Omaan: rohkem kui liiv ja minaretid

Teekond Muscati lennujaamast linna teises otsas asuvasse Muttrahi linnaossa kulgeb mööda siledat neljarealist magistraali, kus lubatud sõidukiirus on 120 km/h – linnasisene kiirus, mida pole kohanud üheski teises pealinnas. Kuid siin, Omaanis, on selleks hea põhjus. Muscat ei ole tavaline linn, vaid hoopis kitsas, umbes 50 kilomeetri pikkune maariba, mis on justkui pressitud Araabia mere ja kivise mäeaheliku vahele. See teeb linna pikkupidi liikumise väga ajamahukaks – kui poleks kiiret ühendusteed, ei jõuaks siin suurt midagi tehtud.

Peamiseks arteriks on Sultani Qaboosi nimeline kiirtee, mis mitte ainult ei kanna kuningliku nime, vaid ka toimib tõepoolest kuningliku efektiivsusega, ühendades eri linnaosi ja muutes liikumise kiireks ja mugavaks.

Esimene asi, mis Muscatist silma torkab – ja ausalt öeldes kohe südame võidab – on selle ühtlaselt valge ja madal hoonestus. Ei ühtegi pilvelõhkujat, ei midagi silmatorkavalt karjuvat. Kõik on puhas, rahulik, stiilne. Ja just see eristab Muscati paljudest teistest Lähis-Ida metropolidest, kus „kõrgemale, kiiremini, uhkemalt“ on saanud peaaegu et usuks omaette.

Võib vaid ette kujutada, milline kiusatus võis olla minna kaasa ülejäänud naabrite – Dubai või Abu Dhabi võidujooksuga. Võrdlus tekkis iseenesest Tallinna vanalinna kilukarbisiluetiga, mille kaitseks kunagi peeti maha palju tuliseid vaidlusi, et mitte reostada linnapilti kõrghoonetega.

Aga ei, siin on aetud oma eristuvat joont. Nad on hoidnud oma stiili. Valinud teadlikult teise tee. Respekt!

Muttrah – jahe õlu ja eksootiline souq

Peatuse tegime Muttrahis, valides ööbimiskohaks samanimelise väikese hotelli. Esmamulje oli kohe soe – sõna otseses mõttes ja ka inimlikult. Hotellipersonal oli erakordselt sõbralik, eriti üks araabia turbaniga onu, kes Lauraga kiirelt sõbruneda jõudis.  Aga tõelise üllatusena – ja tunnistan, rõõmuhõisetega – avastasime, et siin pakuti õlut. Pärast kolme nädalat Iraani ja Kuweiti kuumuses ilma ühegi karastava lonksuta mõjus see lausa pidulikult ja kosutavalt.

Kui olime end sisse seadnud ja tolmu maha raputanud, suundusime kohe samal õhtul tutvuma palju soovitatud Muttrahi turuga, mida Araabia maades kutsutakse souq`iks. See turg on Omaanis üks vanemaid ja tuntumaid ning oma kitsaste koridori-laadsete käikudega väga eksootiline. Aga kuigi vormilt araabiapärane, siis sisult üllatuslikult väga indiapärane. Omaani enda käsitööd võis siit hea otsimistööga pisut leida, aga see oli selgelt vähemuses. Enamus müüjatest olid hindud, mitte omaanlased, ja ka suur osa kaubast oli Indiast toodud. Mis iseenesest oli samuti väga vahva ning kindlasti parem kui odav Hiina kraam, aga kindlasti mitte see, mida paljud siia otsima tulevad.

Ei pingutaks üle, kui ütleks, et souq on hindude poolt „ära kaaperdatud“, vähemalt kaubanduslikus mõttes. Ja see peegeldab ka laiemat muutust riigis. Kui kümme aastat tagasi oli Omaan veel selgelt omaanlaste maa – nende osakaal rahvastikust üle kolmveerandi –, siis tänaseks on see kahanenud umbes poole peale. See on teiste naabritega võrreldes endiselt veel parim tulemus, aga on näha, et olukord muutub kiiresti.

Hommik delfiinidega ja kohtumine sõpradega

Järgmisel hommikul sai meie Omaani seiklus uue hoo, kui kohtusime Priidu ja Angelikaga, kes liitusid meiega nädalaks, et koos piirkonna põnevamatele paikadele ring peale teha. Et päeva kohe värskelt alustada, suundusime hommikusele delfiinivaatlusretkele.

