Iraan: iidne hiilgus ja tänapäev

Ajalugu tunneb vähe rahvaid, kes on rajanud nii palju impeeriume kui iraanlased. Nende suurriiklikud püüdlused pole kadunud ka tänapäeval. Iraan on endiselt üks Lähis-Ida mõjukamaid riike ning unistab senini oma hiilgeajast – Ahhemeniidide impeeriumist, mis kunagi ulatus Induse kallastelt Etioopiani. On tähelepanuväärne, et selle impeeriumi õitsengu ajal elas seal hinnanguliselt pool kogu toonase maailma rahvastikust. Just see võimas ajalugu toidab iraanlaste tänast eneseusku ja igatsust kadunud suuruse järele.

Meie autojuht Mehdi võttis selle tunde ühel pikemal sõidul kujundlikult kokku. Ta painutas sõrmedest suure rõnga – “Iraan siis” – ja tõmbas need seejärel kokku tillukeseks ringikeseks, öeldes nukralt: “Iraan täna – nii väike, nii väike.” Ja seda kõike olukorras, kus isegi tänapäevane Iraan on pindalalt kolm korda suurem kui näiteks Prantsusmaa. Kõik on tõepoolest suhteline.

Enne pärslasi: Eelami hiilgus ja Choqa Zanbili tsikuraat

Ennem Ahhemeniidide hiilgust eelnes veelgi vanem ja mõneti salapärasem tsivilisatsioon – Eelami kultuur, millega tutvusime Lääne-Iraanis, külastades ajaloolisi paiku nagu Shush, Choqa Zanbil ja Shoushtar. Seal, kus ajalugu ei mõõdeta enam sajandites, vaid aastatuhandetes, tunduvad kõik alla tuhande aasta vanused ehitised pigem poisikestena, justkui värske betooniga valatud.

Üks kõige mõjusamaid hetki siinses piirkonnas oli kohtumine Choqa Zanbili tsikuraadiga – tohutu astmikpüramiid, mis pühendatud peajumal Inshushinakile. Selle pealtnäha lihtsate mudatelliste vahele kraabitud kirjad on ligi neli tuhat aastat vanad. Seisime seal, keset lagedat, künklikku välja, ja püüdsime ette kujutada, milline elu siin võis kunagi keeda. Raske on sõnadesse panna tunnet, kui sind ümbritseb midagi, mis on püsinud peaaegu poole inimtsivilisatsiooni vältel.

Teekond sinna oli omamoodi elamus – sõitsime läbi suhkrurookasvanduste, kus aeg tundus seisvat, ning läbisime mitu kontrollpunkti, mis meenutasid, et tänapäevane Iraan ja muistne Eelam eksisteerivad väga erinevates ajastutes.

Umbes 60 kilomeetri kaugusel asub Shush – linn, mis loodi üle 4500 aasta tagasi. Oma elu jooksul on see olnud põletatud, vallutatud ja taas üles ehitatud. Darius Suur otsustas sellest teha oma impeeriumi talvepealinna – ja toona oli Shush vägevuse poolest võrdne isegi Persepolisega. Nüüd, kõndides mööda väheseid alles jäänud müüre, on raske seda hiilgust ette kujutada, kuid teadmine, et siit on läbi käinud Ahhemeniidide valitsejad, annab sammudele kaalu.

Persepolis

See-eest Persepolis, mis vallutati ja hävitati (330 aastat enne Kristust) Aleksander Suure poolt, on täna märgatavalt paremas konditsioonis. Persepolis on pärslaste tõeline au ja uhkus, kehastas üheaegselt nii Ahhemeniidide impeeriumi suurimat tõusu kui ka langust. Linna algne nimi oli Parsa, mis tähendab pärslasi, aga muule maailmale on see saanud tuntuks läbi kreeka keelse nime Persepolis, tähendades pärslaste linna. Tänini säilinud monumentaalsed trepimademed ja imposantsed sambad jätavad väga-väga uhke ja aukartustäratava tunde.

