Kuuba: „Buena vista!”

Laulusalm ütleb, et „Jamaical ja Kuubal on ühised tähed”. Tundub, et see ongi nende kahe Kariibi mere saare ainumas ja päriselt ühine osa – kui mitte silmas pidada sarnast loodust ja kliimat. Kuuba on fantastiline, täis lugusid ja vaatamisväärsusi. Päriselt. Kuubat lihtsalt peab oma silmaga nägema.

Maandusime Havanna lennujaamas varajasel hommikutunnil. Mitmesajakohalises Boeingu lennukis istus vaid kümmekond inimest. Oli tunda, et saabume riiki, kus reisimine on luksus.

Leidsime kiiresti öömaja kesklinna eramajutuses (casa particulare) kunagise revolutsioonieelse kaubandustänava De Italia nurgal.

Keskkond, kuhu sattusime, oli rabav – meeletult kaunis koloniaalarhitektuur, mis asuks nagu kuskil teises ajastus. Aeg oleks nagu seisma jäänud.

Jalutasime terve päeva mööda pikki koloniaalaegseid tänavaid nii kesk- kui ka vanalinnas ehk Viejas. Vanalinna oli siin hoolega renoveeritud – taastatud oli suur osa endisest keskkonnast. Palju maju oli säilinud isegi 16. ja 17. sajandist. Samas aga oli linn väga turistikeskne, vähe oli kohalikke ja seetõttu näis kõik võrdlemisi elutu. Kesklinn (Centro Habana) on seevastu justkui üks suur nostalgia – meeletult ilusad majad lagunevate suurepäraste fassaadide ja eenduvate rõdudega, pesu rippumas rõdult rõdule. Ja loomulikult fantastiline autopark – Chevrolet’d, Cadillac’id, Dodge’id ja Fordid aastaist 1950–1960 ehtimas majaesiseid ja andmas viimast emotsionaalset lihvi kogu atmosfäärile.

Aeg seisab, lootus liigub

Pärast revolutsiooni ehk siis aastast 1959 jäi aeg siin tõesti seisma. Turisti jaoks on see kõik nostalgiline ja meeleolukas. Kahjuks mitte kohalikule kuubalasele. 48 aastat kestnud eksperiment on jätnud oma jälje. Istusime kohaliku inglise keele õpetajaga pikki tunde tema muljetavaldavas toas, mille neli meetrit kõrged laed olid kaunistatud rikkalikke nikerdusi täis karniisidega. Värvikihid lael olid ajaga kooruma hakanud ja rippusid lahtiste ribadena alla, lisades ruumile nostalgilise väärikuse ja ajahambast puretud ilu. Kõikusime kiiktoolides ja püüdsime tunnetada elu läbi kuubalase silmade. Tegelikkuses on see kõik meile üsnagi tuttav ja oma riigi lähiminevikus kogetud. Kuubas puuduvad elementaarsedki inimõigused. Juurdepääs infole on reguleeritud: internetti kasutada ei saa või siis on see piiratud juurdepääsuga, televiisorist tuleb vaid neli kohalikku programmi, mobiiltelefoni omada ei tohi. Kui just pole tuttavat välismaalast, kelle nimele see kirjutada.

Kui kõrvalistel tänavatel jalutasime, siis tavatses politsei meiega kaasa kõndida. Arvasime esimese hooga, et tegemist „turistipolitsei” hoolsa järelvalvega ohutuse jaoks. Hiljem selgus, peaeesmärk on siiski jälgida, et turistide ja kohalike vahel ei tekiks liiga tihedat kontakti. Teab, mis ohtlikku infot võib nii edasi kanduda.

Kuidagimoodi info siiski liigub. Hotellides on satelliittelevisioon ning väga suure saladuskatte all ja kõrge tasu eest on võimalik tuua eraldi juhtmeke oma koju. Selliseid tarbijaid pidavat peremehe jutu järgi olema sadu. Võib vaid arvata, millised riskid sellega seotud on. Paar kuud tagasi oli nende tänavas keegi vahele jäänud ja pidanud maksma trahvi 5000 konverteeritavat peesot, mis tähendas sisuliselt kogu vara konfiskeerimist ja aastaid trahvi järelmaksu. Õudne.

