Paapua Uus-Guinea: mööda Sepiku ürgjõge

Alustasime oma värvika seltskonnaga Sepiku avastamist jõe ülemjooksult Ambunti külast, kuhu jõudsime pärast kahepäevast teekonda, loksudes arutult kihutava bussiga mööda maalilisi mäekülgi Gorokast Madangi. Edasi lennukiga üle Sepiku valgala suunaga Wewaki poole, kust omakorda minibussiga mööda mäeharju ja auklike teid Pagwisse ja lõpuks kitsa ühepuukanuuga Ambuntisse jõudsime. Selline teekond on tõsine seiklus.

Sepiku jõgi voolab ulja serpentiinina üle tuhande kilomeetri läbi mägede, troopiliste vihmametsade ja soomaade, suubudes lõpuks Paapua põhjarannikul möllavasse Bismarcki merre. Sepiku kaldapealsed on põnevad selle poolest, et tuhandeid aastaid on need olnud tihedasti asustatud paljude hõimukultuuride poolt. Kuigi tänapäeval liiguvad edumeelsemad kohalikud siin juba motoriseeritud kanuudega ja kannavad üsna läänelike riideid – šortse ja T-särke –, on eluviis ja kombed endiselt väga paljus samasugused kui nende esivanematel sajandeid tagasi. Nii algas meie visiit kiviaegsesse troopilisse kogukonnaellu.

Sepik unplugged: elu bambuse ja bataadi vahel

Seiklesime kohalike hulgas viis päeva. Liikusime ehedas ühepuukanuus ja jagasime meie giidi Cyriliga tema koduaset. See oli tüüpiline paari meetri kõrgustele vaiadele ehitatud hütt bambusmattidest seinte ja saagopalmi lehtedest katusega. Majas oli kaks tuba – pererahva magamisruum ja üks suur eesruum. Magasime eesruumis madratsitel sääsevõrgu all. Ääremärkusena tasub ehk mainimist, et samas ruumis tegi peretütar nii meile kui ka kogu perele savikausile laotud tuleasemel iga päev süüa. Korstnat sel tare-tarekesel ei olnud ja suits otsis inimeste vahelt ise teed majast väljumiseks, meenutades vägisi meie suitsutaresid mõned sajandid tagasi. Toit oli väga tagasihoidlik, valdavalt bataat, saagopalmijahust tehtud leib ja praetud kala. Maitset andsid juurde Wewakist kaasa ostetud konservid ja, nagu Marko väga värvikalt nentis, ei ole maitsetut sööki, vaid on vähe ketšupit.

Söödi põrandal ja luksuslikku pesemisvõimalust pakkus vihmaveetünn maja ees, kust sai kopsikuga endale vett pähe kallata. Kui sellest küll ei saanud, võis end vabalt ka mudases jõevees loputada.

Ambunti küla Ülem-Sepikul, mida kõige esimesena külastasime, oli igati kena olemisega. Õhtuhämaruses jõudsime teha veel pooleteisetunnise retke Kamandjani külla, mis asus umbes 400 meetri kõrgusel jõepinnast ja pakkus hingematvaid vaateid looklevale jõele. Kui liikuda mööda jõge veel kolm päeva ülespoole ja ronida mööda mägesid, võis jõuda ka läänelikest elukommetest täiesti puutumatute hõimudeni.

Krokodilli hambad ja hinge taassünd

Vaikse ookeani saared, sealhulgas Paapua Uus-Guinea, on olnud lääne misjonäride üks lemmikpaiku usu kuulutamiseks. Kuigi nende mõjutusel on nii mõnedki tavad muutunud, näiteks kadunud on peaküttimine ja inimliha söömine, on kristlus endiselt sügavalt segunenud vanade uskumuste ja kommetega. Sepiku inimesed on nn krokodillirahvas, nad näevad nendes elukates suurt hingelist jõudu. Kesk-Sepikus viiakse siiani läbi initsiatsioone ehk meheks saamise riitusi, kus noorte metsaelanike rinnale, seljale ja reitele lõigatakse krokodillinahka imiteeriv reljeefne muster.

Teostusviisilt on see tõeliselt brutaalne vaatepilt, võiks isegi öelda, et piinamine.

