Kambodža: diktatuuri haavad ja Hiina haare

Saabume Kambodžasse

Ärkame varakult poole seitsme ajal, et asjad kokku pakkida, hommikust süüa ja siis juba Chau Doci paaditerminali jõuda, mis on umbes poole tunni kaugusel meie hotellist. Eelmisel õhtul olime oma giidiga hüvasti jätnud ning hommikuse transfeeri pidi ära tegema meid senimaani transportinud buss. Kell on pool kaheksa, aga bussi pole.

Võtame Saigoni kontoriga ühendust ning sealt tuleb info justkui muuseas, et buss ei pääsegi mäkke ning meil tuleb ise taksoga kohale saada. Hea teada. Lõpuks saabub tellitud takso ning mäe all ootab ka buss, mis meid lõpuks jõekaile toimetab.

Paat, millega edasi liikuda on igati aus – kiirpaat, mis kirjade järgi sõidab 5-6 tunniga mööda Mekongi jõge meie järgmise sihtkohani – Phnom Phenini. Nagu tee peal selgub, siis vähemalt paar tundi tuleb viisa formaalsusteks juurde arvestada, kõigepealt üle tunni Vietnami poolel välja kirjutamiseks ja siis veel pea sama palju otsa Kambodža piiripunktis sisse kirjutamiseks. Sõit aga kulgeb kenasti. Ilm on tuulevaikne, paat sõidab sujuvalt, jälgime põnevusega kallastel toimetavaid inimesi ning poole kahe paiku maabume juba Kambodža kuningriigi pealinnas Phnom Penh`is.

Hiina pandakaisutus

Meie uus vabakutseline giid Saroun on meil Sisowathi sadamakail vastas, laeme kotid bussile ja keerame ennast sadama platsilt maanteele. Esmane pilk linnale oli muljetavaldav. Olime oodanud Saigonist tagasihoidlikumat siluetti, aga reaalsus on vastupidine. Kõrghooneid kõrgub mitmete piirkondade kaupa ning ka kõik kallimad hotelliketid on nende seas ennast uhkelt sirgu ajanud. Liikumisvahendid on kahes äärmuses – ühelt poolt tuk-tukid, mootorrattad ja – rollerid, teiselt poolt premium-klassi automargid kuni Rolls Royce`ideni välja.

Nagu peagi Sarouni jutust selgub, siis suurem osa kõigist kinnisvaraarendustest ja rikkusest kuulub hiinlastele. Erinevalt Vietnamist, kes on ajaloolistel põhjustel Hiina suhtes väga ettevaatlikud, on Kambodža suur Hiina sõber. Ning Hiinal on Kambodžaga seoses suured huvid. See on nende juurdepääs läbi Laose Kambodža rannikuni ja sealt edasi Aafrikasse ja Euroopasse ehk osa nende modernsest siiditeest ”Vöö ja Tee”. Selle raames ehitatakse maanteid, sildu, kiirteid, hüdroelektrijaamu, meresadamaid, lennujaamu ja erimajandustsoone. Juba täna on loomisel 180 km pikkune Funan Techo nimeline tehiskanal pealinnast riigi ainsa süvasadama Sihanoukville’ni ja sellega külgneva samanimelise erimajandustsoonini, mis kõik on rajatud Hiina rahadega. Võrdluseks, et Panama kanal on 82 km ja Suessi kanal 193 km pikk.

See on kasulik ka Kambodžale, sest nii vabanevad nad Vietnami kaubateede sõltuvusest, sest senine veetee mööda Mekongi jõge läheb läbi Lõuna-Vietnami. Hiinlaste karukaisutus või õigem oleks vist öelda pandakaisutus on aga juba täna paljudele strateegilisemalt mõtlevatele Kambodžalastele murettekitav. Kuigi Hiina investeeringud toovad Kambodžasse jõukust, jääb see jõukus peamiselt hiina turistide ja Kambodža hiinlaste kogukonda, kes ostavad Hiina ettevõtetest, söövad Hiina restoranides ja ööbivad Hiina hotellides. Kohalikele elanikele ja ettevõtetele on see mõju minimaalne.

Vend number üks ja tema pärand

Phnom Penh`i üheks olulisemaks turismiartikliks ja peamiseks põhjuseks, milleks siia tulime, on nende karm lähiajalugu, mille märksõnadeks on Pol Pot ehk vend number üks, punakhmeerid ja genotsiid. Saroun teeb meile kohe päris alguses ettepaneku, et ehk on targem esimene päev rahulikumalt võtta, hotelli minna ja reisist puhata, et kohe esimesel päeval šoki vältida, aga karastunud reisisellidena soovime näha ja kuulda kõike ja kohe.

