Mali: Lääne-Aafrika pärl

Malis on midagi, millele me seal oldud nädalate jooksul nime panna ei osanud. See oli eriline sarm, mis inimestest kumas, selle taustalt peegeldus omakorda loodus – silmapiirini ulatuv savann ja poolkõrbeline sahel.

Nagu Egiptus, nii on ka Mali riik, mille elu on otseselt seotud jõega, siinsel juhul Nigeriga. Siin on kõrvuti Lääne-Aafrika regiooni põnevaimad kultuurid. Legendaarne Timbuktu asub Sahara serval, riigi keskosas on suursugune ja võimas Bandiagara järsak, tohutult suur ja lame kivimassiiv, mis pakub kodu lummavale dogoni rahvale.

Praegu on Mali üks vaesemaid riike kogu maailmas, ent see ei ole alati nii olnud – ajalugu räägib Malist kui rikka kultuuriga värvikast suurimpeeriumist.

4.–11. sajandil kontrollis see uhke impeerium kogu Saharat läbivat karavaniteed, mille kaudu transporditi kulda ja mis oli piirkonna tuiksooneks. Oma tähtsuse kaotas ta alles seoses eurooplaste avastatud mereteega, mis võttis selle rolli üle.

Muutunud 19. sajandil Prantsuse kolooniaks, iseseisvus Mali aastal 1960. Seitsmekümnendatel aastatel vaevles riik nii sise- kui väliskriiside käes, kuid nüüd on kõikjal tunda edasiminekut, riiki juhib mitmeparteiline, demokraatlikult valitud valitsus.

Mali elanikkond koosneb paljudest etnilistest rühmadest: bambara, songhai, mandinka, senoufo, fulbe ja dogon. Ametlik riigikeel on prantsuse keel, enimräägitav aga siiski bambara keel.

Piiriületuse eksootika

Saabusime oma müstilise presentkatusega Suzuki Samuraiga Senegali–Mali piirile ennelõunasel ajal ja panime end valmis õige tarekese otsinguks, kust saada infot Mali viisa kohta. Nimelt oli Mali saadik Moskvas, kelle alla Eesti kuulub, meile lubanud, et saame piirilt tema edastatud faksi – jajah, nimelt faksi! – alusel ilma mingite probleemideta viisa kätte. Kuna siin oldud nädalad olid meile õpetanud, et kõik on ettearvamatu ja miski ei pruugi olla päris nii, kui näib või kuidas on varem kokku lepitud, olime valmis kõigeks.

Õige piiriputka leidmine oli juba omaette maraton — paar tundi, neli erinevat templit ja neli erinevat suunda, kuhu edasi joosta. Lõpuks, kui silmapiiril paistis väike õlgkatusega savionn ja selle taga avanes tühi väli, saime aru: kui me siit oma viimast kui kõige olulisemat templit kätte ei saa, siis edasi enam minna pole. „Dalše neekuda,” oleks öelnud ühe teise rahva esindajad.

Sisenesime savionni, mis nägi seest välja täpselt nii askeetlik, kui üks savionn välja näha saab: savipõrandal vaid kaks mööblieset — räbaldunud välivoodi ja istumiseks mõeldud puupakk. Ruum oli hämar, aga vähemalt pakkus varju kõrvetava päikese eest.

Välivoodil lebas suurte päikeseprillidega must mees, kes urgitses mõnusa rahuga puuorgiga oma hambavahesid ja kõlgutas jala otsas kuldkollast kummiplätut. Meie sisenemine teda ei morjendanud — ta jätkas esmalt plätu uurimist, umbes minuti pärast tõstis lõpuks pilgu ja libistas üle huulte numbri, mis võttis jalust nõrgaks: 800 Eesti krooni. Kohalikus mõistes umbes poole aasta palk.

„See on test,” sosistasin Aivele.

Kui mees märkas, et kraamime kotist välja tähtsat paberit, ja kui olime juba lubanud kohe Moskvasse helistada, kadus tema kõikumatu rahu nagu pühitud. Summa sulas sekunditega kolmekordselt — või õigemini, kolm korda väiksemaks.

