Jõedžunglid, ujuvad turud ja jalgrattad deltamaastikul

Liigume mööda jõge edasi

Jõulu esimese püha hommik algab rikkaliku hommikusöögi ja sellele järgneva suplusega basseinis. Esimest korda võtame aja maha ja logeleme pikemalt, mõnuledes basseini ääres. Kui senini on päike olnud esimesed päevad valdavalt pilve all, mis oli ideaalne ilm ringi liikumiseks, siis nüüd, nagu tellitult, on taevas esmakordselt päikseline. Nii et saame ka esimese päikese krundi keha peale.

Lõuna paiku astume taas pikksaba paadile ning kulgeme mööda jõge edasi. Vaatepilt nii vasakul kui ka paremal on valdavalt tööstuslik, enamasti kas kookospähkli, telliskivi või puidu töötlemiseks mõeldud. Teemegi ühe peatuse kohaliku kodu telliskivi tehases. Savi saadakse otse hoovist ehk jõekaldalt, samas vormitakse see ka telliskivi kujuliseks selle jaoks kujundatud manuaalsete pressidega, hoitakse mõned päevad päikese käes kuivamas ja seejärel lähevad need suurtesse kuplikujulistesse ahjudesse põletusse. Lõpptulemuseks on meile tuttavad punased telliskivid. Üllatab vaid see, et Vietnamis, mis on viimase paarikümne aastaga teinud tormilise arengu, veel nii algeline tootmisprotsess säilinud on. Ja seda nii paljudes kohtades siin Mekongi ääres.

Hiina jäljed

Telliskivitööstus üle vaadatud, tüürime paadiga siinse piirkonna peasihtkoha An Binhi saarele, kus vaatame üle 19-ndast sajandist pärit vanima maja, mis on kuulunud kunagisele Vietnami jõukale persoonile. Maja on ilus, Vietnami-Prantsuse arhitektuuri kombinatsioon. Kohe sisenedes torkavad silma kõrged sambad, mida ehivad hiina hieroglüüfid. Kohalikult giidilt tuleb ka selgitusena, et need olid enne prantslaste kolonisatsiooni neil sama tähendusega, aga erineva hääldusega.

Puudutades Vietnami ajalugu, siis meiesugustele lääne inimestele seostub see eelkõige Vietnami sõja ja sellega kaasnenud koledustega, kus hukkus ligi kaks miljonit vietnamlast. Sestap tundub meile, et vietnamlaste võit antud sõjas on ka nende üks suurimaid ajaloolisi saavutusi. Tegelikkuses pole see siiski nii. Võit Vietnami sõjas või vietnamlaste vaates pigem võit Ameerika vastupanu sõjas, ei positsioneeru tähtsuselt isegi mitte teisele kohale. Esimesel kohal on iseseisvumine Hiina kolonialismist, mis kestis üle tuhande aasta, kogu esimese millenniumi. Teisele kohale asetub vabanemine Prantsuse okupatsioonist, mis kestis 100 aastat ning alles kolmandal kohal on vastupanusõda Ameerikale, mis vältas 10 aastat. Alles seda mõistes loksub paika, mis on vietnamlaste tegelik tähtsuse skaala.

Hiina ike oli karm, Vietnami inimesi sunniti riietuma hiina kombeid järgides, järgima hiina rituaale, võtma üle budismi, taoismi, konfutsianismi ja mandariinide bürokraatiat ning õppima hiina keelt lugema ja rääkima. Paljud Hiina maneerid ja stiilid võeti aegade jooksul laialdaselt ka omaks ning seetõttu on Hiina mõju nii Vietnami kultuuris kui ka religioonis märkimisväärne. Kuid vietnamlased ei muutunud hiinlasteks, nad säilitasid oma keele ja mälestused Hiina-eelsest kultuurist.

Kultuuriline vägivald toimus ka Prantsuse kolonialismi ajal, mis tõi kaasa Vietnami kultuuri, sealhulgas keele, religiooni ja tavade allasurumise. Lisaks ka majanduslik ekspluateerimine, kasutades Vietnami loodusvarasid ja inimesi majandusliku kasu saamiseks. Kuid see ei olnud sarnase mõjuga nagu Hiina ike.

