Mehhiko: asteekide kodumaal

Kuna olime planeerinud reisile minna kahekesi, kaasas vaid kahe seljakoti jagu varustust, oli enne päris palju reisiraamatute lugemist, et marsruuti ja kliimat arvestades asjade võimalikult täpne vajadus paika panna. Tõtt-öelda olime seda reisi kuidagi alateadlikult edasi lükanud – sinna piirkonda vaid kahekesi rändama minna tundus siiski kõhe. Toosama Lonely Planet ja sealt loetud lood, mis meid esmalt võlusid, olid omal moel ka hirmutavad.

„No kuule, sa loe seda siin – ma ei usu, et sa tahaksid seal oma noore eluga hüvasti jätta,” olime üksteist aeg-ajalt töganud pärast detailset tutvumist mõne piirkonna kuriteostatistikaga.

Üsna levinud, Mehhiko mõistes koguni klassikaline kuriteoliik olevat taksokuriteod (taxi crime), mille puhul ei saa end turvalisena tunda isegi taksos istudes. Ka liikus palju jutte sellest, kuidas võltstaksojuhid teevad valget inimest märgates kõik endast oleneva, et klient taksosse meelitada, seejärel kulgeb teekond esimese sularahaautomaadini ja sealt ei ole sul enne pääsu, kui kaart on tilgatumaks võetud.

„Kõlab paljutõotavalt, mis?” narris mind Aive.

Veel liikusid kuuldused võltspolitseist, mille puhul politseimundrisse riietatud mestiitsid etendavad oma rolli vägagi veenvalt ja eesmärk on ikka üks – turisti käest raha kätte saamine.

Reisiraamat toonitas, et kui pidada kinni kõikidest ettevaatusabinõudest, mille hulka kuulub kindlasti see, et pärast päikeseloojangut ja enne päikesetõusu ei maksa ringi liikuda, siis on vähetõenäoline, et valge inimesega midagi hullu juhtub.

Samuti ei tohiks kindlasti mitte unustada, et kõik sinu endast veidigi eemale asetatud esemed – no kas või seljakott – ei ole Mehhiko mõistes enam sinu omad.

Vähetähtis ei ole ka hispaania keele oskus, sest teatavasti on sealmail vaid inglise keelega läbi ajada suhteliselt keerukas kui mitte päris võimatu. Saime selle omal nahal ära proovida ja soovitame soojalt omapäi reisijatel elementaarsõnavaraga juba enne reisile asumist agaralt tutvust teha.

Kui need reeglid meelde jätta, on reisimine Kesk- ja Ladina-Ameerikas äärmiselt põnev ja ootuspäraselt meeldejääv. Meie tegime algust Mehhikoga.

Esimesena sai meile Mehhikos selgeks, et riigipiiril tuleb valmis olla piiriametniku suurteks silmadeks ja emotsionaalseteks karjatusteks üle kogu piiripunkti vähimagi pisiasja pärast. Kõigest sellest tuleb välja lugeda vaid üht – oleme tundmatust riigist. Pärast ametnike omavahelist aktiivset ja valjuhäälset konsulteerimist õnnestus neil meie passi tempel panna ning seega meid riigi jaoks sisenemiskõlbulikuks kuulutada.

Siinkohal tuleb olla tähelepanelik, et kuumusest rabatud ametnik ei läheks kergema vastupanu teed ja meie riiginime kolme esimese tähe sisestamise asemel (Est) kontrolliks ikka terve riiginime üle. Kui ta seda ei tee, on uus ja põnevusttekitav probleem juba eos sisse programmeeritud – riigist väljudes võid avastada, et sinu päritolumaaks on märkamatult saanud Estadas Uniodas (Ameerika Ühendriigid). Ja see ei ole väga hea.

Tutvume pealinnaga

Mehhikosse jõudes tegime esimese peatuse riigi pealinnas – Mexico Citys, mille ajalugu ulatub tagasi aastasse 1325, kui asteegid selle Texcoco järve keskele rajasid. Nüüd elab siin ligi 20 miljonit inimest ja linn kihab elust, värvidest ja kontrastidest. Keskseks südamelöögiks on hiiglaslik Zócalo väljak, kus toimuvad kõik suuremad riiklikud tseremooniad ja rahvaaktsioonid. Meie saabumispäeval sattusime otse poliitilisse meeleavalduse keskele – loosungid, trummid ja kirglikud hääled andsid linnale kohe eriti kireva sissejuhatuse.

Õnneks ei kulunud ööbimispaiga leidmiseks liiga palju aega. Varustatuna nappide hispaania keele oskustega, aga vapra pealehakkamisega, leidsime üsna pea mõnusa koha, kus maha laadida nii seljakotid kui ka esimesed muljed sellest pulbitsevast metropolist.

