Kuveit: kaks maailma – üks riik

Kuveit on riik, mille juured ulatuvad Iraagi ajaloolistele aladele. 19. sajandi lõpus, Ottomani impeeriumi võimu all, aitas Suurbritannia piirkonna Iraagist eraldada – sünnitades justkui kunstliku riigi. Asukoht oli strateegiliselt ideaalne: kaubateede ristumiskoht, mille britid muutsid kiiresti oma kaubanduse tugipunktiks. Tollal polnud veel kellelgi aimugi, et selle kuiva liivase pinnase all peitub musta kulla varasalv. Nafta avastati alles 1934. aastal – ja see muutis kõike.

Tänaseks on Kuveit maailmas kuuendal kohal naftavarude poolest. Just see avastus tõmbas selge joone riigi ajalukku – elu enne ja pärast nafta tulekut. Kui veel mõne põlvkonna eest tähendas Kuveit eelkõige kõrbe ja beduiinitelke, siis nüüd kujundavad siin keskkonda taevasse sirutuvad uhked pilvelõhkujad, mitmerealised automagistraalid ja hiiglaslikud kuni pooleteise kilomeetri pikkused kaubanduskeskused. Kuveit on kui ajamasin, mis ühe sajandiga hüppas kõrbelisest lihtsusest ülimoodsasse luksusesse.

Esimene ja teine Kuveit

Kui mõelda, mis meile Kuveidist kõige eredamalt meelde jäi, siis üllatuslikult ei olnud selleks mitte arhitektuur, toidud ega loodus, vaid hoopis midagi, mida meil ei õnnestunud kogeda – see oli kohalik põlisrahvas. Kuveit oli meie jaoks esimene Lähis-Ida riik, kus me ei sattunud vestlema mitte ühegi „päris“ kuveitlasega. Jah, me nägime neid – kaubanduskeskustes kallites brändipoodides, peredega restoranides, vilksamas läbi luksusautode klaaside – aga ühtegi kontakti või jagatud arvamust ei tekkinud.

See võib tunduda kummaline, kuid tegelikult on põhjus lihtne: kohalikud kuveitlased moodustavad kõigest kolmandiku kogu riigi elanikkonnast. Ülejäänud kaks kolmandikku on sisserännanud tööjõud – peamiselt Egiptusest, Indiast, Pakistanist, Bangladeshist, Sri Lankalt ja mujalt. Just nemad teevad kõik igapäevased tööd: juhivad taksosid, töötavad hotellides, teenindavad poodides, hooldavad tänavaid ja ehitavad linna.

Paljud neist on tulnud lootuses töötada paar aastat ja siis pere juurde kodumaale naasta. Reaalsus on aga teine – kümme, mõnikord kakskümmend aastat hiljem on nad endiselt siin, lootuses, et ükskord saabub see „parem elu“. Meenutab meie oma Kalevipoegi – minekuks mõeldud teekond venib pikaks, vahel koguni elupikkuseks.

Sissetulekute erinevus koduriigi ja Kuveidi vahel on kolossaalne. Kui Eestis võivad palgavahed naaberriikidega olla kahe- kuni kolmekordsed, siis siin on erinevused kümnekordsed ja rohkemgi. Mõni ime siis, et meessoost kodanikke on riigis pea poole rohkem kui naisi, sest vaid vähesed saavad lubada endale luksust, et kogu pere endaga kaasa tuua. Seepärast elavad sisserändajad ja põliselanikud peaaegu täielikult eraldi maailmades. Paljud võõrtöölised ütlesid meile otse: „Me oleme siin teise järgu inimesed.“ Mõned isegi karmimalt: „Me ei ole nende jaoks inimesed, me oleme loomad.“ Ja seda öeldi mitte kibestunult, vaid lihtsalt fakti konstateerides – nii on ja nii jääb. Kuveidi kuldne fassaad ei peegeldu kõigile.