Kui sisenesime linna, küttis kuumav päike otse lagipähe. Selline kuumus võtab sammu aeglasemaks ja sunnib kõrgete sammaste vahelt varju otsima.  Persepolise varemed on hästi konserveeritud ning siin korraldatakse ka suursuguseid ajaloolisi vaatemänge koos võimsa pildi ja heliga. Kõrged kivisambad, mis kunagi hoidsid katust üle suure kuninglikku saali, seisavad siiani, justkui tunnistades endise impeeriumi püsivat vaimu. Kujutlusvõimele andis hoogu ka kohapealt ostetud eriline raamat, mille läbipaistvad kilelehed võimaldasid rekonstrueerida vaimusilmas hoonete kunagise hiilguse.

Persepolis oli kunagi ka zoroastrismi üks tähtsamaid keskusi ning kohapealt sai kaasa osta ka kaelakee oma nimega, mis kirjutatud muistsete tähtedega, koos Faravahari – zoroastrite tiivulise hinge sümboliga. Meiegi ei lahkunud tühjade kätega.

Iraani kultuuripealinn Shiraz

Persepolise lähistel asub Iraani kultuuri pealinn Shiraz. Kaasaegse linnana on Shiraz kindlasti üks ilusamaid Iraani linnasid. Avarad bulvarid, madalam hoonestus ja rahulikum liiklus (eriti võrreldes Teheraniga) annab siinsele elu-olule inimlikuma mõõtme. Linn oli ka aastatel 1750 – 1800 Kharim Khani poolt riigi pealinnaks kuulutatud, tema nimeline tsitadell ehib linna keskust tänini.

Siin samas kõrval on ka bazaar, mis oli  meie Iraanis nähtutest oma kõrgete ja kaunistatud avarate võlvlagedega kindlasti kauneimaid. Eriti positiivne on see, et ajaloolistel basaaridel leiab tõesti vaid kohalikku käsitööd – virnades kuulsaid Pärsia vaipu, idamaiste mustritega keraamikat, kaameli luudele maalitud ajaloolisi miniatuure, kirevaid tekstiilkangaid, eksootilisi vürtse  ja palju muud. Ilmetud ja odavad Hiina kaubad ei ole siia veel tunginud. Neid leiab aga lademates muidugi igapäevases tänavakaubanduses.

Arba’eeni kogemus

Shirazi saabusime just väga erilisel hetkel – usupühal nimega Arba’een, mis on üks tähtsamaid sündmusi šiia moslemite kalendris. Püha tähistab Imam Hussaini, prohvet Muhamedi lapselapse, märtrisurma Karbalas ja toimub täpselt 40 päeva pärast Ashurat. Karbala ise asub tänases Iraagis ja on ühtlasi ka tõsiusklikute peamiseks palverännaku sihtkohaks.

Arba`eeniga seoses oli kogu linn leinameeleolus, tänavad ääristatud mustade leinalippudega ning mošeed olid rahvast täis ning palvetamine kestis usinasti hommikust hilisõhtuni.

Kuna pühadeaegsete palvuste ajal turiste mošeedesse ei lastud, siis leppisime Sah Cheraghi mošee-mausoleumi välise ilu ja kauni sisehoovi nautimisega. Väljak oli tihedalt täis mustades hidžaabides naisi ja kui meie sinna vaikselt ainsate turistidena sisenesime, saime vaatamisväärsuseks omaette. Tekkis tunne nagu oleksime sattunud mõnda filmistseeni – meie heledad näod, eriti kuue aastane Laura, tõmbasid koheselt pilke. Ei läinud kaua, kui meid ümbritses sahisev rahvahulk ning Laura sai hetkega staariks – peaaegu iga teine mööduja soovis temaga pilti teha.

Veinita veinilinn: Shirazi poeetiline pärand

Järgmisel hommikul panime äratuskella enne koitu – kõik selle nimel, et näha Shirazi kuulsat Nasir-al-Molki mošeed, rahvasuus tuntud hoopis Roosa mošeena. See hüüdnimi ei ole sugugi liialdus: kui hommikupäike hakkas läbi värviliste vitraažakende mošee sisemusse valguma, muutus kogu ruum justkui elavaks kaleidoskoobiks. Vaipadel tantsisid roosad, oranžid ja sinised varjud, kiviplaadid hakkasid helendama, ainult valgus rääkis. See oli kogemus, mille pärast tasus varajane ärkamine kuhjaga ära.