Meie Moskva saadiku allkirjaga blanketti polnud ta ilmselgelt kunagi varem näinud. Mees veeris seda sõna-sõnalt, sõrm järge ajamas, kümmekond ajatu pikkusega minutit. Meie omakorda seisime kõrval ja püüdsime oma pilkudega teda motiveerida.

Viisast unistamine sellises savionnis oleks muidugi olnud pehmelt öeldes naiivne — aga eksistentsiaalselt tähtsa templi saime kätte! Boonusena lahkusime sealt väikese hingevärinaga: kes teab, kas seda templit piiriületusel ka viisana tunnistatakse…

Aga lõpp hea, kõik hea — meie ees avanes Lääne-Aafrika pärl: Mali!

Savann oma täies hiilguses

Kell lõi juba kolmandat keskpäevatundi, kui ületasime Mali piiri ja saime lõpuks kergemalt hingata — olime just selja taha jätnud oma senise reisi kõige keerulisema piiripunkti.

Sisenesime Malisse Senegalist ning Mali tervitas meid kohe võimsalt: savannid sirutusid silmapiirini, mõlemal pool teed kõrgusid uhked baobabid üle laia lagendiku. Savann ilmutas end meile kogu oma hiilguses, justkui tervituskaart Lääne-Aafrika südamesse.

Mali on hiiglaslik riik: pindalalt umbes kaks-kolm korda suurem kui Prantsusmaa. Sellel on piiri rohkem, kui see välja kannataks, ja põhjaosas ulatub see otse Sahara kõrbeni. Aga üks asi, mis Malil puudub, on merepiir ja see teeb talle majanduslikult tõsist muret. Elevandiluuranniku kodusõda oli toonud Mali majandusele ränga tagasilöögi, sest seni kasutatud peamine kaubasadam Abidjanis oli muutunud kättesaamatuks. Mereteest äralõigatuna on kerkinud Malis niigi vaese elanikkonna jaoks esmatarbekaupade hinnad, tabades valusalt peaaegu kõiki.

Riik on tegutsemas palavikuliselt, otsides uut pääseteed merele Ghana kaudu.

Pärast piiriületust ei olnud enam vähimatki põhjust asfaldist unistada — ees ootas pikk teekond mööda tuttavat punast saviliivateed. Senegal oli meid vahepeal lausa ära hellitanud oma korralike maanteedega, mis olid kohati isegi paremas seisus kui Tallinna–Tartu trass. Ainult et siin lõppes asfalt järsku — justkui oleks joonlauaga maha tõmmatud.

Panime vaimu valmis kuueks tunniks punases maanteetolmus loksumiseks, sidusime rätikud mereröövli kombel taas näo ette ja sõit Mali kunagise pealinna Kayese poole võis alata.

Aeg-ajalt tegime vahepeatusi. Peatusime eelkõige siis, kui autojuhi nägu morniks kiskus või kui taas mõni teele sätitud tünn lähenevast politseipostist märku andis. Juhi rahustamiseks olime avastanud kindla rohu – andsime talle söögikorra jagu peenraha. Ja nii iga kord, kui mehe nägu lubas aimata halba. Kümne minuti pärast oli ta tagasi, nägu naerul ja lausus oma tavapärase lause: „Now I am very-very happy!” Happy’d olime meiegi ja sõit jätkus. Politseipeatustega muidugi nii kergelt ei läinud, ikka tuli mõnd hädasolevat politseiperekonda toetada. Põhjusi, mida nad raha küsides välja tõid, oli mitmeid. Nii teatas üks politseinik, et tal on pojal sünnipäev ja seega vaja kingitust osta, teine leidis raha vaja olevat linnasõiduks jne. Põhjuseid neil juba jätkus.