On ikka vahva küll, kui ühtäkki nad kümnete kaupa hullates veest välja viskuvad. Kuna aga tegemist oli 100% turisti üritusega, siis põhienergia läks kümnetest turistipaatidest eemale saamiseks, sest reeglina nii kui delfiinid nähtavale ilmusid, siis kõik paadid kohale ka tormasid ja delfiinid omakorda muidugi ka kõik vee alla kadusid.

Õnneks oli meie paadikapten vilunud vana kala – oskas kiiresti ülejäänutest lahti rebida ja meid natuke rahulikuma koha peale juhtida. Seal saime delfiine veidi pikemalt jälgida ja lõpuks tekkis tunne, et nad nautisid ka meie seltskonda.

Laura jaoks oli see elamus omaette. Esialgu oli ta veidi pabinas – delfiinid tundusid ikkagi väga suured ja äkki… söövad ära? Kui aga sai selgeks, et nad on sõbralikud ega kavatse kedagi nahka panna, püüdis ta kogu hingest neile „ühte pikka paid“ teha – nagu ta ise ütles. No kellele ei meeldiks delfiinile pai teha?

Niisiis – ideaalne algus meie ühisele ringreisile, kus sai korraga nii naerda, kilgata kui ka veidi lainetes kõlkuda.

Uus, aga vana – Muscati sultani palee ja hiigelmošee

Muttrahi linnaosa lähistel asub ka vanem linnaosa Vana Muscat, mis nimetuse järgi peaks olema justkui vanalinn. Vanaks linnaks on seda siiski keeruline nimetada, sest enamus kogu vanalinnast on viimse kriipsuni restaureeritud, nagu oleks eile valminud. Aga sellegipoolest on siin huvitav näha majesteetliku Sultani paleed ja selle esist avarat väljakut.

Samasugust uudsuse tunnetust saab kogeda ka linna teise otsa jäävas Sultan Qaboosi Suures Mošees, mis valmis kümmekond aastat tagasi. Kõik on väga uhke ja suur ning kuna kõrge vanuse ja ajaloolise maagiaga siin hiilata ei ole, siis on peamisteks märksõnadeks peasaali kohal rippuv maailma suurim Swarovski kristallidest tehtud 8,5 tonni kaaluv lühter ja samas saalis tänaseks suuruselt teisele kohale langenud üle nelja tuhande ruutmeetri suurune käsitsi kootud Pärsia vaip. Esimese positsiooni napsas Omaani eest ära õite kiiresti Abu Dhabis asuv Šeik Zayedi mošee.

Hüpe karstilehtrisse – teel lõunasse läbi Bimmahi ime

Pärast Muscati rahulikku rütmi ja valgeid maju suundusime mööda idakallast lõuna poole, eesmärgiga jõuda õhtuks Ras Al Haddi – sinna, kus meri kohtub kilpkonnadega. Kuna meri oli kogu aeg käeulatuses, otsustasime teel teha ühe eksootilise supluse peatuse – ja selleks sobis ideaalselt Bimmahi karstilehter.

See ligi 30 meetri sügavune looduslik bassein asub keset lauskmaad, justkui keegi oleks taevast kiviga visanud. Pole ime, et kohalikud usuvad, et auk on tekkinud meteoriidi kukkumisest. Tegelikult räägivad geograafid midagi muud: lehter on moodustunud lubjakivisse aja jooksul tekkinud õõnsuse kokkuvarisemisel.

Vesi oli selge ja jahe – täiuslik vaheldus kõrbelõõsale. Aga kõige lõbusam osa polnud isegi ujumine ise, vaid väikesed kalad, kes aktiivselt iga vees seisatuse ajal su jalgadele kallale tulid. Tundus, nagu oleks sattunud tasuta spaasse, kus kõdi ja naer olid garanteeritud. Igatahes oli see üks veidramaid ja samas meeldejäävamaid ujumiskogemusi kogu teekonna jooksul.

Dhou’de linn ja Sindbadi legend – peatuseks Sur

Enne õhtupimedust jõudsime veel teha peatuse Suri linnas, mis on tuntud Omaani traditsiooniliste dhou’de ehituskeskusena. Dhou’d on araabia päritolu ühe- või kahemastilised purjelaevad, mille kolmnurksed purjed ja graatsiline kuju on sajandeid kaunistanud India ookeani vete vaateid. Ehkki tänapäeva maailmas tundub see justkui muinaslugu, on neid uhkeid puust aluseid siin võimalik näha ka täna, kas siis dokis ehitusjärgus või merel aeglaselt liuglemas.

