India: uskumatu, aga reaalne

Esimene pilt, mis meile Indiast avanes, oli nagu kaootiline koreograafia: inimesed, lehmad, motorollerid ja kaubaautod rühkisid igaüks omas suunas, mässides end tolmupilvede sisse. Kõik näis liikuvat korraga ja ometi mingis omas rütmis – nagu reguleeriks seda nähtamatu käsi. Olime just lõpetanud öise teekonna üle Nepaali mägede ja jõudnud Põhja-India piirilinna Sunaulisse. Pilt, mis siin esimesel sammul avanes, oli otsekui kaadrid mõnest postapokalüptilisest filmist. Mööda tolmukatte all lõõskavat teed jooksis vastu räbaldunud koer, kellelt pool kõrva oli justkui hammustatud, selle järel räbaldunud riietes pool jooksusammul suuri pampe õlal tassivad laotöölised. Sunauli ei ole ilmselgelt koht, kuhu keegi päriselt jääda tahaks. Siia tullakse vaid selleks, et minna edasi. Nii ka meie. Siit tuli edasi pääseda Gorakhpuri rongijaama, kust meid ootas järgmine etapp – rongisõit Varanasisse, pühasse linna Gangese kallastel.

Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh

India rong on omaette maailm. Piletite saamine on justkui lotovõit, kohalejõudmine juba isiklik triumf. Rong ise, pikk nagu igavik, veeres ja ägises läbi tolmuste külade ja lopsakate põllumaade. Meie vagun – kolmanda klassi magamisvagun – oli tulvil elu. Inimesed istusid, lamasid, rippusid, jutustasid, närisid pähkleid, keetsid teed. Läbi vaguni käisid pidevalt kaupmehed, kellel oli pakkuda kõike alates chai’st kuni mängukassideni. Õhku täitsid vürtsid, inimeste lõhn, tolm ja ootamatu soe huumor. Meie vastas istus naine, kes muudkui naeris ja püüdis meiega jutustada, kuigi meil puudus ühine keel – aga naer ja žestid aitasid sillutada rohkem kui sõnad.

Rongisõit oli väsitav ja segadust tekitav, ent ometi üdini ehe. Nii see India hakkas ennast tasapisi avama – lärmakas, värviline, väsitav ja lummav.

Varanasi – koht, kuhu tullakse elama… ja surema

Kokku on hindude jaoks seitse püha linna, kuid ükski neist ei kanna nii sügavat vaimset tähendust kui Varanasi. Gangese jõe stoilised vood ja selle kallastele rajatud üle 350 astmelise trepi ehk ghat’i loovad atmosfääri, mis on korraga ajatu ja hingepuudutav. Just siin, jõe vasakul kaldal, soovib iga hindu kord elus seista – veel enam, siin soovitakse ka oma elutee lõpetada. Sest Varanasis surra tähendab lõpetada karmavõlg ja alustada uus elu kõrgemal ja puhtamal kujul.

Juba ainuüksi teadmine, et iga päev põletatakse ghattidel sadu surnukehi, mõjub raputavalt. Ghattide vahel jalutades sattusime tulest ümbritsetud matuserituaali keskele. Õhk oli suitsust paks ja meiegi riietele jäi see lõhn mitmeks päevaks külge. Istusime trepiastmetel ja jälgisime, kuidas tuleroosid üksteise järel põlema süüdati. Leegid tõusevad vaikse väärikusega, samal ajal kui elu nende ümber jätkub – lapsed jooksevad, kaupmehed hõiguvad, palverändurid palvetavad. On ka neid, kelle kehad tuld ei puutu – näiteks brahmaanid (preestrite kasti kuulujad), kui nad on nii ise soovinud; samuti pidalitõbised, rasedana surnud naised ja surnult sündinud lapsed. Need asetatakse väikesele bambusparvekesele ja usaldatakse jõe voogude hoolde.