Kayes by night

Kayes on Lääne-Mali keskus. See on ühtlasi ka esimene koht, kuhu prantslased Malis end elama seadsid. Kayese strateegilist tähtsust suurendas eelmise sajandi alguses rajatud ja tänini läbi linna kulgev Dakar–Bamako raudtee. Praegu on tegemist turistide jaoks pehmelt öeldes mitte eriti atraktiivse sihtkohaga, valgeid inimesi võib siin silmata linna vaid vilksamisi läbimas, et teha pika teekonna järel vaheööbimine enne Mali pealinna Bamako poole suundumist.

Jõudsime kohale õhtupimeduses. Üks kohalik poisike jooksis meil omaalgatuslikult paar viimast kilomeetrit (õhtu viimast tööotsa tehes) hotelli suunas teed näidates auto kõrval. Hotelli leidsime vastavalt Lonely Planeti soovitustele ühest sisekvartalist. Siia end öömajale sättisimegi.

Pärast sisseseadmist hakkasime selgitama teeolusid Bamako suunal, kuhu tahtsime jõuda hiljemalt järgmise päeva õhtuks – saabumas oli nimelt uusaastaöö, soovisime seda vastu võtta Mali pealinnas. Pärast mõningaid selgitusi sai meile aga kiirelt selgeks, et meie vapper Suzuki Samurai ei ole võimeline selliste teeoludega ühe päevaga 600 km läbima.

Asusime õhtupimeduses otsima võimalust jätta siin oma autoga hüvasti ja leida uus viis edasi liikumiseks. Hotelliomanik oli lahkesti nõus meile bussijaama näitama. Ei tulnud teab mis ootamatusena, et sõit bussijaama võttis lubatud viie minuti asemel aega poolt tundi. Sellel oli lisaks veel vägagi veenev põhjus – hotellimees pidi kogu linnale oma tumendatud klaaside ja põhja keeratud makiga auto tagaistmel olevat kahte valget demonstreerima, ise pidulikult ja enesekindlalt tugeva prantsuse aktsendiga meile ringsõitu põhjendades: „Kayes by night.”

Kuna ülevaadatud buss nägi tõepoolest bussi moodi välja, otsustasime sellega järgmisel päeval Bamako poole liikuma hakata. Mis sest, et tegelikult ootas meid hommikul lubatu asemel mõistagi hoopis üks teine buss. Ent seegi ei tohiks vist enam üllatusena tulla?

Kohtumine Evaga

Kuhu iganes siin teele asuda, ei leidu ühtegi sihtpunkti, mis oleks vähem kui 500–600 km kaugusel. Seega tuleb sõidule punktist A punkti B arvestada vähemalt üks päev pluss veel takkaotsa võimalus, et ööbida tuleb katkiläinud bussis tee ääres. „Keskmiselt iga 50 km järgi juhtub sõiduriistadega siin mingi viperus – kumm, kardaan jms, parandamisele kuluvat aega ei oska keegi prognoosida,” seletas hotellimees meid eelmisel õhtul. Ta vist ei suutnud meid selle infoga enam rabada. Kuid inimesed olid siin väga sõbralikud ja üks oli kindel – kohaliku koloriidi sees juba igav ei hakka!

Varahommikul suundusime pealinna Bamako poole, kohale jõudsime sama päeva südaööks.

Bamako jaoks olime endale ette valmistanud „kohaliku” üllatuse. Kui Lääne-Aafrikas käimist kavandasime, leidsime tänu etnograafile ja tekstiilikunstnikule Kadri Viiresele Eva kontakti. Aafrika oludes on eestlase kontakti omada tõeliselt eksklusiivne, lisaks väärivad märkimist  veel Eva natuur, energia ja huumorimeel.

Kui jõudsime pika bussiseikluse järel pimedasse Bamako bussijaama, nägime bussile suunatud autotulesid. Autost hüppas kohe välja krapsakas „valge” ja viipas meile käega: „Tere tulemast, kaasmaalased!”

Meid oli tervitama tulnud särtsakas eestlasest proua Eva Diallo, kes on Malis elanud juba 40 aastat ja on teadaolevalt sealmail ka ainus paikne eestlane. Üheskoos tähistasime uue aasta saabumist vahvas välirestoranis Bamako linnasüdames.

