Myanmar: lihvimata pärl

Myanmari külastamine on alati vastuolulise tähendusega. Võiks öelda, et see on isegi eetikaküsimus. Alates 1995. aastast on Myanmari tuntud vabadusvõitleja tütar ja tunnustatuim opositsiooniliider Aung San Suu Kyi, rahvasuus tuntud ka lihtsalt kui The Lady, korduvalt pöördunud muu maailma poole palvega: „Külastage meid hiljem.” Sellele üleskutsele on olnud pooldajaid, ent ka vastaseid.

Turismiboikoti pooldajate arvates toetavad turistid oma rahaga valitsevat huntat. Viimane vajab seda tuge hädasti, pikendamaks seeläbi veelgi agooniat, milles riik sipleb juba kümneid aastaid. Lisaks sellele kasutab valitsus turismiga seotud kohtade arendamiseks sunnitööjõudu, rikkudes sellega jõhkralt inimõigusi.

Turismi pooldajad leiavad, et turism on kohalikele ainuke võimalus teenida enda jaoks veidigi lisatulu ja saada ühendust välismaailmaga. Boikoteerijate kahjuks kõneleb ka teatav silmakirjalikkus, sest miks mitte boikoteerida siis juba ka näiteks Kuubat, Tiibetit või Hiinat, kus lood inimõigustega samuti korras ei ole. Dalai-laama on omalt poolt teinud kõik selleks, et kutsuda muud maailma külastama Tiibetit ja seeläbi teadvustama Tiibetis valitsevaid probleeme.

Nii et kokkuvõttes on otsus igaühe enda teha. Meie otsus oli minna.

Veendusime selle otsuse õigsuses üsna mitmel korral hiljem ka kohapeal, vesteldes kohalike inimestega septembridemonstratsioonidest ja suhtumisest turismimajandusse. Huvitavaima argumendina toodi välja fakt, et vaid turism on sundinud valitsust arendama riigis internetti ja telefonisidet ja et just selle puudumine oli üks peamisi põhjusi, miks valitsusel õnnestus rahvahulki isolatsioonis hoida ja demonstratsioonid nõnda kiirelt ja tõhusalt maha suruda.

Viimase aja sündmused riigis on paraku vähendanud turistide voogu pea kümnekordselt, võrreldes mõne aasta taguse ajaga. Turistide vähesust oli tunda igal hetkel ja igas kohas.

Mandalay ja eelmiste pealinnade jäljed

Maandudes riigi moodsaimal ja suurimal, endise pealinna Mandalay lennuväljal, sai meie lennuk uhkes üksinduses läbida kogu lennuvälja. Väikeses 70-kohalises lennukis oli pooleks kohalikke ja Hiina ärimehi, kes siin suuremat osa riigi majandusest omavad. Peale meie ei ühtegi rännumeest.

Lennujaamas puudus igasugune turismiinfo. Hiina Birma saatkonnast saadud turismibrošüüri ei soovinud me kasutada, sest see sisaldas vaid riiklike hotelle, mis ei sobinud kokku meie sooviga vältida valitsusele kuuluvaid ettevõtteid, sest nõnda oleksime toetanud huntakorda. Soovisime toeks olla vaid kohalikele eraettevõtetele. Lennujaamahoonest väljudes leidsime siiski suhteliselt kiiresti autot meenutava sõiduvahendi ja palusime end kesklinna sõidutada. Tunnine teekond linna suunas oli vägagi kirgastav, omamoodi ajamatk kolm sajandit tagasi.

Teeservas liikusid vesipühvlite veetud vankrid ja taamal laiusid riisiväljad, täis askeldavaid põllutöölisi kõige algelisemate põllutööriistadega. Kõik see kokku kujutas endast justkui ajalooraamatuist välja rebitud pilte.

Mandalay oli Myanmari pealinn enne Briti koloniaalperioodi ja kannab praegu kultuuripealinna nimetust. Linn ise ei ole kaugeltki ilus, kui pidada silmas kõike seda, mida siia on ehitatud viimase sajandi jooksul. Huvitavad ja põnevad on aga senini säilinud tiikpuust ja ohtrate puitnikerdustega kaunistatud kloostrid.

Lihtsad ideed mõjuvad alati geniaalselt. See käib kindlasti ka Kuthodaw pagoodi kohta, mis on ristitud „maailma suurimaks raamatuks”. Keskstuupa ümber on rajatud 729 väikestuupat, millest igaühes on marmortahvel raamatu ühe leheküljega.

Tundub, et Myanmaris on saanud reegliks, et iga uus valitseja valib riigile ka uue pealinna. Nii tehti seda sajandeid tagasi ja sama lähenemist harrastab huntavalitsus. Mandalay ümbruses on mitmeid endisi pealinnu (Amarapura, Mingung, Sagaing), millega tutvumist siin ohtralt iga nurga peal pakutakse. Neid tasub kindlasti ka külastada, kui Birmas ollakse.

Surematuse linna Amarapura lähistel käisime Mahagandhayon Kyaungi mungakloostris. Väga mõjus vaatepilt avanes munkade ennelõunasele söögikorrale minekut jälgides – tuhanded mungad hiirvaikselt rivis liikumas, igaühel käes anum toidu jaoks. See on munkadele ühtlasi viimane söögikord päevas.

Üheks vaatamisväärsuseks Myanmaris on kindlasti inimesed ise, nende sõbralikku naeratust jätkub kõikjale. Myanmari naiste näod on alati kaetud thanakhapuust tehtud loodusliku puudriga, mis on nii make up´iks, näohooldusvahendiks kui ka päikesekaitseks. Mehed kannavad senini sarongina seotavaid seelikuid, mis on tõenäoliselt tava ajast, mil oldi osa Briti Indiast.

