Paapua Uus-Guinea: kõrgmägede hõimud

Veel eelmise sajandi kolmekümnendate aastate alguses arvati, et Paapua Uus-Guinea kõrgmäed on inimestest asustamata. Suur oli aga esimeste sinna suundunud kullaotsijate üllatus, kui nad põrkasid kokku veel kiviajas elavate metsinimestega, kellel polnud udusematki aimu ümbritsevast tsivilisatsioonist. Nii selgus, et Paapua kõrgmäed on tegelikult oluliselt tihedamini asustatud kui rannikuala. Riigis, kus elab praegu ligi seitse miljonit inimest, kõneldakse siiani ligi kaheksasajas keeles, mis moodustab pea kümnendiku kogu maailmas räägitavatest keeltest. See kõik on olnud võimalik tänu isolatsioonile, mida on pakkunud hõime lahutavad mäeahelikud.

Kui asjad muutusid usuks

Kiviajast otse ja pika sammuga industriaalühiskonda astuda ei ole olnud kindlasti kerge ja sestap võttis see eelmise sajandi esimesel poolel kohati lausa koomilisi vorme. Paljudele paapuatele tundusid vägagi kummalise ja müstilisena kõik need imepärased asjad, mis eurooplastel olid. Selle valguses hakkasid riigis levima kultuslikud liikumised, mida hakati nimetama asjade kultuseks (cargo cult). Liikumise juhid uskusid, et eurooplased on ära näpsanud kauba, mis tegelikult õigusega kuulub paapuatele ja on saadetud siia vaimude maailmast nende esivanemate poolt. Üks liidritest väitis lausa, et valge mees on rebinud piiblist välja esimese lehe – nimelt selle, kus väidetakse, et jumal on tegelikult paapua.

Samuti uskusid liidrid, et kui järgida õigeid rituaale, suunatakse kaubad viimaks ometi tagasi nende õiguslikele omanikele. Vastavalt sellele hakati ette valmistama laohooneid ja rajama lennuradu, et peagi saabuvatel kaupadel oleks, mida mööda ja kuhu jõuda. Teised liikumise esindajad olid aga seisukohal, et kui matkida eurooplaste tegutsemisviisi, siis hakkavad peagi Euroopa kaubad kohale tulema. Sestap loodi kontoreid, kus inimesed liigutasid paberilehti edasi-tagasi käest kätte.

Asi läks päriselt hulluks aga siis, kui kohalikud hakkasid kaupade ootuses tapma oma koduloomi ja hävitama aedu. Austraalia koloniaalvalitsus oli seetõttu sunnitud võtma rangema seisukoha ja vangistama hulga liidreid. Mõned saadeti Austraaliasse, et nad näeksid oma silmaga, et kaubad ei tule spirituaalsest maailmast.

Uus põlvkond kohaneb tormilise kiirusega nii asjade maailma kui ka kõige uuega enda ümber, mistõttu jääb üha väiksemaks tõenäosus leida tänasest Paapuast „kadunud” hõime. Viimased leiud jäävad eelmise sajandi lõppu.

Goroka sing sing – Paapua elav pärand

Tänapäeva Paapua üheks aasta suurimaks festivaliks ja ka sündmuseks on kõrgmägedes Gorokas toimuv sing sing, mis on kohalikus mõistes nagu meie tantsupidu, kus hõimud ennast piduriietesse ehivad ja oma traditsioonilisi tantse tantsivad. Meie reisiaastal langes sing sing kokku riigi iseseisvuspäevaga 16. oktoobril, mil vabaneti Austraalia koloniaalikke alt.

Veel enne festivali sai nalja visatud, et tõenäoliselt ei lähe enam viit aastatki, kui mõni Coca-Cola taoline suurkontsern siia toetajaks tuleb ning… suur oli üllatus, kui festivali sissepääsusildil juba ilutseski suur punane Coca-Cola silt.

Kapitalistlik masinavärk töötab kui perpetum mobile ja seoses tulude kasvuga muutub festival iga aastaga üha laiahaardelisemaks. Kui aastaid tagasi käisid siinset elu imetlemas vaid mõnisada turisti aastas, siis käesoleval aastal oli külastajaid juba kaheksasaja ringis. Eksklusiivsus väheneb tormilise kiirusega. Sellegipoolest on sing sing suurepärane võimalus näha ja kuulda rohkem kui neljakümne hõimu rituaale, kostüüme, tantse, laule ja muusikat. Eri kultuuride üledoos on esimese hooga nii suur, et kõike seda korraga sisse ahmida ei suuda. Kõik see, mida oled seni näinud vaid National Geographicu filmides või värvipiltidel, on siin järsku kõik üks suur reaalsus. Üks suur live-dokumentaal. Ja seda kõike kolmel tiheda programmiga päeval järjest.

Kohal on kõik kuulsad ja vähem kuulsad hõimud, üks uhkemas riietuses kui teine. Iga hõimu esindaja on omamoodi kunstiteos. Suurepärased näo- ja kehamaalingud koos sulgede, loomanahkade, metsseakihvade ja taimelehtedega on uskumatult terviklikud ja mõjusad. Eriti kummaliselt ja veidral moel neurootiliselt mõjuvad Assoori mudamehed, kes hõljuvad ringi, justkui oleksid heeliumi neelanud.

Kõik see toimub üsna kaootilises ja vibreerivas rütmis, iga hõim üritab teisest hõimust rohkem karata ja kõvemat häält teha. Kui esimese päeva lõpus arvad, et nüüd on kõik ära nähtud, siis teisel päeval jätkub kogu karussell veelgi suurema hooga, suisa kiirendusega. Veelgi rohkem hõime, rohkem tantse ja rohkem detsibelle!

Festivali hind on turistide jaoks kümme korda kallim ja tänu sellele on ränduritel võimalus paar tundi enne kohaliku rahva tulekut rahulikult pilte teha ja ringi uudistada. Hiljem avatakse väravad kõigile ja siis täitub väljak tuhandete inimestega.

Inimrohkus ongi see, mis jõuliselt igal pool silma torkab. Neid näeb kõikjal – väljakutel, tänavatel, teeservas, kaupluste ees – tundide kaupa istumas ja sihitult hulkumas. Arusaamatuks jääbki, millega nad kõik tegelevad.

Pildigalerii