Nepaal: seikluste paradiis

Nagu aeg-ajalt ajakirjandusest lugeda võib, esineb Nepaalis jätkuvalt pingeid maoistlike mässulistega, kes võivad piirkonnas viibimise mõne jaoks liigagi „põnevaks“ muuta. Kui aga hakata Nepaali reisi planeerima, ei tasu kõiki hoiatavaid märkusi ülemäära tõsiselt võtta – muidu võibki juhtuda, et reisi ei toimu üldse. Hoiatused kipuvad Nepaali puhul aktiveeruma pea igal kuul, kuid reaalsuses ei ole olukord sugugi nii hirmutav.

Meie jõudsime Tiibetist Kathmandu lennuväljale Air China lennuga ja ootasime hinge kinni pidades, kuidas kulgeb piiriületus. Olime kahe usaldusväärse allika kaudu teada saanud, et Eesti kodanikud saavad Nepaali siseneda kahel viisil: kas a) piiril kohapeal ostetud viisaga või b) eelnevalt Londoni saatkonnas vormistatud viisaga. Üks info pärines Nepaali reise korraldavalt reisibüroolt, teine Eesti välisministeeriumi konsulaarosakonnalt. Kuna kogu reisiplaani kokkupanek oli niigi ajamahukas, otsustasime testida varianti A – piiri pealt. Õnneks see toimis tõrgeteta.

Kathmandu lennujaam asub üsna linna lähedal, mistõttu ootab saabujat ees elav sagin – taksojuhid ja öömajapakkujad tormavad võidu oma teenuseid pakkuma. Meiegi lasime end ära rääkida ühel energilisel majutuspakkujal ja hüppasime tema päevinäinud autosse. Esialgu ei tihanud me oma seljakotte pagasiruumi jätta, sest selle kahtlaselt tuules kõikuva luugi turvalisus tundus küsitav. Lisaks ei teadnud me veel, kui kiiresti ja otseteed kohale jõuame – mõistlik tundus vältida juhuslike möödujate ülemäärast huvi ja oma varal ise silma peal hoida.

Tuleb tunnistada, et olime Nepaali tavaturistist mõnevõrra erinevad. Enamik siia saabuvatest ränduritest paistab kaugelt silma suurte seljakottide, parkunud nägude ja sihikindla pilguga – nad on tulnud mägironima. Pole ka ime, sest Nepaalil on õnn omada seitset kümnest maailma kõrgeimast mäetipust. Enamasti maandutakse Kathmandus ja suundutakse sealt otse edasi mägedesse.

Riigi turismiministeerium on paika pannud kindlad reeglid ja hinnakirjad ja need on päris soolaste hindadega.  – näiteks tuleb seitsmeliikmelisel ronimisrühmal tasuda juba ainuüksi „royalty fee“na 10 000 dollarit. See sisaldab ka raadiojaamade renti. Kõik prügijäätmed, mis ekspeditsiooni käigus tekivad, tuleb kalli kullerteenusega päritolumaale tagasi saata. Kui keegi soovib pärast trassi kinnitamist (mis toimub kaks kuud enne reisi) marsruuti muuta, tuleb selle eest samuti lisatasu maksta.

Mägironimise hõngu õhkas ka meie kõrvalasuvas hotellis, mille seinu ehtisid fotod Eesti alpinistidest koos allkirjade ja Everesti vallutamise kuupäevadega.

Lisaks mägironijatele leiab siit ka rafting’u harrastajaid, kes voolavates mägijõgedes adrenaliini otsivad. Julgemad neist proovivad ära ka benji-hüppe kuristiku kohal. Kolmas rändurite grupp eelistab rahvusparke, kus korraldatakse eksootilisi looma- ja linnuvaatlusretki. Nepal on looduse poolest tõeline maiuspala – kõrgete lumemägede, kärestikuliste jõgede ja lopsaka troopilise džungli segu mahub üllataval kombel ära ühele pisikesele, ent kliimaliselt mitmekesisele maalapile.

Durbar Square’i igapäev

Katmandu keskseks ja tuntumaks kohaks, kus kindlasti tuleb ära käia, on aga Durbar Square ehk Katmandu keskväljak. Pärast esimest jalutuskäiku oli selge, et väljak ei ole pelgalt turismimagnet, vaid siiani elav kultuspaik, kus religioon ja igapäev kulgevad käsikäes. Siin seisid sajanditevanused templid, paleed ja pühakojad tihedalt üksteise kõrval.

Ühe templi trepil istus liikumatult sadhu – hindu erak, kes oli oma keha tuhaga katnud, silmad punased ja pilk ajatu. Need mehed, kes on loobunud maisest varast ja sidemetest, elavad justkui maailma äärel, ent samas selle sees. Mõned neist olid siiralt vaimsed otsijad, teised aga pigem värvikad tegelased, kes naudivad turistide kaamera ees poseerimist ja ootasid väikest annetust vastu. Nende kohalolu oli sama osa väljakust kui sambad ja kivid – nad kuulusid sinna.

Õhus oli viirukit ja tolmu, kaugemal kõlas templikella helin, segunedes mootorrataste sumina ja tänavakaupmeeste hõigetega. Durbar Square ei püüdle steriilsuse ega täiuslikkuse poole – siin valitses oma kord, kus ka kaosel on oma roll.

