Lõuna-Hiina: rahvuste paabel

Jõudsime Hiinasse läbi Guangzhou, mis jääb Hongkongist paarsada kilomeetrit lääne poole. Sealt siirdusime juba mõne tunni pärast edasi oma esimesse sihtpunkti Guilini. Olime küll Tallinnast 25 laiuskraadi lõuna pool, ent ilmaolude põhjal otsustades seda aru saada ei olnud. Guilin võttis meid vastu jahedusega, mida omakorda võimendasid äärmiselt suur niiskus ja udu, mis kattis kogu linna. Nii said meie esimeseks ostuks Guilini keskturult villased kindad.

Hoolimata jahedast hooajast toovad maailmakuulsad riisiterrassid ja karstilised mäevormid ka talvisel ajal siia tuhandeid turiste. Meie üllatuseks olid enamik neist kohalikud ehk hiinlased ise. Hiina siseturism on võimsalt arenemas ja moodustab juba praegu suurema osa kohalikust turismimajandusest. See omakorda tähendab, et isegi hotellides ei osata sõnagi inglise keelt. Saime kiiresti aimu, et ka Hiinas tuleb hakkama saada kehakeelt kasutades ja kui leiad mõne veidigi inglise keelt purssiva inimese, on tark talt kohe paluda olulisim orienteerumisinfo hiina-inglise keeles paberile panna.

Riisiterrasside pärand – elu mäe serval

Riisiterrassid asuvad umbes 65 km Guilinist põhja pool Longshengis, sinna jõudmiseks kulub pool päeva. Kohalik küla on muutunud turistide teenindamise keskuseks. Kogu siinne tegevus keerleb turismi ümber ja endisaegsest iseloomulikkusest ei ole enam palju alles. Terrasse ääristava oru servas on mitmeid pildistamisplatvorme. Kui värve fotol väheseks jääb, saab kaaslaseks paluda kohaliku rahvariietes tüdruku.

Sadade aastate jooksul kohalike põliselanike loodud terrassid tõusevad astmetena mööda mägist kuppelmaastikku ja jätavad tõeliselt maagilise mulje, justkui oleks tegemist imepeene tušijoonistusega, kus mustad äärisjooned kollakas-rohelise ribaga vahelduvad.

Lõunat sõime kohalikus külarestoranis, mis oli ehitatud elumaja katusele. Traditsiooniline roog on lahtisel tulel valmistatud, bambusevarre sisse surutud aurutatud riis, millesse on segatud seeni, lihatükikesi ja juurvilju. Oli väga maitsev. Soojasaamiseks võtsime toidu kõrvale kuuma rohelise tee. Niiskus puges vägagi naha vahele ja kuumast teest oli sellest võitu saamiseks palju abi. Lõunasööki ilmestasid meie rõõmuks oma juukseid lahti rullivad kohalikud rahvariietes näitsikud, kes ongi kuulsad oma eriliselt pikkade juuste poolest. Nimelt on siinsetel naistel juba sajandeid traditsioon lõigata juukseid vaid üks kord elus – siis, kui saadakse 18-aastaseks. Seejärel seotakse lõigatud juuksed patsi ja hakatakse uut patsi kasvatama. Kui juuksed juba küllalt pikad, punutakse nooruspõlve pats sinna külge ja seotakse pea peale kokku. Kui sünnib laps, seotakse ka otsaette juustest krunn, mis on kõigile märgiks, et tegemist on emaga.

Tagasiteel tegime kohustusliku turistipeatuse teekasvanduses ning kuulasime lugusid kaheksa teesordi sünnist. Kuna väljas oli jätkuvalt külm ja niiske, oli see mõnus vahepala.

Kruiis Li jõel ja valgusetendus Yangshuos

Lisaks riisiterrassidele tuntakse Guilini piirkonda veel erilise kujuga mägede poolest. Kõige paremad vaated avanevad jõe pealt ja nende imetlemiseks tehakse laevakruiise mööda Li jõge Yangshuosse. Mäed on tõesti erilised ja müstilised, need tõusevad lamedalt maapinnalt püstloodis üles. Selline karstiline mäestik on tekkinud erosiooni tulemusena mitmete miljonite aastate jooksul. Kunagi oli see piirkond siin hoopis merepõhi. Väga võimas vaatepilt!

Yangshuos tegime sõidu bambuspaadiga ja käisime vaatamas kohaliku rahva elust pajatavat välietendust. Etendust mängitakse järvel ja igal õhtul vaatab seda umbes 3000 inimest. Tegemist on väga kõrgel tasemel lavastusega, kus teeb kaasa 600 näitlejat. Kaasatud on meisterlikud trikid vee kohal, kogu värvidest kirendav vaatepilt on ülev. Lavadekoratsiooniks on järve taustal asuvad karstimäed, mis on mitmetes värvitoonides valgustatud.

Lijiangi vanalinn ja naki kultuuri kohtumine

Edasi siirdusime Hiina provintsi Yunnani, mis on tuntud kireva etnilise koosluse poolest.

Jõudsime kohale õhtupimeduses, mil viimane taksogi oli juba läinud. Leidsime õnnekombel lisaistmetega jalgrattur-taksisti ja ta sõidutas meid lähima vanalinna hostelini.