Järgmisel päeval varahommikul läksime paadisillale. Õhk oli veel udune ja niiske, kuid trepid olid juba rahvast täis. Inimesed kummardusid vee kohale, et pesta oma nägu ja hambaid, kasta riideid, tervitada tõusvat päikest või lihtsalt istuda ja palvetada. Mõni süütas väikese savilambi, mille asetas koos lilleõitega vette – see oli ohvriand Gangale, püha jõejumalannale, keda peetakse taevast maa peale saadetuks.

Võtsime paadi ja sõitsime mööda Gangest koos ühe kohmaka, ent jutuka paadimehega. Too rääkis meile oma pere, linna ja jõega seotud lugusid, vahepeal vaikides pikemalt, justkui kuulaks ka ise Gangese juttu. Ja siis, justkui mingi nähtamatu vajaduse ajel, vaatas ta meid pisarsilmi ja vandus, et Gangese vesi on täiesti puhas – püha ja tervendav. Enne kui jõudsime midagi öelda, kummardus ta, kühveldas kahe peopesaga otse jõest vett ja neelas selle sügava veendumusega alla. Meil jäi vaid vaadata – nii hinge kinni hoides kui ka veidi jahmunult. Gangese vesi on teadupärast üks reostunumaid maailmas, ent samal ajal ka üks pühamaid. Tundus, et inimene kohaneb tõesti kõigega.

Varanasi vanalinna kitsukesed tänavad on kui elavad labürindid, mis looklevad läbi iidsete templite ja majade. Siin ei kehti liikluse reeglid, vaid ellujäämise oskus – samal ajal üritavad endale ruumi leida lehmad, kaupmehed, sadud, palverändurid, turistid, jalgrattad ja rollerid. Meil kulus pool päeva, et õppida lehmade eest külgsammul tagurdama – sest mitte ükski neist ei tee sulle ruumi. Varanasis on lehm kuningas ja sina külaline.

Eriti kentsakas oli vaatepilt, mis avanes ühel eriti kitsal kõrvaltänaval, kus liikus aeglaselt edasi üks Euroopa pensionäridest koosnev turismigrupp. Kõndimine meenutas pigem militaarset operatsiooni kui jalutuskäiku – grupi ees ja külgedel liikusid giidi abilised, kes pikkade bambuskeppidega lehmadele, rolleritele ja kohalikele uudishimulikele märku andsid, et tee vabastataks. Mõne pilgu järgi otsustades oli see sama tõhus kui soovida Gangeselt vaikust – aga vähemalt nad püüdsid.

Tegelikult oligi see üks neist hetkedest, kus ei saa enam aru, kas naerda, imestada või lihtsalt end sellesse kaosesse usaldada. Sest Varanasi ei ole koht, kus kontrolli hoitakse – see on koht, kus lastakse elul end juhtida.

Buddha kannatlikkus: autoga läbi India

Pärast Varanasit otsustasime jätkata oma teekonda mööda marsruuti Varanasi–Khajuraho–Agra–Pushkar–Jaipur–Delhi. Meie „ratsuks“ sai India suurima autotootja TATA toodetud pisike Drabanti meenutav autoloks. Auto ja autoomanikuga kohtusime juhuslikult oma ööbimiskoha läheduses ning peale mõningast hinnakauplemist ja vestlust tundus, et see võiks meid lõpp punkti välja viia küll. Vahemaad, mis meid ees ootasid, olid muljetavaldavad – iga sõit järgmise punktini umbes 15 tundi pikk. Kuid see polnud tavaline kiirteemarsruut, kus silm vahelduseks puhkab. India teed nõuavad kõigilt liiklejatelt Buddha tasemel kannatlikkust. Aukude ja lohkude rohkus tähendab, et siledat teepinda võib võtta kui haruldast loodusnähtust, mille ilmumine väärib tähistamist. Ei olnud mingit ohtu, et keskmine kiirus tõuseks üle 20–30 km/h – mis oli iseenesest hea, sest nii sai põhjalikult vaadelda külaelu ja värvikat argipäeva.

Võimu jagamine käis teel aga kindla hierarhia järgi. Püha lehm on liikluses ülimuslik – tema seisab, istub või jalutab, kus soovib, ja kõik muu tema ümber kohandub. Teisel kohal on ilmselgelt suurejoonelised, väsinud, ent ikkagi uhked kaubaautod, mis on kaunistatud vilkuvate tulukeste, värvikirevate siltide ja sanskritikeelsete palvete rägaga. Alles nende järel tulevad väiksemad sõidukid – mootorrattad, vankrid, mõni eksinud jalgrattur… ja meie.