Initsiatsiooni eesmärk on lahutada noored mehed lõplikult kõigest, mis on naiselik, ja taassündida läbi iidse riituse täiskasvanud mehena. Selleks, et saada oma klanni täisõiguslikuks liikmeks, tuleb läbi käia mitu etappi. Enne naha lõikamist tuleb elada eraldatuna hingedemajas – Haus Tambaranis. See on püha koht, kus isa ja ema vennad õpetatavad sosistaval häälel klanni sugupuud, laule, kombeid, tavasid, müüte ja selgitavad hingedemaja iga kujutise ja objekti tähendust. Veel sajand tagasi tuli eralduda kaheks aastaks, aga aeg muutub ja tänapäeval piirdutakse kahe kuuga. Eraldatuse ajal peavad noored taluma palju alandusi, neid koheldakse kui naisterahvaid ja nad peavad järgima mitmeid tabusid. Nad ei või rääkida naisega, kes möödub hingedemajast, ega teda vaadata, vaid võivad olla ainult hingedemaja läänepoolsel küljel, ei tohi istuda toolil ega pingil, sest idapoolne külg ja pingil istumine on mõeldud vaid meestele ehk initsialiseeritutele. Kui initsieeritud soovivad minna tualetti, siis peavad nad end täielikult linadega katma, et naised ja lapsed ei näeks; süües ei tohi näppudega toitu puutuda, tuleb kasutada abivahendeid. Nad ei tohi puudutada ka iseennast ja peavad pidama kindlat dieeti. Reeglite rikkumist karistatakse ja loomulikult võib tabude rikkumine tähendada kõige kohutavamat – surma.

Kõigel on siin nii oma spirituaalne kui ka praktiline tähendus. Kindla dieedi pidamise eesmärgiks on nn nuumamine, sest vastavalt metsaelanike uskumustele sööb krokodilli vaim naha lõikamise ajal poisi ja oksendab ta välja täiskasvanud mehena. Rituaalsel nuumamisel on ka praktiline tähendus. Lisarasvakiht kehal võimaldab kiiremini lõigata ja aitab paremini valu kannatada. Iga teralõige nahal on kui krokodilli hamba hammustus ja kui kõik lõiked tehtud, siis tunneb lõigatu, nagu lamaks suur krokodill tema peal.

Mehed, kes ei tohi oiata

Varahommikul külastasime Palambei küla. Jõudsime siia pärale pärast kolmetunnist ööpimeduses kanuutamist ja pooletunnist jalgsimatka läbi vihmametsa. Oli suur juhus, et just meie Sepiku matka ajal viidi siin piirkonnas läbi selle aasta esimest initsieerimist kolme meheikka jõudva metsaelanikuga. Initsiatsiooni läbiviimise koht asus mõnisada meetrit külast eemal ja siia võisid tulla vaid initsiatsiooni läbinud mehed… ja valged turistid.

Keskkond ei olnud meie mõistes kindlasti hügieeniline, rääkimata protseduuri läbiviimisest. Alasti noored suruti palkidele lamama ja lõiked sooritati žiletiteraga, mida veel kümmekond aastat tagasi asendas tömp bambuseteravik. Selleks, et veritseva kihi alt nahka näha, puhastati seda aeg-ajalt määrdunud käterätikuga. Lõikamise protseduur kestis paar tundi, mille järel saabus protsessi kõige valulikum osa – vette heitmine ja mudase veega haavade hõõrumine.

Seejärel kanti haavadele õli ja tagatipuks veel muda. Just muda on see, mille tulemusel nahk ärritub ja tekitab lõikearmide kohale reljeefse mustri. Vapramad taluvad kõike vaikides, nõrgemad väljendavad ennast häälekalt. Mida rohkem oigeid, seda suurem hukkamõist, mida väljendati rõhutatult üksmeelsete naerupuhangutega.

Lõikumine üle elatud, talutati mehed Haus Tambarani, kus nad asetati trummihelide saatel pidulikult lõkke äärde istuma, sest kuumus aitab leevendada valu ja soodustab haavade kinnikasvamist.

Valu taandub alles mõne nädala jooksul. Seejärel tuleb selgeks õppida küla tarkadelt saadud õpetussõnad ja alles siis on õigus naisevõtule mõtlema hakata.

Tänapäeval on nahalõikamise rituaal tasahilju oma tähtsust kaotamas. See ei ole enam kohustuslik. Ühelt poolt põhjusel, et see on kallis – pere peab maksma kahe kuu söögi-joogi ja lõikamise kulud. Teiselt poolt aga üha rohkem põhjusel, et noored lahkuvad linnadesse ja edu linnakeskkonnas ei ole enam seotud initsiatsiooniga, nagu see oli eeltingimuseks, et külaühiskonnas läbi lüüa.

Hingede maja – Haus Tambaran

Tambaran tähendab hinge ja Haus Tambaran omakorda maja, kus elavad hinged. Tihti nimetatakse seda ka meeste majaks, sest siia võivad siseneda vaid initsieeritud mehed (ja tänapäeval muidugi ka valged turistid), kes istuvad siin tundide viisi mööda seinaääri kulgevatel vaiadele pandud bambusmattidel. Majas asuvad ka nn tabu-esemed, mida ei tohi mingil juhul puutuda. Need 30–50 meetri pikkused majad on põneva vormiga, mis varieerub külade lõikes. Lisaks võib siit leida kohalikku käsitööd. Maskid, kootud kotid, puunikerdused, kõikvõimalikud kivist ja loomaluudest ehted on väga pilkupüüdvad.