Riietus kui kuuluvuse märk

Kui sisenesime Kuveiti Iraani poolt, jäi silma esimene väiksem, aga märgiline muutus: seni kaardil Pärsia lahe nime kandnud veekogu oli saanud nimeks Araabia laht. Seda oli muidugi ette arvata – Araabia riigil oleks raske aktsepteerida, et nende rannajoont piirab laht, mille nimeks on nende ajaloolise rivaali nimi. See nimetus pole sugugi juhuslik, vaid pikaajaline vaidluskoht Iraani ja teiste laheäärsete Araabia riikide vahel.

Esimene suurem kergendus, mis meid Kuveidis ootas, oli mõningane vabadus: kuigi esimest külma õlut ei õnnestunud siin veel maitsta, siis vähemalt ei olnud naistele pearätt enam kohustuslik. Tänaval võis näha mehi lühikestes pükstes ja naisi juustega tuule käes – vabadus, mis Iraanis tundus kättesaamatuna, oli siin samm lähemal.

Kuveidi põliselanikke tunneb siiski kaugelt ära. Mehed kannavad eranditult lumivalgeid maani ulatuvaid dišdašasid, naised on rõhutatult mustades abaiades – sageli kaetud kogu nägu, nii et välja piilub vaid sügavpruun silmapaar. Mõned naised kannavad isegi musta läbipaistvat rätikut üle näo – päikeseprille pole vajagi J.

On selgelt tunda, et traditsioonilise riietusega annavad nad vaikse, aga jõulise sõnumi: „Mina olen põliselanik, mitte majandusmigrant.“

Elu paralleelmaailmades

Tulles Iraanist, kus inimesed kasutasid igat võimalust välismaalasega vestlemiseks, teda oma koju kutsumiseks või heldisid väikest sinisilmset tüdrukut nähes, oli Kuveit justkui teise galaktika kogemus. Siin muutus kõik järsult – nagu joonlauaga tõmmatudlt. Põliselanikud elavad omaette paralleelmaailmas – vaoshoitult, suletult, reserveeritult.

Pole ka ime – mida väiksemaks jääb kohalike osakaal riigi rahvastikust, seda kaugemale triivivad need maailmad. Seda eraldatust võimendavad veelgi kõik need soodustused ja privileegid, mida üks maailma jõukamaid riike oma kodanikele pakub. Tervishoid ja haridus on põliselanikele täiesti tasuta. Soovi korral võib riigi toel õppida ka välismaa ülikoolides või magistriprogrammides. Abiellumisel antakse rahalist tuge ning perele tasuta maja. Iga laps saab kuni täisealiseks saamiseni riigilt igakuist toetust. Ja nimekiri jätkub.

Kõik need hüved aga ei laiene sisserännanud odavtööjõule – isegi mitte neile, kes on selles riigis sündinud. Kodakondsus liigub siin vereliini pidi. Seega pole midagi imestada, et need paralleelmaailmad ei puutu peaaegu kunagi kokku.

Kes otsib, see leiab

Kuveidis ringi liikudes otsib turist ikka seda „midagi erilist“, mis eristaks seda paika naaberriikidest. Põliselanikud on siin araablased, sunni moslemid, kellel puudub silmapaistev oma rahvuskunst või muusika, mis neid teistest piirkonna araabia maadest selgelt eristaks. Nii tekibki kergesti küsimus – mida siin üldse teha või millele keskenduda?

Turiste naljalt ei näe ja nende ligimeelitamiseks pole ka just ülemäära palju vaeva nähtud. Aga nagu ütleb üks vana beduiini tarkus: „Kui piisavalt kaua näiliselt liikumatu liiva peale vaadata, hakkad seal ühel hetkel igasugu sagimist ja põnevat nägema.“ Ja täpselt nii juhtus ka meiega.

Meie teekond viis meid Kuveidi Lahesõja muuseumisse, mis andis hea ja ülevaatliku pildi sellest rahvale niivõrd tähenduslikust ajalooperioodist. Seejärel ronisime Kuveidi kuulsatesse tornidesse, et linnale ülalt alla vaadata, ja imetlesime linnas asuva majakõrguse akvaariumi veealust maailma. Lisaks avastasime Tareq Rajabi muuseumi, kus eksponeeritakse Lähis-Ida ja Kesk-Aasia rahvusmustreid, ehteid ning erakordselt kaunist kalligraafiat.