Bagan ja Inle järv – templid, ujuvad aiad ja elu vee peal

Myanmari tuiksoon on kogu riiki põhjast lõunani läbiv Irrawaddy jõgi. See on ka suurepäraseks võimaluseks liikuda sujuvalt Mandalayst Bagani suunas. Jõereis kestab terve päeva.

UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud müstiline Bagan on samuti Myanamari üks kunagisi pealinnu, selle õitseaeg jäi 11.–13. sajandisse.

42 ruutkilomeetri suurusel maa-alal on mitu tuhat templit, kloostrit ja stuupat. Seda on rohkem, kui jõuab ette kujutada. Esimesel päeval rentisime hobukaariku ja sõitsime terve päeva templite vahel ringi. Teisel päeval tuuritasime jalgratastega. Eriti kaunis ja igavikuline oli päikeseloojang.

Baganist võtsime suuna Inle järvele, mis on koduks peamiselt intha rahvale. Merepinnast pea kilomeetri kõrgusel laiuv 22 km pikkune ja 11 km laiune järv asub tasandikul maaliliste mägede vahel. Kokku arvatakse siin elavat 130 000 inimest. Järvel asub suurem osa teivastel seisvatest küladest. Vee peale on loodud ujuvad aiad, kus kasvatatakse kõike eluks vajalikku, kala tuleb (loe: ujub) nagunii koju kätte. Mandrilt tuuakse mullamättaid ja istutatakse need vaiade otsa, need hoiavad kokku kasvanud mättaid minema ujumast. Nii on siia rajatud näiteks tomatiaedu.

Paadiga mööda järve liikudes ei pääse ka parima tahtmise korral mööda kõikvõimalikest käsitöö müügikohtadest. Eriline on siinsete naiste oskus kududa kangast lootoselillede varte sees olevast venivast niiditaolisest sasist. Moodustub kotiriide sarnane tõeline ökokangas.

Inle järv on tuntud siinsete kalurite eksootilise aerutamiskunsti poolest, mis on saanud järve tunnuskujundiks. Aerutamine toimub seistes, ühe jalaga paadi tagaossa toetudes ja teise jalaga aeruga sõudes. Sel moel jäävad mõlemad käed vabaks ja saab rahulikult toimetada kalavõrkudega.

Järvel saab kohtuda ka padaungi hõimu naistega, kelle päriskodu on Põhja-Birmas, Tai piiri ääres. Hõimu eripäraks on naistele kaelavenituseks seatavad pronksist võrud, mille eesmärk on pikendada naise kaela nii palju, kui on võimalik. Võrude seadmist alustatakse 6–7-aastaselt ja mida enam neid juurde tuleb (iga kahe aasta tagant uus), seda väärikamaks naise staatus muutub. Padaungi naisele ei saa olla suuremat karistust kui võrudest ilmajätmine. Padaungi hõimu umbes 7000 naist kannavad iga päev endaga kaasas paari-kolme kilo jagu kaelavõrusid.

Vana aasta viimasel õhtul sõitsime kanuuga mööda kitsaid sisekanaleid ja jõudsime täpipealt päikeseloojanguks keset hõbedasi riisipõlde teivastel seisva kloostrini. Eemalt vaadates tühjana paistnud klooster oli siiski koduks ühele mungale, kes oli ütlemata rõõmus meie saabumise üle. Pühamees oli 68-aastane ja veetnud siinses kloostris juba 28 aastat. Vestlesime temaga, kuni väljas pimedaks läks. Soovisime talle head vana aasta lõppu ja läksime ööbima järve lähistel olevasse Nyaungshwe külakesse.

Yangon: budistlik hiilgus ja piiratud vabadus

Meie reisi lõppsihiks sai Myanmari kõige püham koht, Yangonis asuv Shwedagoni pagood. Väidetavalt olevat siin rohkem kulda kui Inglise Pangas. 98 meetri kõrgune kuldlehtedega kaetud stuupa kõrgub üle kogu linna. Legendi järgi on stuupas säilitatud viimase buddha kaheksa juuksekarva ja ka kolme eelneva buddha säilmed.

Shwedagoni pagoodil on seos ka Eestiga. Siin tegutses oma elu viimastel aastatel Eesti kuulsaim budist vend Vahindra (1873–1962), kodanikunimega Karl Tõnisson, kelle XIII dalai-laama nimetas esimeseks Läti, Eesti ja Leedu budistlikuks peapiiskopiks.

Viimase päeva õhtu veetsime Yangoni keskväljaku ääres internetikohvikus. Just siin lähistel toimusid riigi viimased septembrikuised meeleavaldused. Esimesena suleti kohe loomulikult just internetipunktid, et info levikut piirata. Viimase üllatusena tõsteti just meie siinviibimise ajal satelliittelevisiooni omanike aastamaksu tasemeni, mis sisuliselt sunnib kõiki sellest loobuma.

Mõned päevad hiljem, kui jõudsime Laosesse, siis ei suutnud me kuidagi harjuda olukorraga, kus elekter on olemas 24 tundi ööpäevas, internetile ligipääsu ei piiratagi ja majaseinast vaatab vastu sularahaautomaat. Kohalikud ei oska Laoses ilmselt arvatagi, kui õnnelikuna nad end võrreldes Myanmari rahvaga tundma peaksid. Samas on Myanmar veel puutumata turistide hordidest ning seetõttu äärmiselt ehe ja naturaalne.

Pildigalerii