Jordaania: Lähis-Ida pailaps
Liikusime ümber Iisraeli nagu kassid ümber palava pudru. Tõtt öelda on veelgi parem, kui selle riigi nime siin ilma suurema põhjuseta suhu üldse ei võtaks, sest mine isahane tea.
Iisraelil on kõikide naabritega mingi kana kitkuda – Liibanoniga käib võitlus põhjaterritooriumi pärast, Süüriaga on nad vaenujalal Golani kõrgustiku küsimuses, Jordaaniaga on tüliõunaks Jordani jõe läänekallas ja Egiptusega käib visa vaidlus Gaza maakitsuse pärast. Kui passis on märge Iisraeli külastamise kohta, siis suure tõenäosusega eelnimetatud riikidesse siseneda ei ole võimalik. Mõjub nagu katk! See oli tõtt-öelda ka põhjus, miks me Iisraeli sel korral oma reisikavast välja jätsime, kuigi kiusatus sinna minna oli suur.
Jordaania on osa Pühast maast, siin on lisaks islamiga seotule mitmeid judaismi ja kristlusega seotud kohti. Nimelt praeguse Jordaania kuningriigi aladel asusid kunagi kurikuulsad Soodom ja Gomorra ja siin ristiti Jeesus.
Meie külastasime Nebo mäge, kust Mooses nägi Tõotatud maad. Siia olevat ta ka maetud, kuigi täpset kohta tänaseni ei teata. Suurema meediatuntuse sai Nebo millenniumivahetusel, mil Rooma paavst siit oma palverännakut alustas. Vaade on hingematvalt ilus, ümberringi on mäed ja orud, selge ilmaga võib siit näha Surnumerd ja Jeruusalemma katuseid.
Madabas
Nebost vaid mõne kilomeetri kaugusel asub väikelinn Madaba, mille valisime oma esimeseks ööbimiskohaks Jordaanias. Siin elab Jordaania suurim kristlik kogukond, mida oli selgelt tunda ka tänavapildis – inimesed olid märksa vabameelsemad ja baarist võis isegi õlut leida.
Madaba tuntuim vaatamisväärsus on kirik, kus on säilinud 6. sajandist pärit Püha Maad kujutav geograafiline kaart, mis on meisterlikult mosaiigina kiriku põrandale laotud. Kiriku kõrval asus katoliiklik kirikukool, kust jooksid välja vihikutega lapsed. Kogu paigast õhkus tugevat kogukonnatunnet, eriti arvestades, et ümberringi valitseb tugev islami mõjuväli.
Hotell, mis meid võõrustas, kandis Jordaania rahvuslille nime: Must Iiris. Et väljas oli suhteliselt jahe ja me olime saabunud õhtupoolikul, oli hotelli pererahvas kütte juba sisse lülitanud. Ja see oli hea. Õhtupooliku veetsime linnakeses ringi luusides, leidus ka üks kohvik, kus päris korralikult süüa sai. Hommikusöögiga on siin täiesti mureta, hotellidest on seda reeglina võimalik saada. Nautisime parasjagu oma hommikusööki Mustas Iirises, kui meie lauda istusid kaks ameeriklast. Olime tõeliselt hämmeldunud, sest ameeriklasi teataval põhjusel siinkandis naljalt liikumas ei ole. Kuulsime, et nad olid saabunud Dubaist ja liikusid edasi Iisraeli poole. Kuuldes, et oleme läbinud Süüria, tegid nad suured silmad ja ühel hakkas koguni lõug värisema. Nende kehakeel andis selgelt mõista, et selle riigi kohta on nende kodumaal eriti kurje jutte räägitud. Igatahes polnud nad Süüriast isegi mõelda julgenud. Et passi Iisraeli templiga “mitte ära rikkuda”, olid nad end kurssi viinud Iisraeli viisa topeltsüsteemiga. Nimelt tehakse soovijatele märge piiriületuse kohta mitte passi, vaid eraldi lehele, sel viisil on võimalik sama passiga teistessegi Araabia riikidesse siseneda.
