Saalomoni saarte laguunidel

Uhh, millist kannatust ikka vaja on, et 35 tundi ainult lennata ja lennata. Iga lennuga jaks aina raugeb. Kui Singapuri lennujaamas suutsin veel adekvaatselt ringi liikuda, siis Brisbane’i lennujaamas tuikusin nagu zombi – Eestis oli juba öö, siin alles päev. Lõpuks, kui Honiarasse jõudsin, olin nagu tühjaks pigistatud sidrun.

Honiara kesklinn on kuulsast Hendersoni lennuväljast kümne kilomeetri kaugusel ja takso loksutab veerand tunniga kohale. Linn ise on olemuselt üsna trööstitu. Ühekorruselised uberikud teeservas lähevad tasahilju üle toekamateks ehitusteks ja just siis, kui tundub, et nüüd hakkad vist linna lähistele jõudma, selgub, et linna keskus on juba läbitud.

Inimesed on aga sõbralikud ja sellest hoolimata, et liigud mustanahalises linnadžunglis ainsa valge laigukesena, jääb vähemasti mulje, et oled oodatud.

Pisut rohkem kui kümme aastat tagasi olid siinkandis päris ägedad madinad Guadalcanali põliselanike gualede ja kõrvalsaarelt pärit malaitalaste vahel. Viimased lahingud peeti kaheksa aastat tagasi, nüüdseks on rahu Austraalia ja Uus-Meremaa abiga taas jalule seatud, vähemalt näiliselt. Kuigi kõrvaltvaatajana seda ei märka, olevat kohalike hinnangul pinged siiani õhus.

Ka teine maailmasõda ei jätnud piirkonda puutumata. Just siit Guadalcanali saarelt algas 1942. aastal ameeriklaste otsustav pealetung jaapanlastele, vastukaaluks Jaapani äkkrünnakule Pearl Harbouris. Keskseks põhjuseks oli jaapanlaste poolt rajamisel olev Hendersoni lennuväli (praeguse nimega), mille eesmärgiks oli luua baas Austraalia ründamiseks. Lahingud olid väga ägedad ja ülisuurte kaotustega mõlemale poolele. Põhja lastud laevade ja alla tulistatud lennukite hulk oli nii suur, et Honiara lähistel olevat väina nimetatakse Raudse Põhjaga väinaks. Vrakisukeldumiseks on see kindlasti üks parimaid kohti maailmas.

Marovo – elu maailma servakese pääl

Saarelt saarele saab siin liikuda nii laeva kui ka lennukiga. Laevasõidu puhul tuleb arvestada, et nende liikumisgraafik on niisama ettearvamatu kui sõidule kuluv aeg. Lennukid on küll kiiremad, kuid lennukipark seevastu liigagi eksootiline. Mõnda õhuriista mahud vaevalt sisse ja lennukid pole ka esimeses nooruses.

Esimene kord, kui kohalikku lennukisse sisenesin, olin kindel, et siit ma ka tagurpidi kohe välja astun. Neljal üksteise taga asetseval logiseval pingil mahtusid kaks inimest vaevalt kõrvuti istuma. Õhku lennuk aga tõusis ja lennata suutis ka. Lennu käigus kujunes põhiküsimuseks hoopis koht, kuhu maanduda. Hoolimata piloodi väga kindlakäelisest lennuki suunamisest ei suutnud ma maandumisrada tuvastada. Vahetult enne maandumist ilmus see õnneks siiski nähtavale. Selgus, et Seghe maandumisrada on vaid üks kitsas rohuriba. Sama äraarvamatu oli ka lennujaamahoone, milleks osutus pisike kümne ruutmeetri suurune päevinäinud majahakatis.

Seghe on väravaks Marovo laguunile, mis on maailma suurim. Matikuru öko-lodge, kuhu pärast pooletunnist paadiga sõitu saabusin, oli nagu põgenemine maailma serva. Öko-lodge asub Marovo laguuni lõunatipus üksikul saarel ja kuna ühtegi teist turisti ei olnud, viibisin seal vaid koos pererahvaga. Elektrit asendas õlilamp ja joogiveeks oli vihmavesi. Täielik eraldumine.

