Mägi-Karabahhia: riik tulejoonel

Karabahhia endine pealinn Šuši asub imeilusal kaljukünkal, ümbritsetuna maalilistest orgudest ja püstloodis langevast kanjonist. Veel eelmise sajandi alguses, enne „liitumist” Nõukogude Liiduga, nimetati seda väikeseks Pariisiks. See väga tugevate Pärsia mõjutustega linn, mida läbis kunagi ka siiditee ja kus elu kees täie jõuga, oli tulvil uhkeid ja kauneid ehitisi. Praegu nõuab selle äratundmine muidugi tohutut kujutlusvõimet.

1991. aasta 9. mai ööl toimus siin pöörane lahing armeenlaste ja aserite vahel, mille oskuslikku taktikalist plaani tuuakse sõjandusõpikutes tänaseni eeskujuks. Niinimetatud avatud koti taktika alusel suleti neljast linna väljapääsust kolm ja sunniti nii aserid Šušist põgenema. Kuigi sõja lõpuni oli jäänud veel kolm aastat, oli siiski tegemist ühe otsustavama lahinguga, mis sillutas teed praeguse pealinna Stepanakerti vabastamisele ja sealt edasi juba kontrolli haaramisele kogu Karabahhias. Esimene tank, mis linna sisenes, on paigutatud aukohale mäekünka otsa.

Kuigi tänini on faktiliselt tegemist armeenlaste kontrolli all oleva iseseisva riigiga (mida keegi maailmas ei ole tunnustanud), on Karabahhia juriidiliselt endiselt osa Aserbaidžaanist. Nii et pinged on ikka veel üleval ja piirialadel ei ole eriti mõistlik liikuda. Üksikuid granaate ja kuule siin aeg-ajalt lendab. Kohalikud on surmkindlad, et elavad iseseisvas riigis, ja nende silmist võib vaatamata tõeliselt askeetlikele elutingimustele välja lugeda siirast rõõmu saavutatu üle. Me ei olnud ammu sellist patriotismi kohanud.

Šuši – koht, kus ajalugu hoiab hinge kinni

Saabusime Šušisse varajasel õhtutunnil, kui päike oli veel kõrgel, aga temperatuur õnneks juba talutaval tasemel. Viimane kilomeeter mäeserva pidi üles lookles mööda katkist kruusateed ja lõpuks üles jõudes saime heita pilgu kogu linnale. Pilt, mis avanes, oli ülimalt trööstitu – lagunenud majad, inimtühjad tänavad ja selle taustal nostalgiline õhtupäike jätsid mulje, nagu oleksime sattunud kuhugi Mehhiko kivikõrbe, kus tuul üksikuid puulehti mööda kiviklibu edasi lohistab.

Linna keskuses kõrgub üks väheseid renoveeritud ehitisi – Ghazanchetsotsi kirik, kus aserid sõja ajal oma kõige kallimat varandust ehk laskemoona hoidsid. Nad teadsid suurepäraselt, et ainus, mida armeenlased kindlasti ei pommita, on nende oma kirik.

Öömaja otsingul

Linna keskplatsi kuumaval asfaldil jätsime hüvasti oma kaasränduri Evelinaga, kes soovis minna avastama kanjonikoopaid. Meie asusime avastama öömaja.

Evelina tõi saatus meie teele Armeenias. Nimelt märkasime teel Tatevi kloostrisse silmanurgast, et kesk kõrgeid teravanurgalisi kaljuservi mediteerib üks heledapäine reisisell. Kui paar tundi hiljem kloostrist tulime, oli naine end juba ootevalmilt tee äärde sättinud, sest meie auto oli esimene ja ilmselt ka viimane, mis sel päeval sealsel külavaheteel vuras. Nii meie ühine teekond algaski. Evelinat ei kohutanud ka see, et liikusime Karabahiasse ning et selleks oli vaja eraldi dokumenti, mida meil kellelgi polnud. Kontrolljoone saabudes surusime oma pead Ziguli tagaistmel teki varju ning vurasime otsejoones läbi patrullpunkti.

Selgus, et Evelina puhul on tegemist elukutselise ränduriga, kes juba kolmandat aastat üksinda ringi seikleb. Saime teada, et ta on Leedust pärit kunstnik, kes osutus ka ülipõnevaks reisikaaslaseks. Meie teed ristusid pärast seda veel mitu korda.

Sel hetkel linna keskplatsil vahetasime aga aadresse ja lehvitasime üksteisele. Evelina suundus oma seljakotiga kuhugi poolrusustunud majamüüride vahele, meie aga öömaja otsima.

Liiklesime ühelt kõrvalttänavalt teisele ja peatusime lõpuks lootusetuna näiva halli raudvärava taga, mille kohta kohalikud teadsid rääkida, et siin pidavat olema kodumajutus. Pärast mitmekordset prõmmimist avati lõpuks värav ja selle tagant ilmus välja perenaise naeratav nägu, justkui päike. Olimegi õiges kohas.