Lijiangi vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ja on tõenäoliselt kõige paremini säilinud vanalinn Hiinas. Saabusime nagu muinasjuttu. Kahekorruselised iidsed rohkete nikerdustega puidust majad, üles keerduvate otstega katused, kaunilt töödeldud puituksed ja eenduvad rõdud lõid äärmiselt meeleoluka atmosfääri. Kui siia lisada veel kitsad munakiviteed ja kogu linna läbiv veekanalite võrgustik, oli vaatepilt täiuslikkusele väga lähedal.

Lijiang on koduks Tiibetist pärinevatele nakhidele, kelle šamaanid dongbad lõid juba tuhat aastat tagasi oma kirjakeele. See on ainuke hieroglüüfiline keel, mis on tänini kasutusel. Nakhide religioon on segu Tiibeti budismist, islamist ja taoismist. Kohapeal on võimalik tutvuda ka nakhide iidse muusikaga, mida esitab paarikümnest inimesest koosnev orkester. Väga mõjus!

Hulkusime terve järgmise päeva mööda kitsaid tänavaid ja nautisime kohalikes restoranides nakhi roogasid. Need on tõesti hõrgutavad – peatoiduseks loomulikult riis, aga lisandiks juurviljad suurepärases kastmes, nii et vaata, et pulkasid alla ei neela. Nii nagu head veini ei saa juua kruusist, ei saa ka siinseid kohalikke toite süüa noa ja kahvliga. Midagi ei ole teha, pulkadega süües maitsevad need paremini.

Lijiangi ümbruses on mitmeid matkaradu. Olime just päevaplaani koostamas, kui Lijiangi turuplatsil kõnetasid meid ühtäkki Richard ja Li. Tegemist oli kohaliku nakhi perekonnaga, kes korraldab omal käel reise kohalikesse küladesse ja kloostritesse. Nende ettepanek minna koos külasid vaatama tundus ahvatlev ja nii me selle õnge läksimegi. Selgus, et tegemist on tõeliselt heade giididega, kelle põhieesmärk on näidata külalistele seda, mis jääb tavaturistide teest kõrvale. Kuna nad on ise kohalikud, avanesid meile kõik uksed, mille taha viivukski seisma jäime.

Peatus Dalis, uued plaanid ja Shilini kivimets

Lijiangist lääne suunas, viie tunni bussisõidu kaugusel Erhai Hu järve lähistel, asub Dali. Siia tullakse imetlema järveäärsete rahvaste elu ja nautima looduslähedast mägimaastikku. Linna sümboliks on kolm pagoodi, mida külastavad pidevalt hiina turistide hordid. Kaugemad rännumehed peavad sissepääsupiletit reeglina kalliks ja piirduvad vaid väravast avaneva vaate nautimisega.

Algsete plaanide kohaselt pidime edasi liikuma lõunasse Yunnanisse ja sealt mööda maad Laosesse. Kohalike rännumeestega vesteldes hakkas meile aga üha rohkem meeldima idee minna Birmasse. Tegelikult sai seda mõtet kaalutud juba paar kuud tagasi, kui kodus oma reisisihte paika panime. Sel ajal aga olid Birmas üleriigilised rahutused, mistõttu arvasime, et ilmselt oleks tervislikum see programmist välja jätta.

Lõpliku valiku otsustas lennupiletite saadavus. Kuna otselendu Luang Prabangi (Laoses) ei olnud, kohe oli aga saadaval lend Mandalaysse, otsustas see pragmaatiline asjaolu ka edasise sõiduplaani.

Õhtul haarasime oma kaks kotti ja sõitsime öise rongiga Kunmingi, et sealt viisa saada ja ka jõulud vastu võtta. Rongisõit oli väga sujuv, vaid esimene hetk oli veidi üllatav, kui elumaja kõrgune lõputult pikk kahekordne terashiiglane meie ette veeres. Kohalikud kribasid aga kõik organiseerunult ustest sisse ja tõmbasid meidki justkui tolmuimejaga endaga kaasa.

Kunming on Yunnani provintsi 3,5 miljoni elanikuga keskus ja peaasjalikult väravaks edasistele reisisihtidele. Linnas endas suurt midagi teha ei ole. See on rohkem autodele kui jalakäijatele mõeldud. Suured tänavad ja ringteed teevad jalgsi liikumise väga keeruliseks ja äärmiselt ebamugavaks.

Birma viisadega läks üllatavalt libedasti – kolm tundi ja templid olid passis. Ka ööbimiskoha leidsime suhteliselt kiiresti. Meie üllatuseks olid ümbruskaudsed restoranid väga põhjalikult jõuluteema üles võtnud. See tundub nüüdisaegses Hiinas moevärk olevat, et kliente restoranidesse meelitada. Umbes nagu meil halloween’i tähistamine, mis pole ju ka eestlastele traditsiooniline ega kuigi loomuomane.

Viimaseks sündmuseks Hiinas jäi Shilini külastamine (hiina keeles Kivimets). UNESCO looduspärandi nimistusse arvatud geoloogiapark asub sadakond kilomeetrit Kunmingist lääne pool. Karstilised kivimassiivid, mis kasvavad püstloodis välja maa seest, olid väga müstilise välimusega.

Pildigalerii