Peamised tööandjad teeäärsetes külades olidki teede iseärasustest kantud: rehviparandused, autojuhtide varjualused ja puhkealad. Igaühe kõrval seisis hulk kohapeal punutud voodeid, millel lesisid kohalikud mehed, kes ei näinud eriti kiirustavat kuhugi. Või vähemalt tundus, et nad on nendel lebolatel  vähemalt pool oma elust mööda saatnud. Nende rahu ja stoiline olek olid nakkavad. Vähemalt kümnel korral purunes auto rehv ning see oli hea põhjus, et chai’d juua ja punuvooditel jalga sirutada.

Khajuraho: kividest kaamasuutra

Khajurahosse jõudes olime juba eelnevalt kuulnud, et siin asuvad kuulsad templid, mille seintele on jäädvustatud nii elu maisemad kui ka vaimsemad küljed. Meid tervitas vaikne, korrastatud linnake, mille keskel tõusid esile 10.–11. sajandil Candella dünastia poolt püstitatud pühakojad. Neid olevat kunagi olnud üle 85, kuid tänaseks on säilinud neist vaid veerandsada – ja isegi need annavad aimu, kui võimas ja peenelt läbitöötatud see arhitektuur kunagi oli.

Pühamud on nii seest kui väljast kaetud sajanditevanuste skulptuuridega. Iga sein, iga nurk on täis detaile – sõjamehed, muusikud, jumalad… ja jah, palju erootilisi stseene. Meie jaoks, kes olime harjunud templites pigem vaoshoitust nägema, oli see esimene hetk, mil astusime ruumi, kus ihu ja hing olid kõrvuti ilma igasuguse piinlikkuseta. Mõne kujutise juures polnud kahtlustki, mida täpselt kujutatakse – ja see oli siiski tempel!

Kohapeal räägiti ka legendist, et just siit Khajurahost on saanud alguse ka kuulus „Kaamasuutra“. Ajalooliselt pole see küll kinnitatud, aga siinse visuaalse materjali järgi poleks see väga üllatav. Paljud figuurid templiseintel on elusuurused ja üsna elutruud, mis teeb kogu kogemuse ka rohkem „päris“ kui näiteks mõni mütoloogiline kujutis.

Üllatav oli seegi, et templid avastati uuesti alles 19. sajandi alguses, kui üks Inglise ohvitser juhuslikult džunglist läbi murdes nendeni jõudis. Vahepeal oli see kunagine oluline linn ja usukeskus lihtsalt kadunud roheluse varju ja unustusse.

Taj Mahal – armastuse palee 

Järgmine sihtkoht oli Agra – linn, mida teatakse peamiselt ühe kindla hoone tõttu. See on koht, mille nimi on tuttav isegi neile, kes Indiast muidu suurt midagi ei tea. Taj Mahal – see legendaarne mälestusmärk, armastuse sümbol, üks maailma enim pildistatud ja kirjeldatud ehitisi.

Tee Agrasse ei olnud just kiire ega mugav. Tundidepikkune loksumine kitsastel ja auklikel maanteedel, pidev pasunate koor, tee ääres tukkuvad lehmad ja mööduvad vankrid.

Agrasse jõudsime õhtu hakul. Ilm oli pehme ja kuldne ning me ei tahtnud raisata hetke ka – otse hotelli asemel suundusime kohe Taj Mahali juurde, et näha seda legendaarset marmorpaleed loojuva päikese valguses. Reisiraamatutes lubati, et just siis omandab valge marmor erilise roosaka või isegi kuldse tooni – ja see pidi olema vaatepilt, mis jääb meelde elu lõpuni.