Shirazil on ka teine, sügavam pool – see on Iraani luulepealinn. Siin elanud kaks suurt poeeti, Hafez ja Sa’di, on igale iraanlasele sama püha kui koraan ise. On isegi levinud ütlus: igas korralikus Iraani kodus peab olema vähemalt kaks raamatut – koraan ja Hafezi luulekogu. Hafez oli tuntud oma romantilise ja elunautleva luule poolest, kus armastus ja vein sageli käsikäes käisid. Noh, vähemalt tänapäeva mullade tõlgenduse järgi pidas ta “veini” all silmas mitte alkoholi, vaid jumalikku ekstaasi. Tõde jäägu lugeja otsustada.

Shiraz ise on muide andnud nime ka kuulsale Shirazi viinamarjale. Veini sellest aga enam ei tehta – vähemalt mitte ametlikult. Alkoholi kohta kehtib siin reegel: „saatanlik“ ja keelatud. Aga legendid elavad edasi ja mõnigi kohalik seal hulgas meie autojuht naeratas kavalalt, kui veiniteemaks läheb.

Kui poeetidest veel rääkida, siis ei saa üle ega ümber Ferdosist, 10. sajandil elanud suurkujust, kes pani kirja Iraani rahvuseepose „Shahname“ ehk Kuningate raamatu. See mahukas ja võimas teos räägib mitte islamiajastust, vaid Pärsia iidsetest kuningatest, kangelastest ja lahingutest, olles paljude iraanlaste jaoks endiselt üks rahvusliku identiteedi alustalasid.

Kohtumine zoroastrismiga Yazdis

Teine väga oluline mõjutaja, mis on kujundanud iraanlaste mõttemaailma, on zoroastrism – iidsel Iraani alal valitsenud usund enne islami tulekut. Selle mõjuga saime kõige vahetumalt kokku Yazdi linnas, mis on zoroastrite kultuuri ja traditsioonide keskuseks tänapäeva Iraanis.

Zoroastrism teeb eriti huvitavaks see, et seda peetakse maailma esimeseks monoteistlikuks usundiks, mis on omakorda mõjutanud paljusid hilisemaid religioone – alates judaismist ja kristlusest kuni islami ja isegi budismini välja. Usundi rajaja oli prohvet Zoroaster (ehk Zarathustra), kes elas umbes 3000–3500 aastat tagasi. Tema õpetuse keskmes on kõikvõimas nähtamatu jumal Ahura Mazda. Kuna tal ei ole kujutist ega sümbolit, paluvad zoroastrid teda tule suunas – tuli sümboliseerib puhtust ja valgust.

Yazdis külastasime Ateshkadehi ehk zoroastrite tuletemplit, kus põleb tuli, mis on seal süüdatud juba enam kui 700 aastat tagasi ja pole kordagi kustunud. See hetk, kui astud ruumi ja tunned selle sajandeid kestnud tule soojust, on tõesti eriline.

Käisime ka vaikuse tornides, mida kasutati veel 1960. aastatel zoroastrite matusetalitusteks. Kuna nende uskumuste kohaselt on maa ja õhk pühad ning neid ei tohi saastada, siis ei maeta ega kremeerita surnuid. Selle asemel viidi lahkunud vaikusetornidesse, toiduks raisakotkastele. Tänapäeval on selline komme keelatud ja surnud maetakse siiski haudadesse, mis on spetsiaalselt betooniga ümbritsetud, et vältida looduslike elementide „rikkumist“.

Zoroastrismi kogemus Yazdis oli põnev ja silmiavav – koht, kus iidne usk on püsinud elujõulisena kuni tänaseni.

Vanalinna labürintides 

Yazdi vanalinn on tõeliselt omanäoline paik – see koosneb madalatest savimajadest, mida ümbritsevad samuti savist müürid. Kogu ala on UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja mitte ilmaasjata. Just need liivakarva müürid ja nende vahele moodustunud kitsad tänavalabürindid muudavad linnas kõndimise mõnusaks isegi siis, kui päike armutult lagipähe paistab.

Üks eriti vahva jalutusrada viis meid Jamehi mošee juurest hargnevatele võlvlagedega tänavatele. Ometi oli reede – Iraanis ametlik puhkepäev – ja enamasti olid poed suletud. Siiski leidus mõni üksik kaupmees, kes oma värvilise vaibavirna kõrvalt meid lahkelt tervitas.