Aastast 1962, s.o üsna pea pärast revolutsiooni, on Kuubas kasutusel toidukaardid, mis reguleerivad täpseid koguseid, kes ja kui palju endale toiduaineid lubada saab. Kusagilt mälusopist meenuvad Eesti krooni esimesed nädalad ja kuud. Seilasime, teame.

Nõnda puuduvatki kuubalase jaoks sisuliselt poed kui niisugused. On vaid nummerdatud jaotuspunktid, millega kaasneb kahtlemata suur korruptsioon nagu igasuguse limiidi jaotamisega. 1970.–1980. aastatel, kui Nõukogude Liit ja Ida-Euroopa riigid Kuuba majandust tugevalt subsideerisid, tekkis vahepeal isegi teatav lootusepuhang, et kaartidest võiks loobuda, aga pärast toetuste lõppu ja seoses Nõukogude Liidu kokkukukkumisega muutusid need uuesti vägagi aktuaalseks. Väidetavalt olevat kriisiajal keskmise kuubalase kaalukaotuseks olnud viis kilo.

Teemärgid puuduvad, süsteem toimib

Tahtsime kindlasti näha ka Kuuba keskosa, käia Trinidadis ja sõita läänepiirkonda Pinar del Riosse ja Vinjalesesse. Otsustasime rentida auto, mis polnud teab mis kunst, sest Kuubal on neli-viis riigile kuuluvat rendifirmat. Arusaamatuks jäi, miks peaks üks omanik nii palju erinevaid, kuid sama teenust pakkuvaid ettevõtteid haldama.

Oluliselt keerukamaks osutus liiklemine ise. Et liiklusmärgid siinsetel teedel sisuliselt puuduvad, on hispaaniakeelses keskkonnas õige teeotsa leidmine omaette trikk. Teed ise on aga igati korralikud, läbi kogu riigi kulgeb kahe- kuni kolmerealine automagistraal, mis kõlbaks häda korral ka lennukite maandumisrajaks, mida ongi tõenäoliselt arvestatud. Autoliiklus on iseenesest väga hõre ja seega saab teedel hästi laiutada.

Kui kõik muu siin riigis meenutab kaost, siis riigile kuuluvad autod on teema, millega on kord majas – neid nad kasutavad enam kui efektiivselt. Selleks on loodud kogunisti omaette süsteem! Igal teeristil on inimesed, kes peatavad vabu istekohti omavaid autosid ja paigutavad sinna kuubalastest hääletajaid. See on päris halenaljakas. Rendiautodele ja eraautodele, mille arv on väga minimaalne, see isevärki kohustus ei laiene.

Trinidad – linn kui elutuba

Trinidadi jõudsime, kui hakkas juba hämarduma. Olime kuulnud, et tegemist on armsa ja huvitava arhitektuuriga linnakesega. Nii ka oli, kõik siin oli suisa suurepärane! Täiesti uus atmosfäär – madalad koloniaalaegsed majakesed üksteise kõrval pikkade rividena, nende vahel aga meile Tallinna vanalinnast tuntud munakiviteed. Teedel kulgevad läbisegi ja kaootiliselt hoburakendid, kohalikud tuk-tukid ja loomulikult vägagi koloriitsed trinidadlased ise. Tänav ongi tegelikult nagu suur ühine elutuba. Inimesed istuvad oma ustel, vestlevad üle tänava, kõik on nagu üks suur pere. Uksed avanevad otse tänavalt tubadesse, kus pea kõikidel on televiisor valjult mängimas ja pereisad kiiktoolides lehte lugemas.

Uitasime mööda poolpimedaid tänavaid hiliste õhtutundideni ja ööbisime eramajutuses. See on siinmail parim ja ka soodsaim viis tutvuda kohalike eluoluga.

Trinidad on aastast 1988 UNESCO kaitse all ja väärib seda täiega. Kuuba puhul on olnud meeldiv üllatus, et just linnad on suurim vaatamisväärsus. Mujal maailmas kipuvad linnad üha sarnastuma ja eripära kohtab vaid maapiirkondades.

