Martinique ja Saint Lucia

Martinique on Prantsusmaa departemang teisel pool Atlandit, nii et sisuliselt oli tegemist Prantsusmaa siselennuga. Tõsi, vaatamata sellele kestis see üheksa pikka tundi. Neid lennukeid voorib emamaa ja saare vahel mitmeid päevas nagu liinibusse ja väidetavalt on hinnatasegi kohalike jaoks vaid paarisaja euro tasemel. Sama kehtib ka mobiilikõnede kohta, mis on seal oma kümme korda odavamad kui muudel saartel.

„Võib öelda, et sotsialistlik Prantsusmaa on teinud sisuliselt absoluutselt kõik, et oma endisi kolooniaid pehme võimuga emamaa sügavas embuses hoida,” järeldas meie seltskond kui üks mees.

Alustasime oma „seiklusrikast merereisi” Fort-de-France’ist, otse linnale nime andnud merekindlustuse jalamil laiuvalt lahelt, kus Nordea katamaraan meid juba koos kapten Sveniga ootas.

Marinique’i praegune pealinn Fort-de-France sai pealinna staatuse pärast aastat 1902, mil endine pealinn Mont Pelée sisuliselt kümne minutiga vulkaani tuha alla jäi ja kõik 30 000 linnaelanikku endaga hõõguvasse hauda kaasa viis.

Linnakese endaga tutvumine oli siiski põgus, kuna päikeseloojanguni jäid vaid mõned tunnid ja, arvestades laupäeva, oli kogu linnaelu juba keskpäevast peale sisuliselt välja surnud. Õnneks olid toidupoed lahti, nii et saime oma esimeste päevade toidumoona jahile toimetada ja juba järgmise päeva hommikul purjetada järgmisse sadamasse – Le Marini.

Le Marini jahisadam on tuntud purjejahtide turvasadamana, olles üks väheseid pelgupaiku siinsete keeristormide eest, mis Kariibi saari igal aastal augustist oktoobrini armutult kimbutavad. Turvasadamad on kohad, kus kindlustusfirmad julgevad ka jahtidele kindlustust pakkuda, seetõttu kasutatakse piirkonda massiliselt ka lihtsalt jahtide n.ö parkimiseks. Tunduski, et vaid kümnendikus jahtidest kees tegelikult elu.

Meie jaoks oli oluline saada siin kaikoht, et oma katamaraani veepaake tankida ja ankrumehhanismi parandada. Viimati mainitud tegevus küll ei õnnestunud, sest abi lubanud kohalik „my friend” mõistis, et teenimisvõimalus on tema jaoks vaat et olematu, laiutas siis kahetsusega pilgus vaid käsi ja sammus süüdimatult minema.

Veidral kombel on niivõrd elava liiklusega kohtades kui Kariibi mere saared kaide olemasolu vägagi valus teema. Parimal juhul on saadaval poikohad, väiksemates kohtades tuleb leppida pelga ankrus püsimisega. Iseenesest on see täiesti okei, ent teeb laeva ja maa vahelise logistika „nõksa keeruliseks”.

Saint Lucia oli esimene iseseisev riik, mida külastasime. Jäime ankrusse Rodney kunstlikus laguunis. See inimese loodud laguun on ümbritsetud uhkete luksusvilladega, mida päikesenäljas eurooplastele ja ameeriklastele osakutena pakutakse.

Sealsamas kõrval on muuhulgas ka täismahus eurolinnak, kus kõik „valgele inimesele” eluks vajalik ühte kohta kokku kuhjatud.

„Vaid McDonald’s on veel puudu,” tuvastas kellegi terane silm.

„Jah, just nimelt veel,” lisas keegi teine.

Rodney laht on muuseas ka kuulsa, üle Atlandi kulgeva ja Grand Canarialt alguse saava ARC regati lõpp-punkt.

Jahisadamad, kus seni peatunud olime, on kõik olnud lausa ebaloomulikult ilusad kohad, tõepoolest maaliliste vaadetega. Neid ümbritsevad aga reeglina nooblid villad, kohalike elu-oluga kokkupuudet eriti pole. Ega seda kohalikku nii väga säilinud olegi, arvestades, milliste hordidena siit kruiisilaevu ja muid turiste läbi käib.

Marigot’ jahisadamast oli hea võimalus käia ka natuke saart ennast piilumas. Kauplesime endale minibussi ja sõitsime Saint Lucial ringi. Ega saarte sisemaal suurt põrutavat näha ole. Kuna saared on vulkaanilise päritoluga, käib elu reeglina vaid veeäärsetes lahesoppides, sedagi peamiselt Kariibi merega külgneval läänerannikul, sest idarannik on valla Atlandi tuultele ja lainetele, seetõttu ei anna seal leiba ei põllumajandus ega turism. Sisemaa on üldjuhul mägine ja asustamata. Kõik vähegi olulisemad teemad ja tõmbenumbrid on ühel või teisel viisil seotud siiski vaid veega. Turistide jaoks tähendab see ennastunustavat purjetamist, snorgeldamist, sukeldumist, kalapüüki ja lebotamist rannas või jahil, kohalike jaoks paraku valdavalt turistide teenindamist ja hiliste öötundideni nende pilli järgi tantsimist.

Kohalik rahvas ja eriti turistidega kokku puutuv kontingent on üsnagi tõrjuva ja kindlasti mitte „service-minded” hoiakuga. See meenutab veidi Jamaical kogetut. Rastafarism on levinud, rastamehi võib igal tänavanurgal hängimas ja kanepit kimumas näha. Viimast nimetatakse Bob Marleyks ja seda käiakse ohtralt ka turistidele pakkumas.

Hinnatase on kõrgem kui Eestis, eriti kõige selle osas, mis turistidele on suunatud. Seetõttu on siinsed turistid valdavalt heas vormis pensioniealised.

Vaatasime üle Anse La Raye kaluriküla, snorgeldasime Anse Cochonis. Saime oma elamuse kätte, kuigi parima snorgelduskohana reklaamitud koht oli üsna kesise veealuse maailmaga, ja käisime Soufriere’i linnas, mis oma koloniaalarhitektuuriga oli esimene päriselt Kariibi mere hõnguline koht.

Lahkusime saarelt selges usus, et Kariibi mere piraadid elavad seal tänaseni, on kusagil olemas ja alles. Vähemasti oli hea niiviisi mõelda.

„Kellele ei meeldiks Johnny Depp,” ümisesin endamisi.