400 meetrit allpool merepinda
Madabast vaid paarkümmend kilomeetrit edasi asub maailma kõige madalam koht – Surnumeri, lausa 400 meetrit allpool merepinda. Meie silme ees kangastusid juba imelised soolakristallidest tornikestega rannad, mida Surnumere kosmeetikapurkide pealt leida võib. Hiljem selgus, et need efektseimad kristallid on siiski mere lõunaosas… meie rannariba oli rohkem mudaklubi stiilis. Pidime kaks päeva oma jalanõusid sellest kititaolisest, ent kuuldavasti erakordselt kõrge väärtusega mudast puhastama.
Kuna Surnumeri asub nii madalal, on siin päevitamine nagu VIP-spas: päike küll paistab, aga kahjulikud UV-kiired lihtsalt ei jõua sinuni – looduslik filter teeb oma töö.
Keskkonnateadlikkus on Jordaanias seejuures päris au sees. Valitsus on käivitanud eraldi projekti Surnumere kaitseks, sest selle kõrge mineraalainete sisalduse tõttu nopitakse siit toorainet kosmeetikatööstusele usinalt nagu jõuluvanalt kinke, aga meri ei suuda samas tempos ennast taastoota.
Pealinnas Ammanis tegime vaid lühikese vahepeatuse – paar tundi ja kõik. Linn on mõnes mõttes liigagi nüüdisaegne ega erine seetõttu kuigivõrd muudest suurlinnadest.
Umbes 50 kilomeetrit põhja poole sõites jõudsime aga hoopis teise ajastusse – Jerahhi. See on Decapolise piirkonnas ja väidetavalt kogu maailma üks paremini säilinud roomaaegseid linnu. Jerahi ala asustati 6000. aastal eKr, suursuguseks linnaks ehitati see roomlaste poolt 1.–2. sajandil eKr. Linna eristab teistest omataolistest see, et keskväljakul on suur ringikujuline plats, mis on palistatud sümmeetriliselt paigaldatud sammastega. Linnas on säilinud jälgi nii pronksi- kui rauaajastust ja ka Bütsantsi ajast.
Petra – linn, mis võtab hinge kinni
Reisi suurim üllatus ja kõige eredam elamus oli Petra – linn, mis asub paarsada kilomeetrit Ammanist lõuna pool ning mille rajasid nabatealased umbes 6. sajandil eKr. Nabatealastel oli oma kuningriik, nad olid uskumatult osavad käsitöömeistrid ja ehitajad. Tegemist oli rändrahvaga, kes elas nii Punase mere rannikul, Lõuna-Araabias kui ka praeguse Jordaania aladel, ulatudes isegi Damaskuseni. Enne roomlaste saabumist 1. sajandil õitses Petra jõukalt kaubateede ristumiskohas.
Tunnistame ausalt – enne siia tulekut teadsime Petrast häbiväärselt vähe. See, mida siin nägime, oli samavõrd kaalukas ja suursugune kui Angkor Wat Kambodžas või Machu Picchu Peruus. Muljetavaldav oli juba pelgalt linna sisenemine kitsal teel läbi kõrgete kaljumassiivide. Mida enam edasi liikusime, seda kõrgemaks kasvasid kaljuseinad meie kohal, ulatudes kohati sajakonna meetri kõrgusele. Teerada vonkles lõputuna näivate kaljude vahel salapäraselt, iga järgmise pöörde taga oli uus ja veelgi võimsam, vaat et taevani kõrguv kaljusein.
Ühel hetkel hakkas tee lõpp paistma ja kaljude vahelt avanev vaade võttis hinge kinni. Tundsime seda jahmatust suisa füüsiliselt. Punaka valguse kumas joonistus kaljuseinast välja kõrgete sammaste ja meisterlike nikerdustega mitmekümnemeetrine templifassaad. See mõjus ühtaegu müstilise ja majesteetlikuna – nagu oleks loodus ja inimene koos loonud midagi, mis on korraga nii täiuslik kui ka peaaegu ebamaine.