Paraku on see tõsiasi, mida ameeriklased ei suutnud mõista kuni sõja lõpuni. Kui ameeriklased sõnastasid toimuvat külma sõja vaatenurgast vabaduse ja kommunismi vahelise heitlusena ning käsitlesid Põhja-Vietnamlasi hiinlaste käpiknukkudena kommunismi levitamisel, siis nad ei suutnud mõista seda, et vietnamlaste vaatenurgast oli tegemist põlisrahva iseseisvusvõitlusega kolonialismi vastu. Vietnami riikliku identiteeti määrab tänini vastandumine Hiinale kui vaenlasele ning Hiina ei ole Vietnamile mitte ainult vaenlane, vaid ka pidev oht olemasolule. Just sellest tuleneb ka Ho Chi Minhi populaarsus oma rahva hulgas – mitte kui kommunismi maaletooja, mida ta kindlasti ka oli, vaid rahva ühendaja ühise vaenlase vastu.

Teine asi, mida ameeriklased kapitalismi eksportides ei mõistnud, oli tõsiasi, et Vietnami majandust valitses hiinlaste vähemus, kes erinevatel hinnangutel kontrollisid 70-90 protsenti Vietnami majandusest. Seetõttu olid hiinlased need, kes teenisid kõige rohkem kasu Ameerika sõjalisest sekkumisest ja toetustest. See süvendas vaid vietnamlaste vimma kapitalismi vastu, sest kapitalism tähendas nende jaoks eelkõige hiinlaste, kui nende põlisvaenlaste, rikastumist. Sestap on Vietnam täna väga ettevaatlik Hiinaga äri ajamisel ning eelkõige „Vöö ja Tee“ projektide suhtes.

Meie aga liigume nüüd siit edasi selle iidse maja tagahoovis asuvasse salapärasesse aeda, kus on valmis seatud õdus lõunalaud. Saame maitsta kohalikku jõekala tilaapiat. Kala on fritüüritud ning huvitavalt lehvikuks painutatud,koos tšilli ketšupiga lausa sulab suus.

Öko või äka? ☺

Söögid söödud, suundume paadiga edasi järgmisele saarele, kus ootavad meid ees kaks kohalikku Vietnami stiilis punutud peakattega paadinaist sampanitega, et meid läbi saare kulgeva kitsa veekanali saare teise otsa laevatada. Sampan on lamedapõhjaline väikese süvise ja lihtsa ehitusega puidust paat, mille edasi liigutamiseks kasutatakse peamiselt ritva, aga ka mootoriga ühendatud sõukruvi. Istume paadis ning algus on eksootiline, troopiliselt lopsakad taimed ääristavad kitsast jõge ning nende tagant kostub vilgas külaelu. Mõne aja pärast peab paadinaine minema üle siiski käsijõult mootorile, sest veepinnal kasvavad vesihüatsindid on tasahilju üle kogu veepinna võimust võtmas. Pressimegi nendest mootori jõul ja tugevalt vett pritsides läbi. Paraku aga jääb pidevalt  kinni jões ulpivatesse kilepakenditesse ja muusse sodisse. Üha rohkem tekib küsimus, kas ökomajutus, kus ööbisime ja kes meid siia suunas, võiks siia üldse kedagi soovitada: Võtaks enne ikka õige kätte ja lükkaks kanali suurema paadiga puhtaks kui külalisi siia suunab…aga no ega me ei virise😊. Mis seal siis ikka, ühel hetkel on saar läbitud ning teisel pool ootab meid juba läbiproovitud katusega kaetud tänuväärse päikesevarjuga pikksaba paat.

Põrutame siit nüüd paar tundi mööda vett edasi, kuni jõuame Vinh Longini, kust viimase otsa liigume bussiga Can Thosse. Seekord on meie ööbimiskohaks samasse ecolodge`de ketti kuuluv veelgi õdusam paigake, mis asub suurlinna külje all, kümme kilomeetrit eemal kisast ja kärast. Taas suurepärane võimalus päevane tolm basseinis maha loputada ja keha jahutada.