Eesti süda Aafrika südames

Eva on uskumatult vitaalne naisterahvas ning niisama uskumatu ja kirev on ka tema elulugu.

Kunagi Moskvas ülikoolis õppides kohtas ta austajat, kellest sai tema abikaasa (ja kes, nagu hiljem selgus, osutus Mali kroonprintsiks). Koos mindi Malisse, kus rajati kodu. Kahjuks kaotas Eva aga abikaasa juba päris kooselu algaastatel raske haiguse tõttu. Abielust jäi Evale kolm poega, kes tuli vaatamata kohalikele oludele ja traditsioonidele (naine peab abielluma mehe vanema vennaga, kui mees peaks lahkuma) üles kasvatada. Põikpäine ja sitke Eesti naine sai sellega iseseisvalt ja suurepäraselt hakkama. Ehitas oma kätega üles kodumaja ja pojad on tänases Aafrikas tunnustatud haritud inimesed.

Kohe, kui olime Eva koduuksest sisse astunud, tõusis meile ninna hapukapsa lõhn. Seda tunnet on keeruline kirjeldada, kui pärast mitmenädalast teelolekut kodust hubasust tajud.

Eva pani nurgas olevale videomakile kasseti sisse ja esitles meile Eesti meeste koorilaulu. Vaatasime suurte silmadega ekraani, sest seal laulis esimeses reas Andrus ise – tegemist oli Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori videokontserdiga! Evat rabas see kokkusattumus väga. Lauludega on ta seal oma eesti keelt elus hoidnud, laul on tema igapäevane kaaslane. Nüüd seisis kesk pilkast Aafrika ööd tema toas üks nendest meestest, kes ta kassetil laule esitas!

Bla-Bla ja Mali uus aasta

Aastavahetuse veetmise paigaks oli Eva valinud Bamako kesklinnas asuva linna populaarseima välirestorani Bla-Bla, kus me üheskoos tema tuttavate ning kohalike „rikaste ja ilusatega” uue aasta vastu võtsime. Seltskond sai värvikas: Eva, Koit – üks tema poegadest, üks leedulanna koos kohalikku päritolu abikaasaga ja nende poeg, kes Leedus lauljana leiba teenib. Koht oli enam kui eksootiline – värvilised lindid rippusid maast laeni ja lõbu oli laialt. Istusime Eva tuttavatega ühises lauas ja jälgisime, kuidas nn esimene Mali uut aastat vastu võtab. Pärast südaööd hakkasid tänavad täituma, paarikümne minutiga said need rahvast täis nagu päise päeva ajal – muusika mängis tsiklimürina taustal ja linna keskplatsil esinesid artistid suurel vabaõhukontserdil.

Järgmisel päeval käisime vaatamas Bamako keskust presidendilossi ümber ja Eva rääkis meile Mali ajaloost.

Kitsastel teedel ja kottpimedas linnas

Bamakoga tutvunud ja Evaga hüvasti jätnud, seadsime suuna Mopti poole. Sõit kujunes tõeliseks katsumuseks. Buss kihutas mööda kitsast asfaltteed, mille servad lõppesid järsu, vihmaveest uuristatud astanguga — kohati suisa poole meetri kõrguse langusega. Kõik, kes sattusid sellele rajale mopeedi või jalgrattaga, olid oma õnne meelevalda jäetud. Kui kaks bussi vastamisi sattusid, ei jäänud mopeedimeestele lihtsalt ruumi — nad tõrjuti halastamatult asfaldiservalt alla.

Bussijuht pööras sellele tähelepanu alles siis, kui mõni vaene hing enam teeservalt püsti ei tõusnud. Siis peatus sõiduk, mopeed heideti bussi katusele ja õnnetu mees tiriti bussi, et tema veritsevaid haavu vähemalt mingilgi moel lappida. Karm ja raputav vaatepilt — ent see on Aafrika.