Erakordselt müstiliseks muutis templi kõnekas fakt, et see oli välja tahutud kaljuseinast. Kaugemal tõusid kaljudest üha uued ja uued templifassaadid. Linna keskel oli samal meetodil välja tahutud võimas amfiteater, mis omal ajal mahutas kuni 7000 vaatajat.
Omaette jõukatsumiseks kujunes teekond kõige võimsama templi juurde mäe tipus. Tõusul nähtud vaeva kompenseerisid vaated. Kui olime tunnipikkuse teekonna lõpetanud, kõrgus meie ees poolesaja meetri kõrgune efektne templisein.
Ka siin avaldas sügavat muljet müstiline asjaolu, kuidas vaid kuus sajandit enne Kristust seda kõike tolleaegsete primitiivsete vahenditega suudeti.
Kuna kaljumassiiv on punakasroosa, kutsutakse linna ka Roosaks linnaks. Olenevalt kellaajast ja päikese nurgast värvuvad mäed kas roosaks, tumepunaseks, purpurpunaseks või oranžiks. Kivised kaljud ongi linnale nime andnud – kreeka keeles tähendab Petra kivi. Omal ajal 20 000–30 000 elanikku mahutanud müstiline kaljulinn on tervikliku infrastruktuuriga. Mööda kaljuseinu piki kitsast teerada jooksevad seina sisse tahutud veetrassid, mida mööda suunati linna vesi. Mäekülgedes olid linnaelanike kodud, mis meenutavad beduiinide elupaiku mäekoobastes.
Läänemaailm avastas linna võrdlemisi hiljaaegu – 19. sajandil, mil Šveitsi rändur Johann Ludwig Burckhardt siiakanti juhtus. Petra hõivanud beduiinid varjasid seda varmalt, võõraid linna ei lastud. Nabatealased ise on kuni tänaseni jäänud salapärasteks, nende kohta ei ole just ülemäära palju teada. Ei teata ka seda, miks linn hüljati. Läänemaailmale on Petra vaated tuntud filmist „Indiana Jones”, mida siin 1980. aastatel filmiti.
Kui 1980. aastate keskpaigas Jordaania valitsus Petra eraldi vaatamisväärsuseks kuulutada otsustas, kanti see ka UNESCO pärandite nimekirja. Sealtpeale haarati linnake täiel määral suurde turismiärisse. Hiilgeaegadel, enne segaseid aegu poliitilisel areenil, külastas Petrat 30 000 inimest päevas. Praeguseks on külastajate arv pea kümme korda väiksem, kuid kasvab taas iga päevaga. Väike linnake Petra külje all, Wadi Musa, elatub täiel määral turismindusest. Linnatänavad kubisevad hotellidest ja nende ehitusel ei näi lõppu tulevat.
Kontrollitud kaos Aqabast Dahabisse
Vaatamata enneolematule ilule oli Petras aga jahe nii väljas kui hotellis sees. Koguni nii jahe, et võtsime oma reisipaunad ja panime ühel varahommikul Aqaba poole ajama.
Teekond Petrast Aqabasse oli üsna uinutav. Teeäärtes kõrgusid vaid ühenäolised kiviklibused, ainsagi rohelise tutita punakad mäed. Tee oli uskumatult korralik, buss isegi ei rappunud selle kahe tunni jooksul pea kordagi. Mõned korrad pidime peatuma sõjaväe kontrollpunktides, ent see oli ka kõik.
Aqaba on Jordaania kuurortlinn ja ühtlasi ka nende ainuke väljapääs merele, seega riigi jaoks strateegiliselt väga oluline koht. Ometi ei suutnud Aqaba meid millegi iseäralikuga võluda – rannaalale väga lähedal on tohutult suur autotee ja rannamelu seetõttu peaaegu ei märkagi. Linnas levisid aga kuuldused, et Egiptuses Dahabis olla täiesti arvestatav rannailm, nii küpses otsus veeta aastavahetus seal.