Ühe sellise meistriga, kurdi päritolu kaupmehega, tekkis meil eriti soe kontakt. Alguses me ei plaaninud midagi osta, aga lõpuks kõndisime minema kahe imeilusa käsitööna valminud Qashqai rahvusmustrites kaasavarakotiga. Need polnud lihtsalt suveniirid – ehtsatest kangastelgedel kootud mustritest õhkus ajalugu ja iseloomu. Nahast sangade ja pandlatega kottides oli midagi väga ehtsat.

Muide, Qashqaid – kellelt ka need mustrid pärinevad – on turki keelt kõnelevad nomaadid, keda saime hiljem oma teekonnal Shirazist Shoushtari poole veel mitmel korral kohata. Ja kui nimi Qashqai tundub tuttav – siis just sellest hõimust on saanud nime ka Nissani populaarne linnamaastur.

Kuna november tähistab Iraanis turismihooaja lõppu, siis sel ajal siin peaaegu ühtegi teist turisti ei kohta. Yazdis jalutades tunduski, nagu oleksime ainsad välismaalased terves linnas. Aga ühel hetkel, kui olime roninud ühe traditsioonilise savimaja katusele, et ümbrust nautida, märkasime ootamatult kedagi teist seal samas – samuti vaadet imetlemas.

Läksime ligi ja küsisime, kust ta pärit on. Vastus tuli kerge aktsendiga, kuid meile tuttavalt kõlades: „From Estonia!“ Olime hetkeks täiesti pahviks löödud. Nagu hiljem selgus, oli tegemist hispaanlasega nimega Alfredo, kes oli juba kaks aastat Tallinnas elanud ja töötanud IT-erialal Tallinna Ülikooli rahvusvahelise programmi kaudu.

Arvestades, et Hispaanias oli mõni aasta tagasi noorte tööpuudus lausa 50% lähedal, siis oli Eesti tema jaoks kuldaväärt võimalus. Ning tagatipuks võimaldab sissetulek nüüd ka kaamose perioodil reisimas käia – sedapuhku Iraanis.

Eriti sümpaatne oli see, et vaid kahe Eestis veedetud aastaga oli ta hakanud oma koduks pidama just Eestit. „I’m from Estonia,“ ütles ta veendunult – ja ausalt öeldes oli see üsna südantsoojendav kuulda.

Abyaneh: koht, kus isegi koputusel on sugu

Yazdi mudatellisarhitektuuriga sarnast, kuid palju väiksemat ja erilisemat elukeskkonda kogesime ka Kashani ja Isfahani vahel asuvas väikeses Abyanehi külas. See ligi 1500 aasta vanune asula asub mäe jalamil, 2300 meetri kõrgusel merepinnast, ja on kui väike punasest savist ehitatud muinasjutt.

Küla kõige iseloomulikumad jooned on punased mudatellistest müürid, võrestikakendega majad ning elanike kirevad rahvarõivad, mis kogu ülejäänud Iraani mustadesse rõivastesse mähkunud tänavapildis tundusid kui tõeline värviteraapia.

Abyanehi keskmes seisab ka kunagine zoroastristide tuletempel, mille ees oli kohalik käsitööline oma väikesed tooted müügile seadnud. Aga küla arhitektuuris peitus veel üks põnev detail – iga ukse juures olid kaks erinevat koputit: vasakul pikk ja kitsas, paremal ümara kujuga. Esialgu nägid need lihtsalt kaunistusena välja, kuid peagi selgus nende praktiline mõte: need tegid erinevat heli, et majaelanikud saaks kohe aru, kas ukse taga on mees või naine. Kumb koputi millisele sugupoolele kuulub ei vaja siinjuures tõenäoliselt selgitamist 🙂

Kuna Iraanis peavad naised olema võõraste meeste ees kaetud, on selline „koputusetarkus“ igati loogiline – see hoiab ära ebamugavad olukorrad. Võib ju vaid ette kujutada moslemi naise hirmu, kui ta ukse avab ilma pearätikuta ja vastu vaatab võõras meesterahvas. Sest siin riigis ei ole naise juuksed lihtsalt juuksed – nendes on eriliselt särtsuv elektriline energia, mis mehi teatavasti pööraseks teeb:)

Pärast Abyanehi avastamist põikasime ka lähedalasuvasse Natanzi – väikelinna, mille nime on rahvusvahelises meedias sagedasti mainitud hoopis muul põhjusel: just siin asub Iraani suurim uraani rikastamise tehas. Meile sellest otse muidugi ei räägitud, aga õhutõrjekahuritega militaarpostid maantee ääres andsid aimu, et piirkond on tugeva valve all.