Moptisse jõudsime taas ööpimeduses. Seekord tegi olukorra eriti keeruliseks see, et kogu linnas oli elekter kadunud ja ümberringi laiutas kottpimedus. Taskulamp ühes käes ja Lonely Planet teises hakkasime lootusrikkalt ööbimiskohta otsima.

Majad seisid pimeduses, sildid olid nähtamatud ja iga paari meetri tagant pidime mõnelt mööduvalt kohalikult teed küsima. Soovitatud kohad leidsime küll üles, aga mida polnud, olid vabad voodid. Nimelt oli linn pungil rahvast – suur kõrbefestival Timbuktu lähedal, kuhu varsti oli ka meil plaanis minna, oli väikse linnaksese vähesed ööbimiskohad kõik täis ajanud. Lõpuks jõudsime kohaliku koolimajani, kus vilksatas pimeduses mõni liikumine. Mõningase läbirääkimise järel saime kokkuleppele: ööbime kooli võimla põrandal. Mis seal’s ikka – parem puupõrand kui lahtise taeva all koos usside või skorpionidega. Heitsime end seljakott pea all magama. Oli nagu oli – vähemalt oli katus pea kohal.

Djenné – eksootiline värav minevikku

Mopti on ideaalne baas, kust avastada kolme Lääne-Aafrika kuulsaimat ja erilisemat paika — Djennéd, Dogoneid ja loomulikult müstilist Timbuktut. Meie esimeseks sihtmärgiks sai Djenné, umbes 150 kilomeetrit Moptist lõuna pool asuv linn, mida peetakse õigusega üheks kogu Lääne-Aafrika kõige võluvamaks ja müstilisemaks sihtkohaks.

Djenné lugu ulatub enam kui tuhande aasta taha, ning alates 14. sajandist pole linnapilt kuigivõrd muutunud — tunne on, nagu astuksid otse ajamasinasse. Saheli stiili on järgitud kogu linna ehituses. Linna krooniks on maailma suurim savitellistest mošee, mis on tõeline Saheli arhitektuuristiili meistriteos ja kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kahjuks jääb mittemoslemitele selle sissepääs suletuks — kuuldavasti pärast seda, kui moeajakiri Vogue kasutas mošeed nappides riietes modellidest piltide tegemiseks, mis kohalike jaoks sündsusetuks osutusid.

Aga juba mošee väline hiilgus on jalustrabav. Kogu linn on kui üks suur savikunstiteos — kitsad tänavad, savist majad, aknad ja rõdud, mis näivad justkui üksteise külge liimitud, moodustavad labürindilaadse maastiku, kus on kerge ära eksida.

Me otsustasime Djenné külastada esmaspäeval, sest see on linna suur turupäev — nädalane tähtsündmus, mis toob kokku mitte ainult linlased, vaid ka ümberkaudsete külade elanikud. Turuplats mošee ees ärkab turupäeval ellu nagu üks suur lavastus: inimesed, loomad, vankrid, toidukärud, käsitöölised, puuviljakuhjad, vürtside lõhnad ja kaamelite röhkimine loovad vaatepildi, mis muudab kogu linna kirevaks ja sumisevaks. Käsitöölised demonstreerivad nahatöid ja savinõusid ning õhus segunevad ingveri, sibula, küüslaugu, kaneeli ja kuuma liiva lõhn. See on tõeline segasummasuvila – kirev, lärmakas ja täis elu. Tuhat aastat ajas tagasiminek on garanteeritud!

Djenné oli ka koht, kus üle pika aja taas valgeid turiste kohtasime. Tagasi tulles saime küüti ühe itaallastest vanapaari maasturis, kes pajatasid meile kogu tee oma vahvatest ja eksootilistest seiklustest eri maailmanurkades. Aafrikas tegime huvitava tähelepaneku – need turistid, kes siia jõuavad, on reeglina avastamas enda jaoks n.ö viimast kontinenti. Tundub nii, et siia tullakse alles siis, kui suurem osa muid kohti juba läbi käidud. Seetõttu on ka meie kontaktid siinsete rännumeestega olnud erakordselt võluvad ja sisukad.