Jordaaniale lehvitades suundusime praamiotsingutele Nuweibasse. Päevas liigub Jordaania ja Egiptuse vahel vaid kaks reisilaeva – üks kiirlaev ja teine aeglane. Sadam võttis meid vastu Segasumma suvilana, mis oli Jordaanias senikogetu järel üsna ootamatu üllatus.
„Aga piletid, kust me need saame?” mäletan Aivet kitsavõitu sadamakail kõõludes hüüatamas.
Kusagil tuli tasuda sadamamaks, kusagilt saada maalt lahkumise tempel passi, siis suunduda piletikassa otsingutele, siis veel midagi arusaamatut teha ja nii lõputult edasi.
Järjekordadest iga selle protseduuri juures parem ei räägigi. Järjekord tundub Araabiamaades olevat üsna hoomamatu mõiste või kui see ongi olemas, siis kujutab see endast midagi lehtri või poolringi taolist, mis kaootiliselt ja ilma igasuguse korrapärata ümber kassa moodustatakse.
Igatahes kui oled pärast pikka rüselemist jõudnud kassaluugini ja sulle näib viivuks, et oled nüüd esimene, märkad hetke pärast vähemalt nelja tursket kätt, mis on füüsilise jõuga läbi kassaluugi surutud … ja sinu käsi ei ole kindlasti üks nendest.
Kui olime läbi käinud kuus kassat, selgus viimaks tragikoomiline tõsiasi, et samal päeval enam laevale ei saa. Oli õnn, et me enne piletiostu veel templeid passi ei võtnud, sest muidu tulnuks öö sadamas veeta. Leppisime saatusega ja suundusime tagasi linna. Pühendasime ülejäänud päeva Aqabale ja peesitasime süüdimatult hotelli basseini ääres.
Järgmisel hommikul püüdsime olla nutikamad ja alustasime teekonda sadamasse aegsasti ehk kolm tundi väljumisajast varem. Seekord osutus suurimaks takistusribaks otsatu selgitustöö taksojuhile, sest inglise keele oskusega on neil, nagu on. Viimases hädas võtsime kehakeele appi ja tegime ujumist imiteerivaid liigutusi.
„Great success!” hüüatas Aive.
Selgitustöö tulemusena sai meie esimeseks sihtkohaks sukeldumisklubi. Tjah. Läks aega, mis läks, lõpuks me ometigi pärale jõudsime.
Sadamakail ootas meid ees sumisev inimparv, nad olid siia juhtumisi kokku kuhjanud kogu oma elamise. Tohutute pambuvirnade taga ja otsas ukerdas igasuguseid tegelasi, igaühel mingi tähtis asi ajada. Olime kuni selle hetkeni elanud teadmises, et satume reisipraami sadamasse. Tegelikkuses olime sattunud elava kaubavahetuse keskmesse või siis mingisse kummalisse põgenikevoolu. Igatahes kanti kogu see kraam laeva peale, mille tõttu praam hilines väljasõiduga pea poolteist tundi. Kuid lõpp hea, kõik hea – viimaks läks sõit lahti. Vaid paari tunni pärast paistis Egiptus – Nuweiba.
Egiptuse poolel ei tundunud korralduslikus pooles samuti teab mis arengut olevat – meeletu seltskond igasuguseid asjapulki tormas mööda sadamat kontrollimatult ringi. Millega keegi tegeles, suurt sotti ei saanud. Kotivalgustuses üritasid kõik täpselt ühel ja samal hetkel oma pagasit läbi valgustusmasina toppida. Kui proovisime metallidetektorit läbida, suutis viis kohalikku enne meid korraga ukse suurusesse avasse tormata.
Nii puselesid nad seal paar minutit abitult nagu karpi surutud kilud, kuni lõpuks kokkuleppele said, kes esimesena läbi läheb.
Olles kapanud nii paarkümmend minutit mööda mitmesuguseid ametiasutusi ja kogunud erinevaid templeid, pääsesime lõpuks üle sadama piiri. Kohalikus bussijaamas juhtusime kokku mitme saatusekaaslasega ja tilluke päevinäinud minibuss asus meiega teele Dahabi poole.
Pildigalerii
