Makedoonia – Ohrid ja freskod
Makedoonias kohtusime täiesti plaanipäraselt oma heade sõprade Airi ja Jüriga, kes ühinesid meiega reisi viimaseks kaheks nädalaks. Laura jaoks, kes oli meiega esimest korda nii pikal reisil kaasas, oli kõige tähtsam muidugi see, et nüüd tuli kampa tema parim sõbranna – kaheksa-aastane Lisette.
Meie üheks hirmuks seekordse rännaku alguses oligi tegelikult, kuidas küll nelja-aastane laps reisil vastu peab. Oli ju kõik talle esmakordne – pikk lennukisõit, lapse jaoks igavad ja pikavõitu autosõidud, võõrad keeled-kultuurid ja ka toidud. Aga üsna pea selgus, et kui keegi meist siin üldse väärib parima kohaneja tiitlit, siis kahtlemata Laura. No ja nüüd muidugi ka Lisette.
Pärale jõudes selgus, et Makedoonia pealinna Skopje kesklinn on täis tõeliselt pompöösseid ehitisi. Võtsime hilisõhtuses linnas ringivaatamiseks takso. Juhi sõnul oli see lausa naeruväärne, kuidas valitsus priiskavaid luksushooneid kesklinna rajab, arvestamata kohalike tegelikku elustandardit ja -stiili. Meile avanes rabav vaatepilt, mis meenutas aastatetagust saabumist Las Vegasesse, kus pärast tunde kestvat ja lõputuna näivat sõitu kerkib su silme ette ühtäkki tuledest vilkuv stiilipuhas irreaalsus.
Skopje vanalinnas on mitmeid õdusa hõngu ja laitmatu köögiga restorane. Liha, iseäranis lambaliha, oskavad nad siin teha suurepäraselt.
Siit edasi võtsime suuna Ohridi järve äärde, mis jääb Makedoonia ja Albaania vahele. Ohridi järve äärne samanimeline vanalinn on erakordselt kaunis ja meenutab vahemerelist kuurorti. Saime siia Airbnb kaudu suurepärase apartemendi otse vanalinna südamesse. Korter kuulus kohalikule arstiperekonnale, kelle poeg Petar, olles ise arstiõpingutel pealinna ülikoolis, nende korterit Airbnb kaudu jagab.
Esimesel päeval külastasime muuhulgas ka kohalikku klassikalist habemeajajat. Valges kitlis vanahärra suunab sind istuma, muretseb, et sul midagi lugeda või vaadata oleks, ja ka habemeajamine käib nii nagu muiste – ikka seebivahu ja habemenoaga. Pärast lõhnad veel mitu päeva kohaliku odekolonni järgi.
Ohrid on kuulus oma õigeusukirikute poolest, UNESCO kaitse all on need eelkõige väga väärtuslike freskode tõttu. Väikesed pühakojad on tõesti väikesed ja seetõttu ka väga kodused.
Eriti armas ja kaunis on püha Jovani kirik mäetipus. Jäime siin vestlema uksel oleva piletimüüjaga, kes osutus ajaloo ja religiooni teemadel vägagi erudeerituks.
Makedoonia jäi Jugoslaavia kodusõjast sisuliselt puutumata. Ainsad väljakutsed jäid Kosovo sõja aega, mil üle 300 000 albaanlasest pagulase Makedooniasse põgenes ja siin koos kohalike albaanlastega endale eriõigusi taotlema hakkas, mis neil ka suurepäraselt korda läks. Kuigi meile teemat avav kohalik pidas seda igati õigustatuks, mõjus ikkagi kergelt õõvastavalt, kui kas või Ohridisse sõites nägime tee peal mitmeid külasid, kus lehvisid hiigelsuured punase taustaga Albaania lipud. Tundub, et tasahilju on kõikidel riikidel siin oma suurriigiambitsioonid põues. Albaania ala on ajalooliselt ulatunud ju oluliselt kaugemale kui praegune riigipiir.
Ohridist liikusime mööda järvekallast lõuna suunas ja päris enne Albaania piiri külastasime 9. sajandist pärit püha Naumi kirikut, mis oli väga kaunis ja erilise õhustikuga.
Pildigalerii