Müstilised Dogonid ja Siiriuse pärand

Djennést võtsime suuna Dogonite maale, mis asub Põhja-Malis. Mõte teha kahepäevane matk mööda Dogonite külasid tundus ahvatlev, eriti arvestades, kui ainulaadne see rahvas ja nende elukeskkond on.

Dogonid elavad aladel, mis kunagi kuulusid tellemitele, rahvale, kellest on tänaseks jäänud vaid legendid ja kivist koduasemed. Kui Dogonid nende aladele jõudsid, sunniti tellemid vähehaaval taaanduma Burkina Faso poole. Ometi elavad tolle salapärase rahva lood siiani edasi. Näiteks usuvad paljud, et tellemid oskasid lennata — ja ausalt öeldes, kui vaadata nende muistsete elamute asukohti, ei tundugi see legend esmapilgul nii ulmeline.

Tellemite kivimajad on justkui mägede külgede sisse uuristatud — terve küla ulatub mööda järske kaljuseinu, nagu oleksid majad otse kaljudest välja kasvanud. Et sinna üldse ligi pääseda, tuleb ronida, turnida ja higistada — rääkimata elamisest! Eks me siis jäime selle lennuvõime küsimuses ettevaatlikule, äraootavale seisukohale…

Öö veetsime dogonimaal Ende külas ühes dogoni onnikeses. Dogonite külad on kõik ühesuguse süsteemi järgi ehitatud: küla keskuseks on vanameeste jutuplats, eraldi kohad on loodud veel mošee, perekondade ja laste jaoks. Kujundlikult, kuid ehk mõneti ka intuitiivselt on piirkonnad jaotatud inimese kehaosi järgides – vanameeste jututuba on paigutatud kõige tähtsamale, pea kohale.

Lisaks põnevale arhitektuurile ja käsitööle on dogonite kultuur ja religioon tugevalt kosmoloogiaga seotud. Nende pärimused sisaldavad üksikasjalikke andmeid Siiriusest. Kõnekas on ka fakt, et juba pikka aega on dogonid eristanud Siiriuse juures kolme kaaslast, millest kaks on nähtavad ja kolmas nähtamatu. Nüüdisaegne astroloogia teadis pikka aega, et Siiriuse juures on kaks tähte, alles 1995. aastal avastati uute võimsamate teleskoopidega, et nende kõrval on ka kolmas. Midagi erilist dogonites on, selles pole kahtlust. Nimetagem seda intuitsiooniks, kõrgemaks tunnetuseks või looduslähedaseks intellektiks. Ka suurim dogonite festival Sigui toimub vastavalt nende tähtede liikumisele ja seda iga 60 aasta tagant. Viimane festival toimus aastal 1967, siis osales ka meie hea tuttav Eva Diallo.

Dogonite hõimu pärimused kinnitavad, et tsivilisatsioon Maal sündis tänu kontaktidele Siiriuse tähesüsteemist pärit olenditega. Dogonite kosmoloogia keskne osa on üksikasjadeni hämmastavalt täpne teadmiste kogum Siiriuse tähesüsteemist. Nende kosmogooniline müüt kirjeldab inimese esivanemate loomist, seejärel toodi üks neist Maa puhastamiseks ohvriks ja loodi valmiskujul esimesed inimesed. Vastavalt müüdile asus inimestega juba asustatud Maa alguses Siiriuse läheduses, kuid üks selle tähe osa plahvatas ja seepärast paigutas dogonite jumal Amma Maa ümber teise tähe – Päikese – juurde. Kosmiline reis sooritati paadis, milleks oli Maa ise. Niisugune on dogonite lähenemine kõiksuse tekkele.

Nad valdavad astronoomiat, neil on kalender, arvutuskunst, laialdased teadmised inimese anatoomiast ja psühholoogiast. On ettekujutus geneetikast ja ravimite valmistamise oskus. Paradoksaalsel kombel puuduvad dogonitel kõige selle juures kirjakeel ja astronoomilised seadeldised. Siia ongi võluv vastuolu peidetud.

Pildigalerii