Meie sihtkoht oli siiski palju rahumeelsem – linna uhkuseks on kaunis Jameh’i mošee, mille peen ja saleda joonega minarett ulatub kõrgele üle linna. Arhitektuuriliselt väga efektne. Laurale pakkus aga minaretist veelgi rohkem rõõmu hoopis mošee kõrval asuv mänguväljak – üle pika aja sai ta jälle kiikuda, liugu lasta ja lihtsalt lapsepõlve nautida.

Meie ise nautisime aga midagi teistsugust: kohaliku meistri käe all valmistatud värsket sultani kebabi. See oli esimene kord, kui saime maitsta nii hõrku liha – mahlane ja suitsune, kõrvale grillitud tomat, värske sibul ja jahutav kohalik jogurt. Lihtne, ent täiuslik eine – täpselt see, mida vajasime.

Safaviidide särav pärl: Isfahan

Iraani suurimaks turismimagnetiks peetakse põhjendatult Isfahani – seda imeilusat linna, mis 17. sajandil oli Safaviidide impeeriumi hiilgav keskus. Meiegi võtsime ette kõik tähtsamad paigad: maailmakuulsa Imaami väljaku, ajaloolise bazaari, Jameh’i mošee, Armeenia kvartali ning Isfahani kuulsad sillad.

Imaami väljakut – mis on mõõtmetelt tõesti aukartust äratav ja kuulub maailma suurimate linnaväljakute hulka – läksime uudistama kohe esimesel õhtul, et näha selle sära õhtuses valguses. Õhkkond oli maagiline: valgustatud mošeed ja paleed, vaikselt sumisev rahvas, õrnalt helisev purskkaev – kõik tundus korraga nii ajatu ja kättesaamatu.

Järgmisel päeval sukeldusime väljakul asuvate vaatamisväärsuste sisemusse. Šeik Lotfollahi mošee, mida peetakse üheks Iraani kaunimaks, eristus kohe – sellel puuduvad nii minaretid kui ka sisehoov, mis viitab, et tegemist polnud üldkasutatava palvekohaga, vaid eksklusiivse ruumiga šahhi õukonnale ja tema haaremile. Mošee on ehitatud 17. sajandi alguses – või nagu siin öeldakse: tuhat aastat pärast prohvet Muhamedi rännakut Mekast Medinasse (1602 AH). See pani meid taas mõtlema, kui kaua moslemid veel oma ajaarvamist kristliku kalendri järgi jätkavad – siin tundub, et Gregoriuse kalender kehtib ainult turistide jaoks trükitud brošüürides.

Sama väljaku ääres asuvad ka Imam-mošee ja Ali Qapu palee – mõlemad uhkuse ja elegantsi tipud. Kuigi palees käisid parajasti renoveerimistööd, sai kõrgete sammastega rõdult väljakule vaadates aimu, milline suursugune võimukeskus see kunagi oli. Hetkeks võis end tõesti kujutleda šahhina, kes vaatab oma valdustele üle väljakul sagiva rahva.

Chehel Sotun ja Pärsia aiad

Isfahanis külastasime ka kaunist Chehel Sotuni paleed – nime, mis tähendab otsetõlkes „Neljakümmend sammast“. Kui palee esisel kõrgel ja graatsilisel verandal on tegelikult vaid 20 sammast, siis oma nime on hoone saanud nende peegelduse järgi. Nimelt kajastuvad sambad veranda ees olevas veesilmas nii selgelt, et tundub – neid ongi nelikümmend.