Esimene pilk Taj Mahalile oli… veidi sürreaalne. Justkui oleksime sattunud mõnele postkaardile või filmivõttele. Kõik oli laitmatult sümmeetriline, korrapärane ja ootamatult vaikne – vähemalt esmapilgul. Tegelikkuses kihas ümbrus inimestest: turistidest, pildistajatest, giididest, palveränduritest ja turvameestest. Aga kogu see rahvaste virvarr ei võtnud hetkekski ära selle koha erilisust.

Taj Mahali lugu on lugu armastusest ja kaotusest. Suurmogul Shah Jahan lasi selle ehitada oma armastatud naise Mumtaz Mahali mälestuseks, kes suri nende 14. lapse sünnitusel. Valitseja oli leinas murtud ning lubas ehitada hauakambri, mis oleks armastuse sümboliks läbi aegade. Selle ehitamiseks kulus 22 aastat, tuhandeid käsitöölisi ja tonnide viisi vääriskive, mida toodi Pärsiast, Indiast ja Kesk-Aasiast. Legendi järgi lasi valitseja töömeistritel töö lõppedes käed maha raiuda, et nad ei saaks midagi sarnast enam kunagi luua.

Ja kuigi Taj Mahal on sageli segi aetud hindu templiga, on see tegelikult islami arhitektuuri meistriteos – mausoleum. Selle sümmeetria, marmorist kuppel ja korani tsitaate kandvad kaunistused viitavad kõik islami mõjutustele. Paljudele turistidele tuleb see isegi üllatusena, sest nad seostavad kõike Indias kohatut just hindudega.

Pushkar – püha järv, kaamelilaat ja katusekamber dollariga

Lonely Planeti soovitusel lisasime oma marsruudile ka Rajasthanis asuva Pushkari – väikese, kuid erakordselt olulise linna, mis vastas meie kujutlusele „päris-Indiast“ rohkem kui ükski teine paik seni. Pushkar on tuntud oma püha järve, ainsa Brahma templi ja igal aastal toimuva kaamelilaada poolest. Just kuu faaside järgi valitud perioodil muutub järvevesi pühaks, ning sel ajal saab linnast palverändurite, müüjate ja karjakauplejate tõeline kohtumispunkt.

Pushkari kaamelilaat, üks suurimaid omataolisi maailmas, meelitab ligi kuni 200 000 külastajat, samas kui linnas elab püsivalt vaid umbes 14 000 inimest. Inimesed saabuvad siia kõikjalt Indiast – seljas piirkondlikud värvikad rõivad ja peas uhked turbaanid. Õhus on lõhnade, helide ja värvide segu, mida on raske kirjeldada, aga võimatu unustada. Järve äärde kogunetakse ööpäevaringselt, et kastmise ja palvete kaudu vaimset puhastust saada, samal ajal kostuvad linna eri nurkadest mantra-laulud, trummid ja muusikalised kutsehüüded.

Pushkari reeglid on ranged: avalik kiindumuse näitamine, alkohol, liha, kala ja munad on keelatud. See loob rahulikuma ja meditatiivsema atmosfääri, mis kontrastina tormakale Indiale mõjub suisa tervendavalt.

Laat ise oli muidugi elamuste rohke. Mõned loomad olid niivõrd uhkelt kaunistatud, et meenutasid pigem karnevalil osalevaid tantsijaid kui kõrbeellu loodud elukaid. Kõik see käis saatel, milleks olid kõrged huilged, käteplaksutused, trummid ja hüüded.

Ost-müük käis samuti täies hoos. Põllumehed, kaupmehed, veidi väsinud lääne hipid ja igavesti aktiivsed lapskauplejad pakkusid vaipasid, kohalikku hõbedat ja… endiselt kaameleid. Nagu filmis, ainult et see kõik oli päris.

Laada ajal oli linn muidugi rahvast pungil täis ja meil tekkis esmakordselt tõeline probleem majutuse leidmisega. Lõpuks saime kokkuleppele ühe backpackeritele suunatud peremajutuse perenaisega, kes pakkus meile katusekorterit – täpsemalt umbes kuue ruutmeetri suurust panipaika meenutavat kambrikest maja katusel. Hind? Täpselt 1 USA dollar öö eest – seniste reiside kõige soodsam ööbimine. Ja kuigi tuba oli tilluke, vooditeks õlgmadratsid ning seintes puudusid aknad, jäi meelde just tunne, nagu ööbiksid tähti täis India taeva all, keset kaameleid, palverändureid ja mõnusalt kummalist maailma.