Väliselt trööstitu fassaadiga kahekorruselises majas oli paar korralikku ja puhast tuba, kuhu end elama sättisime. Perenaine kutsus meid kohe agaralt laua taha, pakkus süüa-juua ja hakkas ilma pikemat sissejuhatust tegemata oma traagilist elulugu ette vuristama: kuidas nad elasid õnnelikult Bakuus, aga hakati ühel hetkel taga kiusama ja kuidas nad pidid selle eest Karabahhiasse põgenema, samuti rääkis ta sellest, kuidas nad sõja üle elasid ja mis see kõik neile tähendas.

Kadunud paleed ja siiditee tolm

Mõne tunni pärast saabus koju ka energiline peremees Saro, suu laial naerul ja silmad sädemeid pildumas. Meid kohates oli tal kohe valmis plaan – „nüüd linna peale ja ma näitan teile, mis meil siin müüride vahel tõeliselt varjul on”. Loomulikult võib sellisest pakkumisest vaid unistada ja kaks korda me end kutsuda ei lasknud.

Saro oli tõeline oma riigi patrioot ja väga laialdaste ajalooteadmistega. Mõne hetkega suutis ta kirjeldada oma koduvärava tagant vonkleva rohtu kasvanud teekese iidseks siiditeeks ja kõik tee peale jäävad varemed uhketeks pärslaste aegseteks majadeks. Nelja tunniga olime läbinud justkui virtuaalse ajalooretke läbi esmapilgul olematu linna, mis sada aastat tagasi kees ja pulbitses elust. Saro suutis meie jaoks selle taas pulbitsema panna, sest iga müüri juures manas ta meile silme ette kunagise palee.

Aadresside asemel on siin majade ustele, mis katust kanda jaksasid, värvipintsliga kirjutatud peremehe nimi. Saime teada, et 1994. aastal pärast sõda oli kõigil võimalus maja oma soovi järgi valida. Selle, millele oma nime kirjutasid, ka endale said. Kõlab justkui Metsiku Lääne lugu maade jagamisest Metsiku Ida versioonina, kuid kõik see toimus siin vägagi reaalselt vaid 15 aastat tagasi. Saro majal seisis ühe teise mehe nimi ja meie sellele tähelepanu juhtiva küsimuse vastuseks kõlas, et nad olid oma majad ära vahetanud, kuid nime ei olevat mõtet enam üle kirjutada, sest kõik linnakeses teavad olukorda. Ehk oli tal õigus.

Teekonna lõpp oli eriti irreaalne. Pärast pikka kolamist sõjas laastatud linnatänavatel ja lehmakookide vahel jõudsime imekaunile kaljusele platoole, mis meie suurimaks üllatuseks olevat kasutusel metsiku golfiväljakuna! Nimelt olevat selle siia mõned aastad tagasi rajanud üks pururikas välisarmeenlane, kes aeg-ajalt käivat seal ise ka lööke harjutamas. Kuna ta oli kodus oma jalga vigastanud ega olnud sel hooajal veel Karabahhiasse jõudnud, oli väljak suhteliselt rohtu kasvanud. Panime silmad viivuks kinni ja kujutasime ette, et tegelikult on siin vägagi korralik golfiväljak.

Taaskohtumine, toostid ja duduk

Õhtuhämaruses jõudsime koju tagasi ja saime lõpuks esimest korda sel päeval hinge tõmmata. Kuid nagu kohe selgus, mitte kauaks. Mõne hetke pärast koputati uksele ja sisse astus… ei keegi muu kui meie leedulasest uus sõber Evelina! Selgus, et ta oli mööda kaljukoopaid ringi hulkunud ja ööseks endale magamisaset otsinud, kuid kuna koopad olnud liiga niisked ja sobivaid puualuseid seal polnud, otsustas ta lõpuks ikka linna tagasi pöörduda. Kui siin läheduses olevat keegi vanamammi talle põlevail silmil rääkinud linna saabunud kahest turistist, kes pidavat olema pealegi veel eestlased, polnud pikemat mõtlemist, kuhu sammud seada. Meie kohtumisrõõm oli suur ja Saro pere lisas kiirelt ilma sõnagi lausumata laua äärde ühe koha juurde.

Istusime kõik ümber lauakese, mis lühikese ajaga täitus kõikvõimalike parimate Armeenia köögi paladega. Tagatipuks tehti veel ka kohalik puskar lahti ja hoogne toostide lausumine võis alata. Veel selgus tol õhtul meile Evelina seni hoolega varjatud pool – tema seljakoti põhjast tuli lagedale armeenia rahvuspill duduk. Õhtu edenes hoogsalt ja tooste jätkus varajaste hommikutundideni. Päris täpselt enam ei meenugi, kellele need kõik öeldud said.

Karabahhia armastab suurelt

Öö mööda saadetud, võtsime eesmärgiks Karabahhias ka laiemalt ringi liikuda. Külastasime kõigepealt Gandzasari kloostrit, mis on väga ilus ja ülimalt kauni vaatega. Kloostri oli renoveerinud üks jõukamaid välisarmeenlasi Levon Hairapetian, kelle sünniküla kõrval klooster asub. Sama mehe toetusel on rajatud ka asfalttee külani ja teised olulisemad ehitised – kõikidele rahvusvahelistele standarditele vastav koolimaja, haigla ja hotellikompleks. Eriti ootamatult ja sürrealistlikult mõjub siinne laevakujuline hotell, milles asuv Hiina restoran kannab nime Van Gogh. Kõige selle nägemine ja kogemine on midagi niisugust, mida kõige vähem sellisest kohast kunagi ootaks.