Kogu järgmise päeva käisime selles muuseumlinnas ringi, tutvusime vaatamisväärsustega ja jõime väikestes õdusates baarikestes Mojitosid. Neid siin juba jagus. Baare siis.

Mikrokapitalismi vaikne revolutsioon

Üks, mis Kuubas häirib, on erinevad rahasüsteemid. Välismaalaste jaoks on loodud konverteeritav raha CUC, kohalike jaoks oma (mittekonverteeritav ja väärtust kaotav) peeso. Kuubalase jaoks on olemas ka teine ja võib-olla isegi suurema kattega raha – need on toidutšekid. Sestap ongi nii, et avastad ennast liikumas vaid n.ö valuutapoodides, kus toimib „kõva” raha. Tavaline kuubalane vaatab seda enamasti vaid kõrvalt pealt, kuigi on ka erandeid. Meenutame isekeskis hetki meie endi lähiminevikust, mil Soome markade ja ka Rootsi kroonide ja Saksa markade eest Tallinnas Tartu maantee valuutaäris šampoone ja riideid ostmas sai käidud. Neil, kes turistidega kokku puutuvad või mingit „hämarat äri” ajavad, on ka „kõva” raha.

Vaid CUCides arveldavat ööklubi külastades uurisime uksehoidja käest, kuidas seal nii palju kohalikke käib. Uksehoidja vastas selges vene keeles, et neil, kes seal käivad, ei ole peaaegu kellelgi töökohta.

„Raha aga on neil alati ja piisavalt!” poetas mees poolsosinal.

Vaikselt hakkab varikapitalismi kõrval edenema ka legaliseeritud kapitalism. Seda võiks nimetada mikrokapitalismiks. Taas meenub lustakas paralleel suhkruvati- ja vahvliäriga kodumaistest 1990. aastatest. Lubatud on väikeettevõtlus – sa võid olla iseendale tööandja. Hoidku aga selle eest, kui peaksid kellegi tööle palkama! See on keelatud ja täiesti mõeldamatu, sest see on ju selgelt röövkapitalism ja ekspluateerimine. Nii võib lausa vastuollu minna kogu revolutsiooniideega! Ja seda ei tohi.

Väikeettevõtlus areneb aga vaikselt omasoodu. Eramajutused, puuviljamüüjad, pitsavalmistajad tänavatel ja paljud muud ettevõtmised on selle elavaks kinnituseks. Seda hoolimata karmidest maksudest. Meie perenaine peab maksma oma eramajutuse eest iga kuu 200 CUCi riigile sõltumata sellest, kas turiste on või mitte. Arvestades, et majutus maksab 15–25 CUCi, peaks nullpunkti jõudmiseks suutma seda kolmandiku aastast välja üürida. Väga tihti on aga kuid, kus tuleb peale maksta. Selleks, et eraettevõtlus ei ohustaks ebaefektiivseid riigiettevõtteid, on täielikult keelatud reklaam. Tänavatel näeb vaid ideoloogilisi plakateid ja loomulikult kuulsaid revolutsionääre Ernesto Che Guevaraga eesotsas. Che kultus ja usk temasse tunduvad olevat siirad ja kõigutamatud.

Kui Fideli poliitikast räägitakse kidakeelselt ja kirutakse halba majanduslikku olukorda (Fideli kultus on ametlikult keelatud, seetõttu ei ole ka tema pilte kusagil), siis Che on kõigi jaoks sügavalt austatud kangelane – märter, kes suri Boliivias ülla idee nimel. Tänini on jäänud saladuseks, mis põhjustel Fidel käskis Chel Kuubalt lahkuda, ja arvatavasti läheb see teadmine ka koos Fideliga hauda. Uus tõenäoline juht, Raoul Castro, seostub kuubalase jaoks paraku pigem senisest veelgi suurema kontrolliga.

Varadero: All Inclusive (ka petuskeemid)

Trinidadist suundusime Cienfuegosesse, kus tegime vaid põgusa peatuse. Kesklinn oli päris kena, aga ei midagi üleliia erilist. Auto juurde naastes nägime, et registreerimisnumber ja firmamärk olid pihta pandud. Hiljem saime teada, et see on siin üsna levinud tegevus. Edaspidi ehib see tõenäoliselt mõne kohaliku koduseina, sest sisekujunduselementidega pole siin samuti suuremat priisata.