Delhi ja Roosa linn

Pushkarist suundusime edasi Delhisse – see oli meie viimane sihtkoht enne lennureisi Lõuna-Indiasse, Keralasse. Plaanis oli jätta hüvasti oma väsinud, ent truu TATA-autoga ja sõbraliku autojuhiga, põigata veel Jaipuri ning veidi Delhi linnamelu kogeda.

Delhiga tutvumine jäi siiski üsna põgusaks. Linn ise on tohutu ja liiklus… noh, see liikus vaid ummikust ummikusse. Sellest tulenevalt loobusime suuremast seiklemisest ja otsustasime võtta lihtsalt rahulikult. Õhtul, kui nälg juba meelde tuletas, et päev on olnud pikk, silmasime majutuse lähedal McDonald’si silti ja mõtlesime – miks mitte, vahelduseks üks Big Mac?

Aga võta näpust – menüüs polnud veiseburgeritest juttugi. Selle asemel pakuti McChickenit ja muid kohalikus võtmes variante. Kui olime toidu kätte saanud ja istusime akna äärde, tõstis just sel hetkel oma pea aknast paari meetri kaugusel rohtu näksinud lehm ja surus nina klaasi vastu. Siis sai lõplikult selgeks – jah, muidugi pole siin veiseburgerit, see oleks ju pühaduse rüvetamine.

Viimasel päeval tegime päevase külastuse Jaipuri, mida tuntakse ka kui Roosat linna, mis kuulub India kuulsasse kuldsesse kolmnurka koos Delhi ja Agraga. Linn sai oma hüüdnime 19. sajandil, kui kõik vanalinna hooned värviti roosaks prints Alberti auks. Tänaseni on see roosa toon Jaipuri tunnus. Kõige muljetavaldavam koht Jaipuris oli kahtlemata Amber Fort, mis asub umbes 11 km kaugusel linna keskusest. See liivakivist ja marmorist kindlus paikneb mäe otsas ja pakub suurepäraseid vaateid ümbrusele. Forti seest leiab uhkelt kaunistatud hoovid, templid ja kuulsa Sheesh Mahali ehk peeglite palee, kus tuhanded tillukesed peeglid peegeldavad isegi küünlaleeki sadu kordi eredamaks. Amber Forti haaremihoovis jalutades selgus, et vanad ajad polnud sugugi igavad – ruumide rohkuse järgi otsustades oli haaremis elu päris „tihe“ ja ilmselt ei tulnud igavus kellelegi pähegi. Giid muigas, et valitseja pidi tihti salakäike kasutama, et ükski naine ei teaks, kummale poole ta järgmiseks suundub.

Elu ja muljed Kerala kommunistlikust paradiisist

Lõuna-Indiasse jõudes peatusime esmalt Keralas – ühes India kahest ametlikust puhkepiirkonnast ja ühtlasi ainsas kommunistliku valitsusega osariigis. Juba Trivandrumi lennujaamas sai meile üsna selgeks, et siin tuleb suhtlusstiili pisut muuta. Näiteks taksojuhtidega ei olnud mõtet hinna üle kaubelda – kogu lennujaama taksondusäri oli riigi hallata ja hinnad fikseeritud. Kui püüdsime siiski harjumusest hinda täpsustada, vaatas taksojuht meid kannatliku muigega ja ütles: „Sõbrad, see on riigi takso – hinnad on seinal.“ Kõlab ausalt, ja oligi.

Kohalikud olid oma elukorraldusega rahul ning rääkisid uhkusega parasjagu käimasolevast viisaastaku viimasest aastast. Meilegi tehti selgeks, et samasugune süsteem toimib veel Hiinas ja Venemaal – kõlas nagu rahvusvaheline kvaliteedimärk.