Palee ümbrust kaunistavad hoolikalt kujundatud aiad, mis kuuluvad Pärsia aedade klassikasse. Kuulsamaid nägime lisaks ka Shirazis ja Yazdis, kuid kõige sügavama mulje jättis siiski Kashanis asuv Fini aed. Need aiad pole lihtsalt kaunid haljasalad – need ulatuvad vanuselt kuuendasse sajandisse ennem Kristust ning on loodud sümboliseerima paradiisi.

Pärsia aiad jagunevad neljaks osaks, mis sümboliseerivad zoroastrismi neli põhielementi: taevas, maa, vesi ja taimed. Fini aia keskmes kulgevad looduslikud allikad, mis toidavad mitut voolukanalit ja purskkaevu. Kõrbelises kliimas, kus vesi on elu hinnaline allikas, on selline vee küllus tõeline ime. Aias kõrguvad sajanditevanused seedrid, mõned neist on kuni 500-aastased.

Võib ainult ette kujutada, millise mulje võis selline roheline, jahutav, vett vulisev ja viljakas ruum jätta tuhandeid aastaid tagasi, keset tolmust ja kuuma kõrbe – justkui päriselt maa peale loodud paradiis.

Kaos ja kunst: Teheran ühe päevaga

Karjuvas kontrastis rahulike ja roheliste Pärsia aedadega tervitas meid riigi tänane pealinn Teheran – linn, mille kohta ei saa ausalt öeldes palju head öelda. See on laialivalguv, kaootiline ja hingematvalt saastunud. Liiklusummikud on siin igapäevane normaalsus ning päeva lõpuks  on kipitavad silmad vingugaasist punased.

Õnneks olime siia planeerinud vaid ühe täispäeva ja see oli enam kui piisav, et külastada olulisemaid paiku. Külastasime Iraani Rahvusmuuseumi, Golestani paleed, lonkisime bazaaril ning päeva lõpuks jõudsime ka vaibamuuseumi.

Alustasime Iraani Rahvusmuuseumist, mis jättis väga tugeva mulje – tõenäoliselt parim muuseum kogu reisi jooksul. See andis hea ja selge ülevaate Pärsia ajaloost läbi mitmete impeeriumite. Kohe kõrval asub teinegi muuseum, mis keskendub islami perioodile – seal sai imetleda islami kunsti tippe: keraamikat, nikerdusi, vaipu ja ilmselt ka parimat näidet islami esteetikast, mida oleme seni näinud.

Päeva edenedes suundusime Golestani paleesse – viimaste Pahlavi šahhide residentsi, mille nimi tähendab tõlkes “lillede paleed”. Hoone ise on küllaltki uhke, kuid eriti mõjus selle sillerdav ja peegelmosaikidega kaetud vastuvõtusaal – kõrged võlvid, läikiv ruum, natuke kitš, aga silmatorkav ja efektne.

Jalutasime läbi ka suurest bazaarist ning lõpetasime päeva vaibamuuseumis – see oli Aive jaoks tõeline maiuspala. Olles aastaid huvi tundnud Pärsia vaipade vastu, sai ta nüüd näha oma silmaga erinevate hõimude mustreid ja värvimaailmu. Pärsia vaipade maailm on rikas – igal hõimul oma mustrid ja värvivalik. Rikkaliku värvigamma ja huvitavate mustritega vaip on nomaadirahva identiteedi kandja. Vaibad pole siin lihtsalt vaibad – need on visuaalsed lood, mida antakse edasi põlvest põlve, iga muster ja toon räägib midagi kogukonna ajaloost ja identiteedist.

Kokkuvõttes – Teheran on väliselt väsitav ja lärmakas, kuid kui hästi otsida, siis leidub selle tolmu ja betooni varjus ka tõelisi kultuuriaardeid.

Revolutsiooni vari ja tänapäeva Iraan

Teheran oli see koht, kus me kõige otsesemalt puutusime kokku ka kaasaegse Iraani ja selle vastuolulise ajalooga. Paljude vanema põlvkonna iraanlaste jaoks jaguneb elu kaheks: enne ja pärast 1979. aasta revolutsiooni. See aasta tähistab siin mitte ainult 2600 aastat kestnud kuningavõimu lõppu, vaid ka uue riigi – Iraani Islamivabariigi – sündi. Sellest hetkest pole Iraanis enam miski endine.