Enne Kuuba lääneossa minekut plaanisime teha vahepeatuse Varaderos, mis on tuntud kui Kuuba turismiparadiis. Mõnikord näib, et turistikülad ongi teadlikult loodud selle jaoks, et kaotada igasugune respekt kohalike vastu. Vähemasti Varadero kinnitas seda oletust täielikult. Kuhu iganes kauplusesse me ka nina ei pistnud, igal pool üritati vähemalt kaks korda suuremat summat sisse kasseerida. Sellisel tasemel nahaalsust polnud meie oma reisikogemuste juures seni veel näinud.

Aga suurimad tänud siinkohal Miinale, kelle pärast me Varaderost tegelikult läbi põikasime ja tänu kellele saime nii öömaja kui söögi, kõik nii nagu all inclusive hotellides kohane.

Ahjaa –- tänu temale õnnestus meil veel teada saada, et meie kellad olid Jamaicast tulekuga üks tund ajast „ette jäänud”! Huvitav, igahommikused söögiajad, mis olime perenaisega kokku leppinud, olid seni veidral kombel paika pidanud!? Loo moraal – hoia kell üks tund ees ja kõik kokkulepped püsivad graafikus. Alati.

Vinjales – koopad, tubakas ja gastronoomiline teenus

Võtsime suuna lääne poole. Tee kulges läbi Havanna, kus vahetasime auto ümber, kuna ilma esinumbrita – mis meil juhtumisi puudus – hakkas juba veidralt palju politseinikuid meie vastu ebatervet huvi tundma, ja suundusime edasi Vinjalesesse. See koht oli reisiraamatus ja ka paljude tuttavate poolt üleskiidetud ja oli seda ka väärt.

Loodus on siin hingematvalt ilus. Vahepeal tundsin, et hing jääbki kinni. Iseäranis kauniks muudavad kogu siinse piirkonna järskude seintega kõrged mäed, mis on tekkinud sadu miljoneid aastaid tagasi seoses ümbritseva maapinna langemisega vaat et sadakond meetrit madalamale, maa-aluste jõgede uuristatud tühimikesse.

Ka kliima oli siin soojem ja mõnevõrra troopilisem. Veetsime Vinjaleses kaks ööd eramajutuses   „Gastronoomiline teenus”. Seda see tõepoolest ka oli. Päeval käisime mitmesugustes koobastes ja tubakavabrikus.

Cohiba: tubakalehtede pikk rännak sigariks

Nagu arvata võis, on tubaka valmistamine õige keerukas tegevus. Kohati lausa nagu veinitootmine. Kuuba tubakas on üle ilma tuntud, kogu sellele impeeriumile pani omal kombel alguse Christopher Kolumbus oma saabumisega. Randudes leidis ta eest indiaanlased, kes suitsetasid pikki torusid kasutades läbi nina. Toru kutsusid kohalikud tobago’ks ja taime, mille suitsuga nad head õnne toovaid vaime välja manasid, cohiba’ks. Hispaanlased muutsid tava ja hakkasid kokku rullitud tubakataime lehti suitsetama sel moel, nagu meie seda teame.

Vinjalese tubakatehases nägime, mis juhtub lehtedega pärast noppimist. Kui lehed kokku korjatud, pannakse need puntide kaupa 50 päevaks põldudele päikese kätte kuivama, need saavutavad punakaspruuni värvuse. Seejärel tuuakse lehed tehasesse ja pannakse veel nii 30 päevaks puidust restidele fermenteeruma. Siin saavutavad need ühtlaselt pruuni tooni. Järgmine fermentatsioon on kahekuuline ja algab kohe pärast esimest, kui lehed on niisutatud ja sorteeritud. Seejärel algab tõeliselt täpne käsitöö, lehed rullitakse ükshaaval lahti, keskmine roots eemaldatakse ja lehed sorteeritakse. Kui laudadel on kuhilad valmis, saabub n.ö brigadir, kes iga pundikese vastavalt kvaliteedile õigesse virna laob. Eraldi töötoas pressitakse lehed neljakandilistesse paunadesse ja köidetakse kotiriidega kokku. Siit alates sõltub juba konkreetse sigari liigist, kui kaua lehed enne kokkurullimist fermenteeruma jäävad. Sigari valmimiseni võib aega kuluda üks kuni viis aastat. Siit ka sigarite hind!