1975 marssisid punaste khmeeride väed Phnom Penh`i ja kehtestasid siin jõhkra režiimi, et hävitada kogu arvatav opositsioon. Nende juhiks oli prantsuse haridusega Saloth Sar, keda hiljem tunti Polt Potina. Ta andis käsu intellektuaalide, õpetajate, kirjanike, haritud inimeste ja nende perekondade massiliseks hävitamiseks. Isegi prillide kandmist peeti kuriteoks. Ülejäänud elanikkond sooviti saata pealinnast välja ning panna maal talupoegadena tööle. Kokku tapsid punakhmeerid vähemalt kaks miljonit elanikku, mis oli veerand kogu tolleaegsest rahvastikust.

Pol Pot oli Mao Zedongi usin õpilane. Ka Mao kultuuri revolutsiooni ajal hävitati miljoneid. Tänini ei tea me liiga hästi, mis tegelikult toimus ja kuidas see tegelikult kulges, sest Hiina vaatest on Mao veel endiselt respekteeritud ning Xi Jipingi juhtimisel on see seisukoht isegi süvenenud. Kambodža näitel võime seda kõike vaid aimata, sest erinevalt Hiinast on Kambodža kõik Pol Poti kuriteod avalikustanud ning sidunud selle oluliseks osaks külastajate turistide programmides.

Külastame Tuol Slengi genotsiidi muuseumi, mis oli algselt koolimaja, aga muudeti punakhmeeride poolt piinamiskeskuseks.

Andrus koos ühe õudustes ellujäänuga

See on vaid üks teadaolevast 400-st samalaadsest kogu riigis. Hiljem külastame ka  Choeng Eki surmavälja, mis oli omakorda vaid üks 165-st seni teadaolevast massimõrvamise kohast. Kõik see, mis seal toimus, oli võigas. Saroun räägib meile piinamis- ja tapmise meetoditest üksikasjaliku täpsusega ning see on kohati iiveldama ajav. Aga me mõistame, et sellise sõnumi karm ja otsekohene  levitamine on vajalik eelkõige siseriiklikult, aga ka kõikidele riigi külastajatele, et mõista, kuhu võivad äärmuslikud ideoloogiad välja viia.

Kohutava ebaõiglusena tundub, et punakhmeeride režiimi juht Polt Pot ehk Vend number üks suri kõrges eas 72 aastaselt ning ennem kohtu alla sattumist.

Teadma peab ka seda, et antud võigast režiimi ei toetanud mitte vaid Hiina, vaid hiljem ka USA, mis on hea näide reaalpoliitikast. Peamiseks võtmetegelaseks oli siin alles hiljuti saja aastaselt meie hulgast lahkunud USA välisminister Henry Kissinger, kes juhtis lisaks ka Kambodža alade vaippommitamist.

Oleme ikkagi kuningriigis

Meie uus ööbimiskoht kõrgub otse Kuningliku palee kõrval, andes pidevalt märku sellest, et asume ikkagi kuningriigis. Palee ehitati kõigepealt 1866 puidust ning taastati hiljem juba kiviehitisena, mis on hea näide khmeeride arhitektuurist koos oma keeruliste kaunistuste, nikerduste ja suurepäraste aedadega. Kõik on uhke, läikiv ja kriiskav. Kasutatud on vaid kahte tooni – valget, mis tuleb hinduismist ja kollast, mis on budismi sümbolvärviks. Sama uhke on ka samas kompleksis paiknev Hõbepagood, mis on saanud nimetuse 5000 hõbeplaadi järgi, mis katavad kogu põrandat. Erinevalt Euroopa paleede külastustest, kus lisaks ajaloole räägitakse põhjalikult ka hoone siseruumides olevate skulptuuride ja väärisesemete loojatest ja erinevatest stiilidest, siis siin on põhirõhk vaid sellel, kui mitu grammi või kilogrammi kulda või hõbedat miski sisaldab, alates budakujudest kuni kõik võimaliku muu budistliku sümboolikani välja.

Sama kehtib ka pealinna tähtsaima templi What Phnomi templi kohta, mis on Phenom Pheni sümboliks ning mis on ühtlasi ka riigi kilometraaži arvestamise nullpunktiks nii nagu meil Viru väljak?

Kuninga palee esine väljak on pidevat siginat-saginat täis. Ühel pool otsas pannakse ülesse ka suuri tellinguid ekraanide ja lavadega, et uue aasta vastuvõtuks valmis end sättida. Selleni on küll veel paar päeva aega, aga linnas on seda kõikjal tunnetada. Võtame koha sisse kohaliku restorani teisel korrusel. Menüüd on vaid khmeeri keeles, aga õnneks on roogadest pildid, millele saab näpuga osutada. Tulemuseks on roheline salat ja liha tükid, milles oli konte rohkem kui liha. Mis lihaga on tegemist, jääb meile mõistatuseks. Kanaliha kohta oli liiga kondine. Konnaliha see ka ei olnud, seda sai juba proovitud Vietnamis ning selle tunneb juba konna koibade järgi ära. Loodetavasti mitte koer…

Teekond Siem Reapi

Ärkame kell kuus hommikul, et jõuda varahommikuse laeva peale. Meie kulgemine mööda Mekongi jõge jätkub. Sedapuhku on sihiks Siem Reap, mis on väravaks uhketele Angkori templitele.