Kõik need paigad asuvad pealinnas Al-Kuwaitis. Pealinnast väljaspool pole suurt midagi vaadata – välja arvatud lõputud naftatornid. Tasub teada, et Al-Kuwait on tõeliselt autokeskne linn – jalakäijale siin eriti ei mõelda. Vahemaad on pikad, kõnniteed haruldased ning isegi hotelli või kaubanduskeskusesse on mõistlikum sõita autoga kui tulla jalgsi. Seega – kui tahad midagi näha, siis takso on praktiliselt vältimatu.

Kuveidi teaduskeskus osutus tõeliseks lastemagnetiks. Suur akvaarium tõmbas kohe tähelepanu – siin sai näha kõiki peamisi Pärsia (või siis Araabia) lahes elavaid vee-elukaid, sealhulgas ka haisid. Olime oma külastuse sättinud just haide toitmisajale ning see oli Laurale kindlasti kogu Kuveidi kõige põnevam vaatepilt – silmad pärani, põsed õhinast punased.

Tareq Rajabi etnograafiamuuseum avas meile ukse islami kunsti mitmekesisesse maailma. Muuseumis oli väga rikkalik erakogu ehete, rahvarõivaste, kaunilt nikerdatud ustega ja paljude teiste ainulaadsete esemete näol. Esindatud olid Kesk-Aasia, Afganistani, Iraagi, Süüria ja paljude teiste Lähis-Ida piirkondade rahvakultuurid.

Vahetus läheduses asus ka kalligraafiamuuseum, kus kõige muljetavaldavamate eksponaatidena jäid meelde suured vaibad, millele olid käsitsi kirjutatud koraani tekstid. Need olid vaibad, mis kunagi ehtisid Kaaba kivi Mekas – püha paik, mille suunas iga moslem päeva jooksul palvetab.

Sõja vari

Kui mainida nime “Kuveit”, siis kahju küll, aga paljudele seostub see esimesena just Lahesõjaga. Traagiline ja samas ajalooline pöördepunkt, millest meie siinviibimisele möödus 25 aastat, on jätnud Kuveidi rahva kollektiivsesse mällu sügava jälje. See on midagi, mis neid veelgi tugevamini kokku seob.

Külastasime Lahesõjale pühendatud muuseumi, mis osutus tõeliseks ajalooelamuseks. Ekspositsioon oli üles ehitatud haaravalt ja kaasaegselt: saime liikuda läbi detailsete 3D-makettide, mis kujutasid Kuveidi ajalugu ja sõja erinevaid etappe – alates Iraagi sissetungist 1990. aasta augustis kuni vabastamiseni 1991. aasta veebruaris.

Sõda algas, kui Saddam Husseini väed tungisid Kuveiti, väites, et see on Iraagile ajalooliselt kuuluv territoorium. Vastuseks käivitas ÜRO operatsiooni “Kõrbekilp”, mille eesmärk oli takistada edasiliikumist Saudi Araabia suunas. Peagi järgnes massiivne rahvusvaheline sõjaline sekkumine USA ja tema liitlaste poolt, mis kandis nime “Kõrbetorm”.

See oli esimene sõda, mida lääne publik sai jälgida reaalajas – CNN-i vahendusel, otsepildis pommitajate külge kinnitatud kaameratest. Üle 1500 ajakirjaniku viibis piirkonnas, muutes kogu sündmuse seninägematuks globaalseks meediasündmuseks. Seetõttu on Lahesõda ajalukku läinud ka kui esimene videomängusõda – sõda, kus pilt oli olemas, kuid valu ja veri jäid sageli kaadritaguseks. Paraku tõelist sõda, mis erines väga oluliselt meediasõjast, kus sai surma 40 000 – 80 000 iraaklast, filmilindile ei võetud.

Sellised vastuolulised mõtted peas, lehvitasime Kuveidile mütsi ja võtsime suuna Omaani suunas.

Pildigalerii