Ujuv turg Cai Rang

Täna ärkame veidi peale kuut, et varakult hommikust süüa ja siis kohalikku ujuvturgu minna külastama. Cai Rangi ujuvturg on meile välja reklaamitud, kui üks suurimaid vaatamisväärsusi siin Mekongi delta aladel. Ajalooliselt on kogu see piirkond ujuvturge täis olnud, aga aja möödudes ja riigi moderniseerudes, on vana traditsioon hakanud aegamisi kokku tõmbuma.

Liigume Cai Rangi mööda veeteed, mis stardib otse meie ööbimiskoha tagahoovist. Pikapeale hakkab paatide kontsentratsioon jõel sujuvalt suurenema ning ootamatult olemegi jõudnud kaupu pakkuvate paatide keskele. Sedapuhku domineerivad pigem suuremat sorti, pealt kinni ehitatud puupaadid. Kunagi on olnud nad väga uhke välimusega, läbi määrdunud paadi pinna ja tolmu võib aimata kunagist sära ja eksootikat. Paatide esiotsas oleva ritva külge on kinnitatud reklaamiks kaubad, mida paadiomanik on pakkumas. Nii ei pea hõikamisega häält kähedaks karjuma, kõik mida pakud, on juba kaugelt näha.

Suuremate paatide vahel toimetavad väikestel sampanitel ka külanaised, kes pakuvad kohalikke puu-, köögi- ja juurvilju. Ühel suuremal parvlaeval demonstreeritakse ka nuudlite tegemist, mis on iseenesest üsna lihtne protsess – riisitaignast vormitakse suured õhukesed pannkoogid, mida kuivatatakse mõnda aega päikese käes ning seejärel lastakse see läbi pannkooke ribastava masina, tulemuseks on nuudlid mis nuudlid. Ja seda muidugi veel ka kõikvõimalikes eri värvustes.

Jalgrattal läbi küla

Ujuvturuga tutvutud, sõidame paadiga edasi ning vahetame õige pea veesõiduki jalgrataste vastu. Kulgeme kõigepealt edasi mööda närvilise liiklusega linna serva, külastame kohalikku „Kadaka turgu“ ning jõuame lõpuks rahulikuma rütmiga  maa piirkonda. Siin saame juba rahulikumalt hingata ning kogeda ümbritsevat elu-olu. Kuuma on ca 35 kraadi. Teeme peatuse väikeses kakao farmis. See on mingil hetkel siia kanti toodud traditsioon kuid kakao tootjaid ei ole siin palju. Nagu ikka algab tutvumine kogu protsessi läbi käimisega algusest lõpuni. Kakao vili, umbes paarikümne sentimeetrine kollane piklik vili, lüüakse puu nuiaga paar korda kõksates pooleks, mille seest tuleb välja 20-40st seemnest koosnev kobar. Seemneid ümbritsev pehme kiht on magus ja maitsev, testime. Kobar asetatakse nädalaks punutud korvi fermenteeruma ning sellest saab kakao veini. Seejärel asetatakse oad päikese kätte kuivama, kust nad lõpuks jõuavad röstimisahju. Oad röstitud, eemaldatakse nende ümbert kivide vahel lihvides sõklad ning seejärel jõutakse juba lõpptulemuseni, milleks on kas kakaovõie, -kommid või -pulber kakao joogi tarbeks. Meie reisiseltskonnas saavad maitse eelistused jaotuma väga selgelt – lapsed eelistavad kakaokomme, pereemad, kakaojooke ja pereisad testivad kakaoveini. Kõigile midagi! ☺

Lõunasöögiks jõuame Can Thosse. Linn on meie mõistes suur, aga võrreldes Saigoniga puhtam ja sõbralikum. Lõunatame jõeäärses restoranis. Kuigi tundub, et kõht on endisest korrast veel ääreni täis, mahub siiski veel lisaks. Toidud on endiselt maitsvad, eriti supid (seekord juurviljasupp) ja erinevad lihapalad koos maitsekate kastmetega. Tagasi lodge`s teeme paari tunnise päevauinaku, sest õhtuks on veel plaanis minna tutvuma linna kohaliku tänavatoidu kultuuriga.

Pildigalerii