Sadamasse jõudmine on taas kaootiline. Buss pidi hommikul meid hotelli eest peale võtma, et sadamasse viia, aga ühel hetkel oli neli tuk-tuki meest hotelli ees ja üritasid meile selgeks teha, et nemad ongi meie buss. Usaldust see küll ei tekitanud, aga kuna aeg laeva väljumiseni hakkas juba ohtlikult kokku kuivama, siis laadisime oma kohvrid ja kotid tuk-tukkidesse, ise hüppasime nende otsa ja sõidame uhkelt tibureas läbi linna sadama suunas, ja üllatus-üllatus lõpuks ikkagi osutubki õigeks kohaks. Sedapuhku on tegemist turistilaevaga, kuhu peaks täislastiga ära mahtuma 50-60 reisilist, aga tegelikkuses on vaid kolm inimest meie seltskonnale lisaks. Nii et saame nautida seda kui privaattuuri.

Päike kõrvetab täiega, temperatuur on taas üle 30 kraadi, aga õnneks on paadil varjualune ning tagaosas saame oma kohad pikal pehmel lavatsil kenasti sisse seada. Elu Mekongi kallastel libiseb meist vaikselt mööda, mida kaugemale pealinnast, seda vähem kõrghooneid ja tehaseid, mis vahetuvad lõpuks vee kohal kõrguvate vaiade otsas olevate hurtsik-elamutega, stuupa siluettide ja lopsaka taimestikuga. Näeme kallastel ka juba esimesi vesipühvleid.

Kuna on kuivaperiood, siis kestab meie laevasõit umbes poole maani, sest mingist hetkest ei ole jõgi ega viimasesse etappi jääv Tonle järv läbitav. Maabume peale 4-5 tunnist sõitu külakeses, kus teeme väikse ringkäigu, tutvume kohaliku budistliku templiga ning külastame ka selle kõrval olevat algkooli. Tunnid pole veel alanud ning lapsed tormavad rõõmsas elevuses läbisegi karjudes turistidele vastu ja jäävad meid suurte silmadega uudistama. Tutvume nende klassiruumiga, uitame kooliesisel ning jätame seejärel lastega lehvitades hüvasti. Lõpuks saabub ka meie buss, millega saame jätkata viimast osa teekonnast mööda maad. See kestab tunde ja lõpeb öö pimedusse mattunud linnas.

Paarkümmend aastat tagasi võttis pealinnast Siem Riepi liikumine mööda maad kaks ööpäeva ning seda teed peeti üheks riigi ohtlikuimaks ja raskesti läbitaivamaks, mistõttu reisikirjad soovitasid seda tungivalt vältida. Täna viib sinna aga Hiinlaste rahastatud uhke, kohati nelja reaaline, asfalttee. Laseme bussil ende ees maastikku edasi liigutada ning teeme vahepeal peatuse külas, kus bussijaama kohvikus pakutakse ohtralt röstitud ämblikke, mardikaid ja vaklasid. Jüri meie hulgast on kõige julgem ning laseb heal maitsta. Olevat päris krõbeda ja täitsa söödavad. Kui ei teaks, et tegemist putukatega, ei saaks arugi. Lõppude lõpuks on ju tegemist väga valgurikka söögiga ning on ka neid arvamusi, et arvestades rahvastiku kasvu planeedil Maa, võivad putukad saada ühel hetkel oluliseks osaks meie kõigi toidulauast.

Nende teadmistega liigume edasi ning jõuame alles pimedas kaheksa paiku meie uude kuldse templi nime kandvasse ööbimispaika. Koht on kena, vastuvõtu ametnikud sõbralikud ja jutukad. Isegi nii jutukad, et vahepeal hakkab see ära tüütama, sooviks juba tubadesse pääseda. Kokku läheb üle tunni, kuni lõpuks saame ennast mitme toavahetusega õigetesse tubadesse sätitud, konditsioneerid käivitatud ja nii mõnigi meist esimesel massaažil käidud. Rohkemat sellel päeval ette ei võtagi. Oleme olnud 12 tundi teel ja üsna väsinud ning hommikul ootab meid ees juba siinse piirkonna ja tegelikult kogu riigi kõige suuremad vaatamisväärsused – Angkori templid.

Pildigalerii