Bhaktabur – linn, kus aeg seisab paigal

Ka Katmandu orus olevad linnad, mida siinviibimise jooksul külastasime, olid üks huvitavam kui teine – igaühel neist oli midagi ainulaadset pakkuda. Eriti meeldejäävaks kujunes meie sõit Bhaktapuri – linna, mida võib täiesti õigustatult kutsuda elavaks muuseumiks.

Bhaktapuris ringi jalutades tekib tunne, justkui oleks ajamasin sind lennutanud sajandite taha. Kõikjal valitseb ehe ja ajatu atmosfäär – mitte miski ei reeda, et kell oleks edasi tiksunud. Inimesed elavad siin ikka veel majades, kus puudub kaasaegne kanalisatsioon. Klaasitud aknaid selles kliimas ei vajata – nende asemel leiab uhkete nikerdustega sammaste vahele paigutatud avad, millele pannakse ööseks lihtsalt puitluugid ette.

Igapäevatoimetused käivad nii, nagu need on alati käinud. Inimesed pesevad end, oma riideid ja ka loomi tänavatele rajatud ühistes veevõtubasseinides. Kõik on imetlusväärselt loomulik, justkui polekski maailm kusagil mujal vahepeal keerelnud elektroonika, torustike ja mugavuste poole.

Katsumusterohke teekond Indiasse

Nepaalist edasi suundudes seisis meil ees küsimus: kas lennuk või buss? Lennuk olnuks muidugi mugavam, aga kuna sihtkohaks oli Varanasi, kuhu otseühendust ei olnud, ja südames tuksus soov näha midagi ka Katmandu orust väljaspool, otsustasime maanteed pidi minna – öise bussiga üle mägede.

Kui Katmandu bussijaamas pileti ostsime ja kohalikult hindult bussi kohta lisainfot küsisime, lõi mehel nägu särama. Naeratus kõrvuni ja vetruvale tugitoolile nõjatudes maaliti meile pilt peaaegu luksuslikust elamusest. Reaalsus, nagu arvata võis, oli midagi muud.

Alates sellest, kui pidurdades lendasid aknaklaasid ettepoole ja kiirendades tagasi tahapoole, sai selgeks, et ees ootavad 15 tundi saavad olema omaette seiklus. Tolm tuiskas akendest sisse sellise hooga, et me olime kogu aeg ninapidi taskurättides. Ühel hetkel lendas ka mu seljatugi lihtsalt tagumisse ritta ja nõudis mitut katset, et see taas algasendisse saada.

Algselt oli bussis veel mõnusalt ruumi, vahekäigud tühjad. Aga see kestis vaid Katmandu äärelinnani. Seal, ühes peatuses, voolas bussi hetkega selline rahvahulk, et tundus, nagu terve linnaosa oleks otsustanud Indiasse kolida. Meie lootus, et keegi tagant ehk ka maha läheb, ei täitunud – kõik nad jäid ja sättisid end koos meiega sellele mägisele ööretkele.

Kui nüüd, tagantjärele, öelda, et sõit oli “põnev”, siis ainult seetõttu, et me jõudsime tervena sihtpunkti. Sõidu ajal levis bussis elav sumin ja jutuvada. Intuitsioon ja kehakeel aitasid aru saada, et arutati, millises mäekurus peatuda – mitte puhkuseks, vaid maoistide tähelepanu hajutamiseks.

Ühel hetkel jäi kogu busside kolonn seisma – sügaval mägedes, pimedas, vaikselt. Uksed avanesid ja kohalikud teadsid täpselt, mida teha. Tekk laotati teele, taburetid sätiti ringi ja hetkega oli nii maapind kui bussi katus inimesi täis – kes magas, kes niisama lesis. Meie vaatasime seda kohmetult pealt.

Koidikul hakkas kolonn taas liikuma. Selgus, et öösel läbitud tee kulges otse kuristiku serval, kitsal ja poolenisti ära uhutud teerajal. Ohkasime kergendatult: Milline õnn, et suur osa teekonnast möödus öösel ja me ei näinud, kui sügav see kuristik tegelikult oli.

Siit edasi hakkasid toimuma iga natukese aja tagant peatused kontrollpunktides ja ikka nii, et kõik see mees aeti bussist kõigi oma kohvritega välja, kontrolliti turvameeste poolt põhjalikult läbi ja siis jälle kogu oma tavaariga bussi tagasi. Protsess oli rutiinne ja kohalike jaoks igapäevane. Meid ja meie reisikaaslasi – üht lõbusat poolakate gruppi – ei puutunud keegi. Oleme vist valged, ehk siis usaldusväärsed?

Päris lõpus pidi aga veel üks üllatus tulema. Mingil hetkel tundsin, et midagi liigub mu varruka all – mustjas ja veniv, mis klammerdus nahale. Kui selle lõpuks lahti sain, oli juba veri voolamas ja auk naha sees. Kaanelehe kandidaat, mainis Aive selle peale.

Aga järgmiseks päevaks olime kohal – India piirilinnas Sunaulis. Täis tolmu ja segaseid emotsioone.

Pildigalerii