Eriti sümboolsed on kivikirved, mis veel paarkümmend aastat tagasi olid täisväärtuslikud tööriistad igapäevase töö tegemisel ja jahipidamisel. Peaküttimise meenutusena, mis alles eelmise sajandi alguses lõpetati, on nii mõneski kohas veel alles verekivid, kuhu vastaste pead trofeedena torgati.

Mõnedes külades, eriti Blackwatersi harujõgede ümbruses, võib näha merekarpe, mida veel üsna hiljuti kasutati kohaliku raha aseainena. Et pärisrahale üleminek kohalikele emotsionaalselt lihtsam oleks, andis Paapua riik rahadele samad nimed, mis olid merekarpidel – rahaühikuks on kina, mis jaguneb toeadeks. Metallist ühekinasel mündil on isegi auk keskele tehtud nagu kina merekarbil, et seda oleks lihtne nööri otsa panna.

Naised töötavad, mehed mõtisklevad

Elu Sepikul ei ole kindlasti mitte lihtne, eriti naiste elu. Suuremas osas näebki siin tööd tegemas just õrnema soo esindajaid. Isegi kalapüük on puhtalt naiste töö! Tõsi, ohtlik tegevus nagu krokodillide jahtimine on jäetud meestele. Ülejäänud ajal võib kohalikke mehi näha vaid meestemajades elu üle mõtisklemas ja arutlemas.

Käisime meiegi kohalikega ööpimeduses krokodille jahtimas, kuigi tulemus oli üsna nigel. Rohkem saime hoopis kalu, kes krokodillide sukeldudes hirmust veepinna kohale hüppasid ja hulgaliselt meie kanuusse maandusid. Kinni õnnestus püüda vaid üks allameetrine krokodillibeebi, kes leidis selle tulemusena uue eluaseme Cyrili koduses krokodillifarmis. Krokodillifarme ehk -aedikuid leiab siin paljude majapidamiste juurest nagu meil kanalaid. Krokodilliliha, mida Cyril meile õhtusöögiks valmistas, meenutas maitselt väga kanaliha.

Kui fotodel paistavad Sepiku jõe äärsed külad romantilised ja idüllilised, siis kohapeal lisanduvad põrgulik kuumus, niiskus ja lõputud sääseparved. Tegemist on ju soomaaga, mis on malaariasääskede lemmikala.

September on Sepikul üks kuivemaid perioode ja sel ajal langeb veetase mitmeid meetreid madalamale, sulgedes juurdepääse järvedele ja küladele. Päeval on siin temperatuur lausa üle 40 kraadi ja madala sügavusega Chambri järvel kuumeneb vesi nii üle, et selles võiks keeta kas või mune. Vee jahutavast toimest ei ole juttugi. Ülekuumenenud vesi suretab igal aasta hulgaliselt kalu. Veelindudel on siis tõelised pidupäevad, et mitte öelda söömaorgia.

Kui kohtumine valgetega oleks lõppenud teisiti…

Viie päeva jooksul sõitsime läbi pea 500 kilomeetrit mööda pea- ja harujõgesid ja ega palju rohkem oleks füüsiliselt suutnudki. Meie giidi Cyrili kohta saab vaid kiidusõnu öelda, sest ta oli igati tasemel ja taibukas, orienteerudes hõlpsasti kõikvõimalikes jõesopikestes ja tundes kõiki külainimesi, kes nendel kallastel elasid ja keda vähegi tunda andis. Elada sellistes tingimustes ja samas jõuda välja turismiärini on omaette lugu vääriv saavutus. Kohalikega suheldes ja nende reaktsioone jälgides võis hõlpsasti mõista, et mees on kõigi silmis hinnatud ja lugupeetud tegelane.

Cyrili vanemad puutusid eurooplastega kokku esmakordselt eelmise sajandi alguses ja see oli olnud neile kummastav kogemus. Suurem osa külast jooksis metsa pakku, kui valge mees mööda jõge paadiga tuli, aga Cyrili hulljulge vanaisa oli südant rindu võttes valgetele vastu läinud. See esmakohtumine lõppes kahjuks kinninabimisega, kuid hiljem õnnestus tal siiski end vabaks rabelda. Kui see lugu oleks lõppenud teisiti, ei oleks meil ilmselt täna ka Cyrilit. Nii et valge mees ei ole siin just alati head tähendanud.

Pildigalerii