Uus riigikord tugines šariaadile, riik muutus teokraatiaks, kus usuõpetus seati esikohale. Paljud sammud, mida siis astuti, kõlasid nii tuttavalt, nii tuttavalt – justkui oleks astutud isakeste Lenini ja Mao jälgedes, ainult et ideoloogia oli nüüd kommunismi asemel islamism. Käivitati Kultuurirevolutsioon, mille esimene samm oli ülikoolide sulgemine kaheks aastaks, et õppekavad saaks ümber kirjutada „õigete väärtuste“ järgi. Raadios ja teles lubati vaid religioosse või patriootliku sisuga muusikat, alkohol keelati täielikult ning kõik naised pidid hakkama kandma peakatteid.

Teisitimõtlejaid ei koheldud leebelt – neid vaigistati, kiusati taga või hukati. Kõige selle laiem eesmärk oli revolutsioonilise ideoloogia eksport kogu islamimaailma. Õnneks nii hulluks pole asi veel läinud, aga ajupesu on osaliselt juba oma töö teinud.

Vesteldes ühe kohaliku edumeelse iraanlasega, jagas ta väga ilmekat näidet: „Minu tütar õpib kümnendas klassis ja oskab peast nimetada kümneid mošeesid Saudi Araabias, Iraagis ja Iraanis – aga vaevu on kuulnud, mis asi on Persepolis.“ Ajalugu, mis ei sobi uue riigikorraga, lihtsalt kaob õpikutest. Ja see on kõige kurvem.

Punased purskkaevud ja kümme miljonit leinajat

Suure usujuhi ja islamivabariigi rajaja ajatolla Khomeini portreed on Iraanis kõikjal. Neid on nii palju, et ühel hetkel muutuvad need kui taustakujunduseks – tapeediks, mille olemasolu silm enam ei registreeri. Ka praegune kõrgeim vaimne juht ajatolla Khamenei on end oskuslikult „kaubamärgistanud“, asetades end kõikjal Khomeini kõrvale – plakatitel, seinamaalingutel, trükistel.

Külastasime Ajatolla Khomeini mausoleumi, mis jääb Teherani külje alla, teel Kashani. Kompleks on kolossaalne – tõeliselt mastaapne ja disainitud pigem monumentaalse poliitilise hoiakuna kui vaimse vaikuse paigana. Mausoleumi ette on püstitatud lugematu hulk telke, kus palverändurid peatuda saavad. Esimesena jäävad aga silma madalad, punast vett purskavad purskkaevud – vere sümbol, mida ideeliselt võib pidada võimsaks, kuid tegelikkuses mõjub see kõhedust tekitavalt õõvastava vaatepildina.

Ajatolla Khomeini matused toimusid 1989. aastal ning need kulmineerusid maailma suurimateks matusteks – väidetavalt osales neil üle kümne miljoni lohutamatu leinaja ning tegemist olevat olnud tõeliselt kaootilise vaatepildiga. Surnuvanker pidi liikuma rahulikult kalmistu suunas, kuid rahvas peatas selle korduvalt. Lõpuks haarati kirst massi keskel kätele ja hakati seda lihtsalt üle peade edasi andma. Mingil hetkel paiskus kirst lahti ja surnukeha veeres välja. Et sellest veel vähe poleks, leidus  fanaatilisi leinajaid, kes tormasid surnukeha juurde, et surilinast endale reliikviaks tükke rebida. Matused õnnestusid lõpule viia alles teisel katsel.

Šariaat paberil, lääs südames

Kuigi Iraanis on religioosset fanatismi palju, ei lähe igapäevaelu tegelikult alati käsikäes šariaadi seadustega. Ametlik statistika küll väidab, et enamik iraanlastest on sügavalt usklikud, kuid mitmed allikad kinnitavad, et tegelikkuses peab end „tõsiusklikuks“ vaid umbes kümnendik elanikkonnast.