Kogu eelneva päeva veetsime laguuni põhjatipus asuval rifil, kus sai snorgeldada, aga koos… haidega. Need elukad on kuni poolteist meetrit pikad ja hoolimata kohalike mitte eriti veenvalt kõlavast väitest, et „ega midagi ei juhtu”, oli ikka kuradima kõhe küll. Haid olid uljad ja ujusid agaralt mu ümber. Kuna vee all mõõdud visuaalselt võimenduvad, siis tundub pooleteisemeetrine haihakatis kolmemeetrise koletisena.

Veealune vaatepilt tervikuna on muljetavaldav. Paar meetrit veepiirist eemal langeb merepõhi sirgelt 50 meetri sügavusse, kogu rahu serv on täis värvilisi koralle ja kalu. Väga-väga maaliline vaatepilt.

Pealuud, sõjakanuud ja peaküttide pärand

Laguunid ongi siinkandis üheks peamiseks vaatamisväärsuseks, lisaks Marovo laguunile Roviana ja Vona Vona laguun. Lõpuks saab ilu nii palju, et on oht seda enam mitte märgatagi.

Roviana laguun on peaküttide sünnikoht. Veel eelmise sajandi alguses käis siinkandis hoogne inimpeade jahtimine rituaalsetel eesmärkidel. Lõpuks läks asi nii hulluks, et ümbruskonna külad ja saared jäid inimestest täitsa tühjaks. Loomulikult kõlbas inimliha ka söömiseks. Laustapmisele pani piiri alles misjonäride saabumine eelmise sajandi alguses.

Nüüd saab Rovianas näha sõjakanuusid, millega peakütid liikusid, ja tutvuda peamiste võitluskohtadega. Peade kõrvaldamisest ei pääsenud ka peakütid ise. Pealuu saarel on siiani vaatamisväärsuseks ritta laotud kuulsaimate hõimupealike pealuud. Nende kõrvale on asetatud ka nende laste pealuud, keda selleks otstarbeks kõrvalhõimudest kinni püüti, kasvatati ja siis ohverdamiseks kasutati.

Vona Vona – ilu, mis uhub üle ääre

Pealuu saare juurest algab Vona Vona laguun, kus asub imeilus Lola saareke. Saare ostis paar sajandit tagasi üks Inglise päritolu kaupmees, kelle lapselapsed siiani kaunist puhkekohta peavad. Neli aastat tagasi, kui tsunami laguuni läänetippu tabas, peamiselt Gizot, sai ka Lola saar kannatada. Peamiselt maavärina tõttu langes saareke meetri võrra allapoole ja kaotas sellega mitmeid meetreid väärtuslikku liivast rannariba. Liivarand ei ole siinkandis väga tavaline nähtus, peamiselt palistavad veepiiri tihedad mangroovisalud.

Saalomoni saarte ligi tuhandest saarest on vaid kolmandik asustatud, nii et Robinsoni elu on siin üsna lihtne alustada. Inimesed on reeglina siiski väga kogukondlikud ja elavad hõimude ja klannidena väikestes külakestes.

Melaneesia nähtamatu turvavõrgustik

Keskseks osaks melaneesi kultuuris on wantok’i süsteem, mis tähendab, et igal klanni liikmel on alati oma klanni piires õigus ulualusele ja söögile ja samas ka kohustus kõigile oma klanni liikmetele seda pakkuda. Seda võiks tänapäevases mõistes nimetada sotsiaalseks turvasüsteemiks, millel on kahtlemata väga suured plussid, aga ka suured miinused. Eriti siis, kui kanda vastav süsteem üle poliitikasse ja ärimaailma, kus wantok moondub korruptsiooniks – klannisiseseks käenduseks. Ja korruptsiooni siin jätkub.

Rahvariietest ei ole siinkandis kuigi palju rääkida. Kui tänapäeval kannavad pea kõik kas turult ostetud või humanitaarabist saadud T-särke, šortse ja seelikuid, siis veel mitte väga palju aega tagasi liiguti ringi vaid niudevöödes. Kui küsisin Marovo laguunil oma võõrustaja käest pikemalt mõtlemata, millisest tekstiilist ja millise mustriga on nende naiste rahvariided, siis ei saanud ega saanud ma vastust. Lõpuks see siiski tuli – rohuseelikud!

Pildigalerii