Kerala ise jäi justkui kahe maailma vahele – ühelt poolt Araabia meri, teiselt poolt Lääne-Ghati mäeahelik. See asend teeb maa uskumatult viljakaks. Juba paar tuhat aastat on siitkaudu kaupmehed üle maailma kokku ostnud vürtse, sandlipuud ja vandlit. Pole ime, et Keralat kutsutakse ka maailma vürtsipealinnaks.

Maastik on täis kookospalmiistandusi ja madalate vallidega piiratud riisipõlde. Tänu aasta ringi valitsevale soodsale kliimale võib korraga näha kõrvuti nii istutamist kui koristamist – tõeline põllumajanduslik paradiis. Enamik töid käib käsitsi, ehkki siit-sealt vilksatas mõni väike traktor.

Kerala eristus kohe ka muus mõttes. Näiteks on see ainus India osariik, kus kirjaoskuse tase on peaaegu sajaprotsendiline. Visuaalselt jäi silma, et siin ei näinud tüüpilisi sinisest kilest telke ega palmilehtedest hütikesi, mis paljudes India piirkondades kahjuks tavalised on. Siin olid külad korras, majad heas seisus ja inimesed väärikad. See kõik kõlas kokku kohalike rahuliku enesekindlusega.

Ajurveeda kogemus

Valisime oma peatuspaigaks ühe väikese kaluriküla, kus saime nautida hommikuti värskelt püütud mereande – lihtsad ja maitsvad road. Kohalikud naised käisid ujumas ikka sarides, aga meil oli lubatud vabalt rannas päevitada – Kerala on selleks üks kahest lubatud paigast kogu suures Indias (teine on Goa).

Keralas oli meil kindel plaan võtta ka traditsiooniline ajurveeda massaaž – kui juba, siis juba! Meie majutuskoha perenaine soovitas kohe ise ennast. Paraku juhtus aga nii, et esimene korralik jalutuskäik palava päikese all lõppes sellega, et nahk sai korralikult punaseks kõrvetatud – nii et massaažist ei saanud paaril esimesel päeval juttugi olla.

Lõpuks, paar päeva hiljem Kochinis, võtsime asja siiski ette. Ja peab tunnistama – see oli omaette elamus. Kõik riided kooriti seljast, seejärel suunati paljalt õlgmatile ja seejärel astusid kaks noorsanti, ent ilmselgelt kogenud massööri, kes hakkasid igast küljest rohke õliga määrima. Tulemuseks oli hiilgav, läikiv, igast poorist tilkuv mina, ja kuigi massaž ise mõjus väga lõõgastavalt, jäi see ajurveeda-õli mulle „seltsiks“ veel mitu päeva – pesust hoolimata.

Backwaters – Kerala südamesse

Järgmiseks ootas ees teekond Trivandrumist Kollamisse, et sealt paadiga edasi liikuda Alleppysse. Miks paadiga? Sest Kerala backwaters – üle 1000 ruutkilomeetri suurune järvede, jõgede ja kanalite süsteem – on siinsetest peamistest vaatamisväärsustest ja kogemustest kõige meeldejäävam.

Rentisime ööpäevaks houseboat’i – ehk traditsioonilisest riisipaadist ümber ehitatud majakese, mis meenutas seest troopilist hotellituba. Katuseks punutud palmilehed, eesrindel lahtine istumisnurk, tagapool magamisase ja tilluke köök.

Meie backwaters’i reis kulges mööda vaikseid kanaleid, mille kaldal asusid majakesed, lapsed pesid end kanali ääres, naised loputasid pesu ja mehed sopsutasid aeruga kanuusid edasi. Oli tunda, et elu kulgeb siin aeglasemalt, väärikamalt – justkui oma rütmis. Külad olid rajatud kuivendatud maaribadele ja riisikasvatus oli pea igas peres keskne tegevus.

Õhtu saabudes peatus paat palmi all, kokk keetis köögis karrit ja kaugusest kostis kellegi laul. Selline oli meie esimene sissejuhatus Keralasse – vaikne, lõhnav, vürtsine ja roheline.