Suhtumine lääne maailma, eriti Ameerikasse, on samuti mitmetahuline. Ühelt poolt on ameerikalik elustiil ja tarbekaubad kõrgelt hinnatud – neid ihaletakse ja imetletakse. Teisalt suunatakse kogu kriitika Ameerika valitsuse pihta, mitte inimeste enda vastu. Tüüpiline suhtumine tundub olevat: „Ameeriklased on toredad, aga nende valitsus ei saa Iraanist lihtsalt aru.“

Üks eriti huvitav detail, mis Iraani tänavapildis silma hakkas, oli märgatav hulk plaasterdatud ninasid – ja seda nii naiste kui meeste seas. Esialgu tekkis meil tõsine küsimus, kas kodused tülid on siin tõesti nii ägedad, et iga nurga peal kohtab katkilöödud ninaga inimesi. Kuid tegelik põhjus on hoopis teine: Iraan on üks maailma ninaplastika tipptegijaid. Kosmeetiline kirurgiatööstus õitseb ning „täiusliku nina“ poole püüdlemine on saanud peaaegu rahvuslikuks harrastuseks.

Seega ei piirdu lääne mõju üksnes tarbimiskultuuri ja popmuusikaga – see ulatub ka välimusse, eneseväljendusse ja unistustesse. Iraan elab korraga kahes maailmas – ühe jalaga šariaadis, teisega Starbucksist ja Hollywoodist unistavas tulevikus.

Abadan – Iraani naftapealinn

Oma Iraani-reisi lõpetasime üsna Iraagi piiri lähistel, plaaniga siit laevaga edasi Kuveiti suunduda. Paraku selgus viimasel hetkel, et laev vajab remonti ja meie esialgne plaan tuli ümber mängida. Selle asemel sõitsime lähedal asuvasse Abadani, kust saaks juba lennukiga edasi liikuda.

Abadani jõudes saime üsna kiiresti aru, et tegemist ei ole tavalise linnaga. Siin asub tohutu, brittide poolt eelmisel sajandil rajatud nafta rafineerimistehas – kunagine maailma suurim, mis töötab tänini. Ja see pole lihtsalt üks tehasekompleks linna servas. Abadani tehas on sõna otseses mõttes miljonilinna keskpunkt – kogu linn on selle ümber ehitatud.

See tekitab üsna sürrealistliku tunde: kõrged, leegitsevad ja suitsu paiskavad korstnad kõrguvad otse elumajade vahel. Kui me mujal Iraanis veel aeg-ajalt unustasime, et oleme naftarikkas riigis, siis siin – siin sa tunned seda igal sammul nii lõhnas kui ka pildis. Õhus on nafta lõhn, pildis lõputud torustikud ja tööstuslik siluett. Alles siin saad aru, et asud riigis, mis on üks suurimaid nafta tootjaid maailmas ja mis sellest ka väga olulisel määral sõltub.

Abadanis olles ei saanud mööda ka mõtetest, mis viisid meid ajas tagasi – mitte väga kaugesse minevikku, Iraani–Iraagi sõja aastatesse (1980–1989). Kohalikud nimetavad seda aga hoopis Iraani–Araabia sõjaks, mis peegeldab hästi nende vaadet ja identiteeti. Paljude eurooplaste jaoks tundub Iraan osa Araabia maailmast – mida ta tegelikult ju ei ole. Keeleks pole siin mitte araabia keel, vaid farsi, ning Iraani rahvas on etniliselt pärslased, mitte araablased. Kui seda fakti valesti mõista või segamini ajada, võib kindel olla, et kohalik reaktsioon on kiire ja kirglik – ning täiesti õigustatult.

Iraanlaste ja araablaste ajalooline vastasseis ulatub 7. sajandisse, mil Sassaniidide impeerium langes ning islamiusku hakati Iraani tooma tule ja mõõgaga. Sellega koos hävitati ka zoroastrism – usund, mis oli Iraani südames aastatuhandeid. Sellest ajast saadik on paljude iraanlaste jaoks kõige „õigem“ moslem šiia moslem.

Meie autojuhist lapsesuu ütles selle kohta oma konarlikus inglise keeles väga ilmekalt: Šiiad on väga-väga rahuarmastav rahvas, aga vaata sunniite – kargavad pommid ümber vöö agressiivselt ringi ja teevad aina bum-bum.

Nii naiivne kui see ka ei tundunud, peegeldas see hästi, kui tugevalt on see konflikt kultuuriliselt ja ajalooliselt mällu juurdunud.

Pildigalerii