Sur paikneb piirkonnas, kus tõus ja mõõn on erakordselt tugevad. Õhtul, kui saabusime, lebasid mitmed paadid justkui suvaliselt visatud mänguasjadena kuival merepõhjal. Järgmisel hommikul sama kohta tagasi jõudes oli vaatepilt täiesti muutunud – laevad ujusid taas elegantselt oma loomulikus elemendis.

Sur on seotud ka legendidega. Väidetavalt oli just see linn kuulsa meresõitja Sindbadi kodupaik – seesama Sindbad, kes meenub lapsepõlvest suure seiklejana, kes võttis ette seitse väga seikluslikku ja ohtuderohket meresõitu ning kõikidest neist ka eluga välja tulla. Tõsi, ajaloolased vaidlevad siiani, kas Sindbad oli pärit just siit või hoopis Bagdadist. Aga olgem ausad – Suri vaadates tundub igati usutav, et just siin sai alguse üks suur seiklus.

Kohtume kilpkonnadega

Õhtul, kui kottpimedas jõudsime Ras Al Haddi hotelli, polnud õrna aimugi, mis kummaline betoontee see on, mida mööda sõitsime. Alles hommikul, kui aknast välja vaatasime, taipasime: olime ööbinud otse lennuraja kõrval.

Jätsime oma kotid hotelli ning läksime siit kohe edasi Ras al-Jinzi kunagisse väikesesse kalurikülla, kus asub üks olulisimaid roheliste kilpkonnade pesitsuskohti India ookeanis. Siin on võimalik näha neid erakordseid loomi oma loomulikus keskkonnas – ja mitte läbi loomaaiavõre, vaid päriselt.

Oleme reisinud palju ja külastanud ka varasemalt kilpkonnade pesitsusalasid – Costa Ricas ja Kariibi mere saartel, kuid alati oli jäänud see suur hetk nägemata. Seekord läks teisiti. Esimest korda nägime, kuidas kilpkonn oma munad liiva sisse munes, neid pärast peitis ning seejärel vaikselt tagasi merre loivas. Ja veelgi haruldasem hetk – nägime äsja koorunud tillukest kilpkonnabeebit, kes oma pisikeste lestadega vapralt üle liiva ookeani poole rühkis. Kuna suur osa poegadest hukub juba enne merre jõudmist, siis tema jõudmine lainetesse tähendas juba võitu. Edasi võib ta elada veel 300 või isegi 400 aastat.

See hetk oli Laurale täielik vaikus- ja imetlushetk – ta seisis lihtsalt paigal, suured silmad kilpkonnale suunatud, sõnagi lausumata.

Huvitava faktina saime teada, et kilpkonna sugu sõltub haudumistemperatuurist. Kõrgemal temperatuuril haudunud munadest tulevad emased  ja paar kraadi madalamal temperatuuril isased kilpkonnad. Ning maailmas on kokku seitse erinevat liiki merekilpkonni, kes kõik vajavad kaitset, sest nende pesitsusalad kahanevad aasta-aastalt.

See päev Ras al-Jinzis oli täiuslik meeldetuletus elu haprusest ja loodusime lihtsusest.

Veesilm ja liivad: teekond läbi Wadi Bani Khalidi Wahiba kõrbesse

Järgmisel hommikul keerasime suuna taas põhja poole – sihiks Wahiba kõrb, kuhu plaanisime jõuda õhtuks. Enne liivamägede vahele sukeldumist tegime peatuse Wadi Bani Khalidis, mis on üks Omaani kauneimaid ja tuntumaid oaase.

Sõna wadi tähendab araabia keeles orgu – sageli sellist, mille põhjas lookleb jõesäng. Wadi Bani Khalid on Omaani üks kaunemaid Wadisid oma väga ilusa jõesängist oaasiga ja rohelise taimestikuga, mis loob tõeliselt troopilise kontrasti teda ümbritsevale kuivale maastikule. Selge türkiissinine vesi, kõrged kaljuseinad ja rohelus mõjusid peaaegu ebareaalselt.