Havanna lõpuakordid – Hemingway, kabaree ja Guantanamera

Teinud saare lääneosale ringi peale, suundusime tagasi Havannasse. Linnas põikasime läbi Hemingway majamuuseumist. Tuleb välja, et see igavene seikleja ja rahutu hing oli Havanna külje all elanud lausa 22 aastat, kuuludes ka Fidel Castro sõpruskonda.

Viimased õhtud pühendasime linna glamuursemale küljele ja võtsime piletid noobli uuskoloniaalstiilis hotelli Nacional kabareesse, mis asub Vedados – kunagises USA idakalda maffia kontrollitud linnaosas. Ajalooliselt kuulsaim ja tuntuim kabaree on muidugi Tropicana, mis kujutab endast särtsakat vabaõhu-show’d mitmele tuhandele vaatajale, aga kabaree Nacional oli samuti uskumatult hea! Täielik troopiline kokteil – kaks tundi katkematult afrorütme, hispaania meloodiaid, lõunamaiselt värvikaid kostüüme ja meelaid neidiseid napis rõivastuses. Show’d kogu raha eest!

Järgmisel õhtul külastasime Bueno Vista Social Clubi meeleolukat kontserti ühes vanalinna vanimas pubis, kus sai terve õhtupooliku nautida Kuuba 1950. aastate muusikat parimate kohalike vanameistrite esituses. Jättis väga hea ja šiki mulje. Õhtu lõppes ühendkooris Kuuba tuntuima lauluga „Guajira guantanamera”, mis tähendab tõlkes „Tüdruk Guantanamost” – sealtsamast, kus USA oma sõjavange piinas.

Lootuse saar, mis elab minevikus ja unistab homsest

Tasapisi hakkas meie aeg Kuubal otsa saama. Luusisime linnas ringi ja ahmisime endasse seda erakordset ja ainuomast sarmi, mida siit kõikjalt leida võib. Eelistasime liikuda jalgsi, sest kohalik transport pakub ennekõike silmailu.

Siinne unikaalne leiutis on nn veoauto-bussid, mida nimetatakse kaamel-bussideks. Sisuliselt on tegu veoauto taha kinnitatud mitmekümne meetri pikkuse plekkhaagisega, mis mahutab umbes 300–400 inimest. Niisugune nähtus sai alguse 1980. aastatel metroo aseainena, mis majanduskriisi tõttu rajamata jäi.

Mingitel aastatel on Kagu-Aasiast kampaania korras hangitud ka tuk-tukid, mille puhul on olulise tootearendusena juurde lisatud hiigelsuured kõlarid ja magnetofon.

Hoolimata viimaste aastate väiksest majanduskasvust on Kuuba püsinud muutumatuna. Suur osa sellest, mis teeb Kuubast Kuuba – unikaalne autopark, suurepärane arhitektuur ja palju muud – , on paraku loodud enne revolutsiooni. Võib vaid ette kujutada, mis võib juhtuda, kui kapitalism hakkab siia suurema mühinaga sisse tulema. Tõtt-öelda on see paratamatus, sest sedalaadi tsentraalne, absurdselt primitiivne plaanimajandus, mille tulemusena uksehoidjad ja taksojuhid teenivad mitmeid kordi rohkem õpetajatest ja arstidest, ei saa olla lõputult jätkusuutlik. Mis saab aga sellisel juhul kinnisvarast ja tehastest, mis kõik omal ajal natsionaliseeriti? On raske uskuda, et muutus kulgeks vägivallatult.

Kui küsisime oma inglise keele õpetajast tuttavalt, kuidas kuubalased homsesse päeva vaatavad, vastas ta selgelt ja stoilise rahuga: „Oleme täis lootust.”

Nõnda jäidki vaprad kuubalased meile meelde – jätkuvalt paremat tulevikku lootvad unistajad, kes reaalsust päris lõpuni veel ei taju.

Aga maailm on imeline. Kuuba niisamuti.

Pildigalerii