning eluruumidena.

Algatuseks näidati meile koha peal lühikest patriootilist videot elust tunnelites, kus rõõmsanäolised mees- ja nais(kaunitaridest) sõdalased ootamatult maa alt ilmusid ja siis jälle viirastusena kadusid. Tegelikkuses oli elu tunnelites siiski väga keeruline. Õhku, toitu ja vett oli vähe ning tunnelid olid täis sipelgaid, mürgiseid madusid, skorpione, ämblikke ja erinevaid närilisi. Enamasti veetsid sõdurid päeva tunnelis töötades ja vahepausidel puhates ning tulid välja alles öösel, et märkamatult uusi varusid otsida, vilja kasvatada või hommikuks vaenlase vastu lahingusse astuda. Mõnikord, kui oli raske pommitamine, olid nad sunnitud jääma päevadeks maa alla.

Tänaseks on tunnelid turistide jaoks laiemaks ja kõrgemaks tehtud. Hoolimata sellest tekib aga juba paarikümne meetrises kitsas labürindis üsna klaustrofoobiline tunne. Igatahes respekt kõigi nende vaprate sõdurite suhtes, kes sellega hakkama said, sest kõigist raskustest hoolimata olid tunnelisüsteemid väga olulised vastupanu osutamisel Ameerika vägedele. USA üritas käivitada mitu suurt kampaaniat tunnelisüsteemide leidmiseks ja hävitamiseks. Kõigepealt kasutati jõhkrat vaippommitamist, seejärel hakati koolitama vabatahtlikest eliitsõdureid nn tunnelirotte, kes olid relvastatud ainult käsirelva, noa ja taskulambiga. Vaatamata uuendatud jõupingutustele võidelda vaenlase vastu nende endi tingimustel, jäid USA operatsioonid tunnelite täielikuks likvideerimiseks ebapiisavaks. Need tunnelid aitasid varusid salaja liigutada ja vägesid majutada, aitasid sõda pikendada ning suurendasid USA kulutusi ja kaotusi kuni lõpliku taganemiseni 1973. aastal ning Lõuna-Vietnami lõpliku lüüasaamiseni 1975ndal. Suurepärane näide, kuidas olematute vahenditega astuda vastu endast kordades võimsamale vaenlasele ning lõpuks võitjana välja tulla. Sul võib ju olla maailma võimekaim maa-, õhu- ja merevägi, aga kui tulemus otsustatakse maa all, siis on sellest vähe kasu.

Chu Chid külastades tekkis deja vu tunne ka Israeli Hamasi/Gaza sõjaga, kus sarnaselt on võimsama vastasega sõdimiseks loodud maa alune tunnelite võrgustik.

Pikast päevast ja masendavatest emotsioonidest väsinuna võtame õhtul Vietnami massaaži. Peab ütlema, et nii jõulist massaaži pole kunagi enne kogenudki. Olin küll harjunud küünarnukkidega massaažiga, aga kui sind pigistatakse, pressitakse, koputatakse, väänatakse su liigeseid ning trambitakse su otsas põlvede ja jalataldadega, siis lõpus oled ikka väga korralikult pehme 🙂 Peale lõõgastavat ja läbiklopsivat elamust jääb me õhtut lõpetama ööbimiskoha läheduses olev teine suurepärane Vietnami restoran „Salajane Aed“, mis on mõnevõrra tagasihoidlikum, kui meie esimese õhtu leid, aga endiselt traditsiooniline ning kohati oma lihtsuses isegi veidi meditatiivne.

Jõulud Mekongi deltas

Ärkame hommikul varakult, teeme kiire hommikusöögi ja stardime Mekongi delta suunas. Mekong, mis lookleb Tiibeti platoolt kuni Lõuna-Hiina mereni, on maailma suurim siseveekogu, kust saavad elatist kümned miljonid inimesed. Jõgi voolab läbi Edela-Hiina, Myanmari, Laose, Tai, Kambodža, enne kui ta Vietnami deltasüsteemi kaudu umbes kogu Eesti territooriumi suurusel alal  läbi hargnevate jõgede võrgustiku kaudu Lõuna-Hiina merre suubub. See on ühtlasi ka meie teekonna ideeliseks alguspunktiks, kust mööda jõge ülesvoolu edasi liikuda Kambodžasse ja lõpetada Siem Reapis Angkori templite juures.

Reisi esimeses etapis tutvume elu-oluga just siinsel Lõuna-Vietnamisse jääval delta alal, alustades Ben Trest ning liikudes läbi Cai Be ja Can Tho Kambodža piiri ääres asuva Chau Docini. Edasiliikumine toimub meil kombineeritult mitmete erinevate transpordivahenditega. Kui vähegi võimalik eelistame liikuda mööda vett, alustades suurematest „pikksaba“ paatidest kuni väikeste lamedapõhjaliste sampaniteni välja ning seal kus on mõistlikum mööda maad liikuda, kasutame kas jalgrattaid või bussi.

Päeva esimeseks sihiks on liikuda Ben Tresse, et siis õhtuks Cai Bes asuva öömajani jõuda. Külastame kohta, kus valmistatakse teokarpidest ja muudest looduslikest materjalidest kenasid maalilisi Vietnami vaadetega puuplaadil pilte. Millalgi on siin teinud seda ka puuetega lapsed, mida nüüd turunduse eesmärgil ohtralt ära kasutatakse. Pildid on kenad, kuid kuna oleme alles reisi alguspunktiks, siis ostudeks veel ei lähe.

Tutvume ka kookoskommide valmistamisega kohalikus majapidamises. Kõik käib käsitsi ja väga lihtsalt. Kõigepealt eemaldatakse puuri abil kookospähkli sisepinnast valge kiht ning seda kuumutatakse madalal tulel mõnda aega, vajadusel segades seda kakao, pistaatsia või mõne muu viljaga. Tulemuseks on väga maitsvad riisipaberisse pakendatud iiriskommid, mis on heaks maiuspalaks. Pereisasid köidab aga rohkem müügiletil olevad klaasanumad riisi puskariga, mida kohalikud riisiveiniks nimetavad. Eksootilisemates pudelites on ka maod sisse pandud, mis lisavat väidetavalt meditsiinilisi tervendavaid omadusi. Proovime nii üht kui teist, maitse on nagu puskaril ikka, kuid kuumas ajusid pehmendavas kliimas on ergastav mõju momentaalne. Kes teab, ehk seda mõeldaksegi tervendava toime all ☺

Õhtul külastame Mekongi delta vanimat budistliku Vinh Trangi pagoodi. Silma torkavad ka templi aeda kaunistavad troopiliselt dekoratiivsed potitaimed. Teeme siin oma esimesed suveniiriostud ning liigume edasi ööbimiskohta Mekongi Lodge`i. No see on ikka väga kena kohake. Väärtust annab juurde ka bassein, kus saame päeva jooksult kogutud kuumust maha jahutada. Õhtu edenedes meenub ühtäkki ka tõsiasi, et tegemist on ju jõululaupäevaga. Kuigi vastuvõtulauas on erinevate hõbepaberitega säravalt Merry Christmas kirjutatud, ei lase kohalik restoran ennast sellest segada. Nende jaoks siin ja ka mõistagi kogu siinsel kontinendil jõulusid ei eksisteeri ja miks peakski. Jõuluroogadest jääme seekord ilma, aga see eest naudime lodge`i restoranis head ja paremat kohalikust köögist. Jõulud tulnud ju!

Pildigalerii