Kogu järgmise päeva kõndisime mööda linna ringi ja veetsime suurema osa ajast Mexico City antropoloogiamuuseumis, mida loetakse omas valdkonnas üheks põhjalikumaks maailmas. Siin avanes mitmekihiline ülevaade kogu Ladina-Ameerika ajaloost, alates Olmeekide hiiglaslikest kivinägudest kuni viimsete asteekide ja maajade templijäänusteni. Iga saal on nagu ajakapsel, mis viib sind ajas tuhandete aastate taha. Eriti võimsa mulje jättis kuulus päikesekivi, mida paljud peavad ekslikult lihtsalt asteekide kalendriks – tegelikult on see kosmose, aja ja religiooni sümbol, mis peegeldab asteekide maailmakäsitust hämmastava täpsuse ja keerukusega.

Muuseum osutus meie jaoks ka suurepäraseks eelteadmiste varamuks enne Teotihuakani külastust – see oli ju üks meie reisi peamisi tõmbenumbreid.

Kadunud jumalate linnas

Teotihuakan asub vaid umbes tunni kaugusel Mexico Cityst ja on tänapäeval üks Mehhiko tähtsamaid arheoloogilisi paiku. Koht külastajatele lahkelt avatud nii jalutamiseks, pildistamiseks kui ka ajas tagasi rändamiseks. Kunagi, umbes aastail 250–750, asus siin kogu regiooni religioosne ja kultuuriline süda: 60–80 tuhande elanikuga suurlinn, mida peetakse tolle aja maailma suuruselt kuuendaks.

Tänaseni saab aimu toonase ühiskonna võimsusest kahe hiiglasliku trepp-püramiidi kaudu – Kuu ja Päikese püramiidid kõrguvad suursuguselt keset tasandikku, justkui kivist ajamasinad. Nende vahele jääv Surnute tee (Calzada de los Muertos) seob kokku kogu iidse linna tuiksoone.

Ent seitsmendal sajandil juhtus midagi müstilist – terve linn hüljati, justkui ühe hetkega. Miks? Ühte kindlat vastust ei ole, aga tõenäolisim versioon viitab ökoloogilisele katastroofile: sajandi jagu kestnud põud võis olla just see viimane piisk, mis viis suure ja võimsa tsivilisatsiooni kadumiseni. Iroonilisel kombel ei teata tänaseni ka täpselt, kes need inimesed olid – linnale andsid nime hoopis hilisemad asteegid, nahuatli keeles Teotihuakan – “koht, kus inimesed saavad jumalateks”.

Härjad ja ballett – kes neid suudaks lahuta?

Mehhiko pealinnas asub muuhulgas üks maailma suurimaid härjavõitluse areene, mis mahutab kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Ausalt öeldesei osanud me enne oma silmaga nägemist sellest „kunstist“ suurt midagi arvata. Härjavõitlus tundus lihtsalt julm ja ebaõiglane ja verine vaatemäng, kus ebavõrdses võitluses demonstreeritakse inimese üleolekut loomast.

Härjavõitlus toimub siin tänini igal pühapäeval, kogu päeva kestev programm koosneb kuni kümnest võitlusringist. Päris hull lugu, aga pärast kolmanda härja tapmist hakkas isegi teatav hasart tekkima – ka meile endile üllatuseks. Kahel juhul kuuest jäi verises võitluses peale härg ja toreadoor viidi kanderaamil minema… Ehedaim kogemus kogu loost oligi ehk selgelt kohale jõudev tunnetus, et kaugeltki mitte alati ei jää inimene ebaõiglases võitluses loomaga võitjaks.

See oligi võib-olla kõige mõjusam kogemus: tunnetus, et loodusjõud ei allu alati inimese soovile ja isegi lavastatud võitlus võib ootamatult pöörduda.

Mehhikos peetakse härjavõitlust siiani kunsti ja traditsiooni osaks. Ja kui sa oled end päeva jooksul üles kütnud areenil, pakub õhtu sulle emotsionaalse tasakaalu – Mehhiko rahvusballeti etenduse. Selline kontrast tundub esmapilgul absurdne, aga just selles peitubki mehhiklaste temperament – kirglik, emotsionaalne ja vastuoluline, täis elu kõiki äärmusi.

Taxco – hõbe, sombrerod ja särav päike

Umbes paarsada kilomeetrit Mexico Cityst lõuna pool, mägede vahel, peitub tõeline Mehhiko pärl – Taxco. See endine hõbedakaevanduse linnake näeb välja justkui postkaart: valgete majade ja punaste katustega majad ronivad mööda mäenõlvu ülespoole ja kitsastel tänavatel vonklevad mööda säravad Volkswageni “põrnikad”.

Taxco on tuntud oma hõbeda poolest – ja mitte niisama tuntud, vaid lausa hõbedahull! Linna võib vabalt pidada maailma hõbekaupluste pealinnaks. Iga nurga peal helgib mõni vitriin, kus leidub kõike alates tillukestest kõrvarõngastest ja sõrmustest kuni läikivate kandikute, pildiraamide ja isegi hõbedast visiitkaardihoidjateni. Linnatänavail mängisid sombreerodega mariachid, Corona õlu voolas tulikuuma ilma saatel lausa rahvajoogina. Õhkkond oli sundimatu, rõõmus ja elujanuline – just selline, mida Mehhikost lootnud olime.

Pärast paaripäevast hõbedast lummatud uitamist keerasime nina tagasi pealinna poole, et võtta sealt järgmine kurss: lennukCosta Rica suunas.

Pildigalerii