Levon Hairapetian on Karabahhias kuulus veel ka ühe teise hullumeelse projekti toetajana. Nimelt toimus siin 2008. aasta oktoobris masslaulatus, kus üheaegselt pandi paari seitsesada abielupaari. Iga paar sai Hairapetiani kulul endale piduriided ja kingituseks 2000 dollarit (maal elavad paarid said lehma). Lisaks lubas jõukas armeenlane tasuda igale paarile esimese lapse eest kaks tuhat dollarit ja iga järgneva eest vastavalt kolm, viis, kümme, viiskümmend ja sada tuhat dollarit. Selle ülla pakkumise peaeesmärgiks oli mõistagi kasvatada siin armeenlaste rahvaarvu, mis hetkel on kõigest 145 000 ringis. Üritus ise oli mastaapne – laulatused toimusid Šušis ja Gandzasaris ja lõpptseremoonia Stepanakerdi staadionil, kuhu paaridele tuli kõnet pidama president isiklikult. Nõndaviisi stimuleeritakse siis siinkandis rahvastiku kasvu.

Karabahhia pealinn Stepanakert ei ole iseenesest suurem asi vaatamisväärsus. Õnneks on olemas ajaloomuuseum, kus saime õpetliku ülevaate riigi ajaloost. Linna uhkeim, presidendipalee vastas asuv hotell koos restoraniga oli täiesti inimtühi, toiduhinnad aga väga soodsad ja toidud maitsvad.

Kanvas, kanjon ja Karabahhia hing

Õhtu veetsime taas Šušis. Saro teatas meile, et tema õetütar õpib maalimist ja soovib meile väga oma maale tutvustada. Mis seal’s ikka, nõustusime viisakusest ja sättisime sammud õetütre poole. Maja oli erakordselt askeetlik, mööblit sisuliselt ei olnud peale magamisasemete ja mõne tooli. Uksed ja aknad rippusid „ausõna peal” hingedel ja näis, et kohe-kohe kukuvad lõplikult eest. Mida aga oli tõesti palju, olid maalid, valdav osa seintest oli neid laest põrandani täis riputatud. Ja tuleb tõdeda, et need maalid olid ka väga põnevad ja mõtestatud.

Selgus, et Ilona (nii oli õetütre nimi) on lootusetus olukorras. Hiljuti korraldas ta kunstikoolis oma näituse, aga vaatama ei tulnud seda mitte ainumaski hing – isegi ükski tema õpetaja mitte. Stiil on lihtsalt niivõrd eristuv ja mittealluv siinsetele reeglitele ja seetõttu olevat õpetajad ta protestiks sisuliselt hüljanud. Sestap üritabki Ilona nüüd igal turistil varrukast kinni haarata ning tagasisidet ja abi saada, et olukorrast välja rabeleda.

Me ei ole küll suuremat sorti kunstitundjad ega -hindajad, aga maalid meile meeldisid ja otsustasime Ilonat aidata. Parim, mida suutsime talle kohe pakkuda, oli võimalus jäädvustada pildid fotodena ja internetti üles riputada. Paari tunni jooksul said maalid kogu pere kaasabil seintelt maha võetud ja pildistatud. Õhtuvalgus ei olnud küll enam kõige soosivam ja klaasitud pinnad tekitasid peegeldusi, aga tulemus sai siiski parem kui mitte midagi! Samal õhtul kohendasime pilte veel arvutis, lisasime pealkirjad vene ja inglise keeles, avasime Ilonale konto Google’is ja laadisime fotod Picasasse üles.

„No tal lihtsalt peab hästi minema!” lausus Aive veendunult. Ma ei näinud põhjust vastu vaielda.

Kogu töö tehtud, hingasime pisut kergendatult: olgu see siis meie pisukene panus selle vapra naisterahva ja väikese riigi hüvanguks.

Kanjoni põhja, kuhu olime laskuda kavatsenud, me sel õhtul ei jõudnudki. Piirdusime laskumisega kanjoni keskjalamile ja nautisime suurepäraseid vaateid. Peremees Saro vehkis energiliselt kätega ning jutustas ja näitas lahinguvälja liikumistrajektoore. Kui palju selles kõiges oli faktilist täpsust ja kui palju juba aastatega lisandunud mõtteliialdusi, on raske hinnata. Üks on aga selge – kohalik rahvas on selle maalapi ja kaunite vaadete eest siin võitlust pidanud ja verd valanud juba sadu aastaid ning siirast kiindumust ja usku oma maasse võib kohata igal sammul. Ilmekalt kinnitab seda ka kiri pealinna lähistel kõrguval Karabahhia monumendil „Vanaema ja vanaisa”: „Võite raiuda küll meie pead, aga meie keha ja jalad on meie maa sees igavesti kinni.”

Pildigalerii