Otsustasime võimalusest maksimumi võtta ja käisime ka ujumas. Vesi oli mõnus jahe, kuid paigal olla oli keeruline – igal hetkel olid jalad ümbritsetud väikestest kalakestest, kes usinalt jalgu näksima asusid. Naljakalt kõditav tunne, mis pani nii mõnegi meist kihistama ja vett tagasi pritsima.

See väike oaas andis täiusliku vahepeatuse enne, kui asusime edasi teele kõrbe – kus meid ootas hoopis teine maailm.

Sharqiya liivad: päikeseloojang, kõrbetants ja… skorpionid?

Wahiba kõrbeliivad – või nagu neid tänapäeval ametlikult kutsutakse, Sharqiya liivad – osutusid tõeliseks looduslikuks imeks. 80 km laiune ja kuni 180 km pikkune ala on täis paralleelselt kulgevaid punakaid liivadüüne, mis on vormitud aastasadade jooksul kirde suunalt puhuvate mussoontuulte poolt. Nime on kõrbeala saanud Bani Wahiba hõimu järgi, kes siinsetel aladel on elanud põlvkondi.

Düünid on kohati kuni 100 meetri kõrgused, ulatudes oma hiiglasekasvuga silmapiiri taha. Väga-väga võimas ja unustamatu vaatepilt. Uskumatu, et sellised loodusnähtused olemas on.  Seista sellel lainetaval punakal merel annab täiesti teise mõõtme ajataju ja ruumitundele. Raske oli uskuda, et see kõik on päris.

Enne päikeseloojangut võtsime Priiduga ette tõelise katse – ronisime otse meie laagriplatsilt algava kõrgeima düüni otsa. See ei olnud üldsegi mitte lihtne ettevõtmine – nii kuidagi kaks sammu ülespoole ja koheselt üks samm allapoole vajumist – justkui aeglane tants liiva sees. Lõpuks me aga tippu jõudsime, ja vaatepilt, mis seal avanes, oli ebamaiselt ilus. Päike, kuigi kergelt pilve tagant piilumas, värvis kogu maastiku kuldpunaseks lõuendiks.

Hommikul tegime Aivega sama retke, seekord teise, ida suunas jääva düüni otsa, et tervitada tõusvat päikest. See oli hoopis teistsugune valgus ja tunne – täielik vaikus, kus kuuled vaid enda hingamist ja liiva sahinat.

Tagasi laagris tuli jutuks ka kohalike “asukate” olemasolu. Küsisin ühelt beduiinilt, kas siin leidub ka skorpione või usse. Vastus oli muhe ja ilmselge: “Kõrb ei oleju  inimeste kodu, see on skorpionite ja usside kodu.” Vaatasin oma lahtiseid sandaale ja sain korraga aru, miks isegi keskpäevase kuumusega eelistavad kohalikud kanda kinniseid jalanõusid. Läks ikka hästi J

Khanjar, kindlus ja kolmapäevaturg: rännak läbi Ibra ja Nizwa

Kõrbega tutvust tehtud ja „kohustuslik“ kaamelisõit selja taga, suunasime oma tee edasi Nizwasse – kunagisse Omaani pealinna. Teel tegime põike Ibrasse, mis on üks riigi vanimaid ja kunagine oluline kaubanduse, hariduse ja religiooni keskus. Meil vedas – sattusime sinna just kolmapäevasel turupäeval, mil toimub ka kogu riigis ainulaadne vaid naistele mõeldud souq. See on ainus omataoline Omaanis, väidetavalt pidavat neid olema ka veel Põhja-Aafrikas. Kuigi mehed sinna teretulnud ei olnud, võis eemalt mõista, et müüdi peamiselt naiste pesu, kodutekstiili ja muud praktilist kraami – ei midagi üleliia erilist. Vähemalt oli turult võimalik kaasa haarata ohtralt värskeid puuvilju, mida hiljem teel mõnusalt nosida.

Kui Nizwasse jõudsime, jäi kohe silma, et linn on teistmoodi – eriliselt harmooniline, hästi hoitud ja omanäolise arhitektuuriga. Pole ime, et see oli Omaani pealinn 6.–7. sajandil. Just siin kogesime esimest korda souqi, kus müüdi ainult kohalikku käsitööd, ilma Indiast või Hiinast pärit kraamita. See oli tõeline leid.

