Panama: elu ümber kanali

Bussisõit Panamasse kestis 16 tundi ja möödus oluliste sekeldusteta, kui välja arvata piiriületamine, mis suutis taas üllatada. Jõudsime piiri lähistele varahommikul ja kuna olime ennegi sõidu ajal väikseid peatuseid teinud, siis ei saanud arugi, et nüüd järsku veidi tähtsam piiripeatus on. Võimalik, et bussijuht mainis midagi selle kohta hispaania keeles. Vaikselt, väga vaikselt, et seltskonda mitte üles äratada, kuid meieni see info igatahes ei jõudnud. Et midagi veidrat oli sündimas, saime aru sellest, et buss hakkas ühtäkki rahvast kahtlaselt tühjaks minema. Läksin igaks juhuks välja vaatama, et kuhu kõik vaikselt kaovad, ja nägin, et seisavad teised kenasti üksteise taga putka juures järjekorras. Putka ei erinenud kuigivõrd burgerikioskitest, mile juures varem peatunud olime. Läksime meiegi kuulekalt sappa ja leidsime eest Costa Rica–Panama piiripunkti. Jälle puhas vedamine! Viisatemplit asendab sealmail mark ja selle omandamiseks pidi parajalt tähelepanu koondama, sest margimüüja ei olnud teps mitte aktiivse müügimehe olemisega – koguni tema märkamisega oli raskusi.

Gunad ja mola

Panama Citys ootasid meid meeletu palavus ja niiskus. Pilt, mis avanes, oli suurlinnale kohane ja meie ootustega võrreldes isegi liiga kaasaegne. Tulime siia eelkõige selleks, et näha oma silmaga Panama kanalit ja uudistada vanalinna.

Meie üllatuseks õnnestus siin tutvuda ka guna indiaanlaste värvika kultuuriga. Guna rahvas on üks tuntumaid põlisrahvaid Panamas, kes on eriti kuulsad oma ainulaadse käsitöö – molade – poolest. Mola on mitmekihiline, eri värvi kangastest välja lõigatud ja seejärel käsitsi kokku tikitud tekstiil, mis kujutab sageli loomi, linde või geomeetrilisi mustreid. Alguses kantakse molat rõivana – see on osa iga guna naise traditsioonilisest rahvarõivast –, hiljem võivad vanad molad jõuda ka müüki.

Nende töö on niivõrd peen ja detailne, et vahel võib ühe molatüki valmimine võtta nädalaid. See pole ainult käsitöö, vaid ka rahva identiteedi, uskumuste ja iluideaalide kandja. Enamik gunasid elab Panamast põhja pool Guna Yala rannikul ja saartel, kuid väiksemaid kogukondi leidub ka Colombia piirialadel ja isegi Panama Citys, kus nad sageli oma käsitööd müüvad. Meilgi õnnestus mõni neist teostest endale mälestuseks kaasa osta – ehtne värviplahvatus igas mõttes.

Panama kanal – geopoliitika musternäide

Panama kanalit ja selle ajalugu tutvustav muuseum on väga atraktiivne ja asub Panama City vanalinnas, mis on omakorda tõeline koloniaalarhitektuuri pärl 16. sajandist. Vanalinnas ringi käies eriti palju turiste silma ei hakka. Õigupoolest ei näinud me kedagi. Eks see ole ka põhjus, miks reisiraamat, mille järgi meie oma rännakul juhindusime, sinna väga kondama minna ei soovita.

„Liiga turvaline siin vist ei ole,” poetas Aive mulle. Võtsin tal seepeale käest kinni.

Tundus, et päevasel ajal laiematel tänavatel liikudes ja elementaarseid turvanõudeid järgides suurt midagi ei juhtu. Hoiatavad repliigid turvalisuse teemal käivad ausalt öelda kogu selle regiooni kohta, Panama City ei ole mingi erand.

Panama kanali loomise ajalugu on aga kirev ja samas õpetlik näide, milliste kõikvõimalike manipulatsioonide abil on siin regioonis äri ja poliitikat aetud ning tulemusteni jõutud. Kanali ehitamise algne idee pärineb tegelikult juba aastast 1524, mil Hispaania kuningas Charles V tellis sellekohase uuringu. Reaalse ehitustegevuse alguseni kulus pärast veel kolm sajandit. 1828. aastal sõlmis Columbia kuningas kanali ehitamiseks lepingu prantslastega, kellel oli selleks hetkeks juba ette näidata Suessi kanali rajamise kogemus. Paraku tekkisid kanali ehituse algfaasis suured majandusraskused. Ehitustöö toimus ülirasketes tingimistes, teed tuli rajada läbi tiheda džungli, malaariasse suri kokku kümneid tuhandeid inimesi. Pärast ettevõtte pankrotistumist rajas juhtivinsener oma firma ja alustas ameeriklastega läbirääkimisi ehituse jätkamise üle. Columbia, mille haldusalasse Panama sel ajavahemikul kuulus, oli kategooriliselt kanali ehitamise vastu ega andnud luba. Sobiliku lahendusena nähti Panama iseseisvaks kuulutamist, et seeläbi Columbia nõusolekut ignoreerida saaks. Kuna kokkulepe ameeriklastega oli kohe-kohe sündimas, kuulus plaani juurde vajadusel ka riigi iseseisvuse tunnustamine, mis avanuks tee kanali ehitamisele.

Aastal 1903 tekitatigi poolkunstlikult revolutsiooniline olukord. Kokkuleppe kohaselt oli USA kohe kiirelt valmis Panamat tunnustama. Niisiis algasid aastal 1904 kanali ehitustööd ning Atlandi ja Vaikset ookeani ühendav 80 kilomeetri pikkune kanal anti käiku 15. augustil 1914. Panama ise sai kanali enda valdusse alles aastal 1999, mil USA omapoolse haldamise lõpetas.

Ühe laeva läbisõit maksab keskmiselt 30 000 USD. Läbi ajaloo madalaimat tollimaksu on tasunud aga üks ujuja, kes läbis kanali ujudes ja pidi loovutama selle eest vaid 0,39 USD.

Praegu on kanali igapäevast liiklust võimalik jälgida kolmest kohast, kuhu selleks otstarbeks vaateplatvormid on ehitatud. Panama Cityle lähim lüüs on Mirafloreses, kust ka meie laevade läbisõitu jälgimas käisime.

Panama kübaratrikk

Panamaga seostub paljude jaoks kindlasti Panama kübar, seda ostmata ei saanud siit lahkuda ka meie. Õige kübara testimiseks on kaks meetodit – see peab pidama vett ja selle peab saama kokkurullituna tõmmata läbi sõrmuse. Seejuures ei tohi peakate kaotada vormi. Veelgi huvitavam oli aga tõsiasi, millele sattusime juba järgmises riigis – Ecuadoris. Nimelt tehti meile seal kiiresti selgeks, et kogu maailma kuulsaim Panamast pärit peakate… ei ole üldse Panamast pärit. Kübarate päriskodu on hoopis Ecuadori väikelinnas Montecristis, kus neid juba sajandeid toquilla palmilehtedest punutakse. Panama nime külge haakis see kübar end ajaloolise juhuse tõttu – kui 19. sajandi lõpul USA president Theodore Roosevelt kanaliehitusel kübar peas poseeris, levis moetrend üle maailma.

Nii et jah – Panama kübara tegelik kodumaa on hoopistükkis Ecuador. Vaat siis.

Pildigalerii