Turul surfates jäi lõpuks silma antiikne hõbedane khanjar – traditsiooniline kõvera tupeotsaga vöönuga, mida kantakse siiani tähtsatel pidulikel puhkudel. Tupe küljes olevad seitse hõbevõru viitavad kuninglikule päritolule ning sama sümbolit – ristatud mõõgad ja khanjar – näeb ka Omaani lipul. Peale üsna pikka Araabiamaadele omast kauplemist sai nuga meiega kaasa rändama.

Lisaks turule jõudsime külastada ka Nizwa kindlust, mis asub kohe souqi kõrval. See massiivne, hästi säilinud ehitis andis aimu linna kunagisest strateegilisest olulisusest. Sarnased kindlused ootasid meid ees veel ka Bahlas ja Jabrinis, kuid esimese mulje jättis just Nizwa – tugev, väärikas ja täis omaaegset suursugusust.

Külade kontrastid: Al Hamra ja Misfat Al Abryeen

Õhtu saabudes jõudsime Al Hamrasse, mis reklaamib end kui Jeemeni mudatellisarhitektuuri säilitavat linna. Tegelikkuses oli aga enamik ajaloolisest linnaosast juba üsna lagunenud – erosioon ja aeg on oma töö teinud ning säilinud hooned olid pigem varjud oma endisest hiilgusest. Jalutuskäik nende varemete vahel mõjus pigem melanhoolselt kui inspireerivalt.

Ent juba kümnekonna kilomeetri kaugusel, mäeveerul, ootas meid tõeline üllatus – Misfat Al Abryeen. Esmapilgul kivine ja tagasihoidlik, ent kui sisse astusime, avanes lausa lummav vaatepilt. Siin oli rohelus, mis lausa vohas – banaanipuud, palmisalud ja viljapuud mäeküljele laotumas. Küla oli rajatud nagu looduse ja arhitektuuri koostöös, kus ajalooline falaj-kastmissüsteem suunas vett mööda kivikanaleid igasse vajaminevasse nurka.

Misfat’i kitsad tänavalabürindid ja trepid, mis looklesid mööda mäekülge, loovad mulje, et küla kasvab koos maastikuga.

Juhuslik Jebel ja tõeline tipp: seiklused Omaani mägedes

Olime täiesti kindlad, et meie ööbimiskoht asub Jebel Shamsil – Omaani kõrgeimal mäel. Kuid kui pimedas kohale jõudsime, selgus, et olime hoopis Jebel Hat Al Hamras, mis paikneb… noh, umbes 70 kilomeetrit vales suunas. Aitäh, TripAdvisor! 😅

Koht oli iseenesest aga ilus – maalilise vaatega mäenõlval ja hea köögiga. Magamiskohaks olid rustikaalsed pilliroohütid. Kõik mägihotelli külalised olid eranditult Araabia Ühendemiraatidest, mis ei jäänud siit enam kuigi kaugele ning mis oli ka meie reisi järgmiseks planeeritavaks sihtkohaks. Enne tuli aga see õige Jebel Shams ülesse leida, rendiauto Muscatis tagastada ja siis alles uutele sihtidele suund võtta. Mõeldud-tehtud. Järgmisel hommikul võtsime suuna Jebel Shamsile ja olime paari tunniga kohal. Tegemist on Omaani kõige kõrgema mäega, mis on pisut üle kolme tuhande meetri kõrge. Kolasime kõigepealt Wady Ghul kanjoni põhjas, kuhu sai kilomeetri jagu autoga sisse sõita ning mõned sajad meetrid ka jalgsi mööda kuivanud jõe põhja edasi liikuda. Seejärel sõitsime mäe tippu, kus sai juba tuhat meetrit sügavusse laskuvat kanjonit ka ülevalt poolt vaadata. Kohalikud nimetavad seda Araabia Suureks Kanjoniks ning vaated on tõesti Suure Kanjoni väärilised!

Kes oleks võinud oodata, et Omaan meid selliste loodusvaadetega kostitab!

Reisinädalale tagasi vaadates võib küll käsi südamel öelda, et Omaan üllatas oma eripalgeliste loodusvaadetega – ulatuslikust kõrbeliivast kuni kõrgete mägede ja sügavate kanjoniteni, sinna sekka kõrbeoaasi veesilmi, lopsaka loodusega mägikülasid ning ujedaid kõrbelaevu ehk kaameleid. Pigem olime valmis araabiapäraseks kultuurivaatluseks kui et loodusreisiks.

Pildigalerii