Kochinis

Kerala on tuntud ka kui paik, kus 16. sajandil randus kuulus Portugali maadeavastaja Vasco da Gama. Tema saabumisega avanes uus kaubatee Euroopast Aasiasse – otse üle ookeani, ümber Aafrika. See sündmus tähistas Lõuna-India jaoks uue ajajärgu algust, sest koos Vasco da Gamaga algas piirkonnas ka portugallaste koloniaalajastu. Da Gama suri Indias 1524. aastal oma kolmandal reisil ja maeti esialgu Kochinis. Hiljem viidi tema säilmed küll tagasi Portugali, kuid tema algne matmispaik on Kochiniss tänaseni märgistatud.

Kochinis on ka paik, kus võib kogeda India silmatorkavamaid ja eksootilisemaid tantsudraamasid – kathakali. Tegime seda ka meie. Laval olid ülimalt efektsed kostüümid, keerukad jumalate ja deemonite maskid, rikkalikult värvitud näod ning mitmetunnine ettevalmistus, mille tulemus oli tõesti väga erakordne. Tants ise oli aga üllatavalt vaikne – liikumine oli minimaalne, sest kogu lugu jutustatakse läbi žestide ja intensiivse silmamängu. Iga sõrmeasend ja pilgusuund kannab oma tähendust. Esmapilgul võis tunduda, et laval ei toimu suurt midagi, aga varsti avastad end jälgimas iga pisimatki liigutust.

Kohtumine Sai Babaga

Keralast otsustasime lennata edasi Bangaloresse, mida kohalikud kutsuvad Bengaluruks. Meie jaoks oli Bengaluru vaid lühike vahepeatus – siit suundusime Putthapartysse, et hiljem taas Bengalurusse naasta ja alustada koduteed.

Putthaparty sattus meie teekonda tänu Aive Indias elavale sõbrannale, kes soovitas seda paika kui ideaalset kohta, kus oma pikk reis väärikalt lõpetada. Just seal asub India üks tuntumaid vaimseid juhte – Sai Baba. Tema järgijate arvuks maailmas hinnatakse umbes 6 kuni 10 miljonit inimest. Tal on järgijaid Indias kõigist ühiskonnakihtidest – alates lihtsast talumehest kuni kõrgete poliitikute ja ärimeesteni välja. Samuti oli tal palju austajaid välismaal, sealhulgas Ameerikas, Euroopas ja Austraalias, kus tegutsevad tema nimelised keskused ja organisatsioonid. Kuulsamatest rahvusvahelistest austajatest on mainitud näiteks endist Lõuna-Aafrika presidenti Nelson Mandelat, endist Saksamaa liidukantslerit Helmut Kohli, jalgpallilegend Diego Maradonat, aga ka rockmuusikust spirituaaliotsijat Alice Cooperit.

Peame ausalt tunnistama, et meie teadmised Sai Babast polnud kuigi põhjalikud. Alles hiljem, kui olime koju jõudnud ja oma reisilugu jagama hakanud, lõid mitmed tuttavad imestusest käsi kokku: „Ei ole võimalik, te nägite päriselt Sai Babat?!“ Alles siis hakkas meile endalegi kohale jõudma, millise erakordse kogemuse osaliseks olime saanud.

Putthaparty ongi tuntud kui Sai Baba sünni- ja teenistuspaik. Juba linna sisse sõites tervitasid meid suured plakatid guru portreedega, mille alla olid kirjutatud tema õpetuslaused. Tekkis tunne, nagu siseneksime mitte lihtsalt linna, vaid iseseisvasse, vaimsesse ruumi.

Esimene asi, mis kohe silma hakkas: kõik inimesed – palverändurid, töötajad, vabatahtlikud – olid riietatud valgesse. Nii tegime ka meie. Kohalikust poest ostsime valged linased rõivad ja sulandusime vaikse loomulikkusega selle kogukonna rütmi.

Linna elu oli üllatavalt hästi organiseeritud. Kõik tundus alluvat nähtamatule, kuid väga täpsele korrale. Teenused – toit, majutus, meditsiin – olid kas väga odavad või lausa tasuta. Näiteks maksime lõunasöögi eest vaid paarkümmend eurosenti. Selgus, et kogu süsteem toimis vabatahtlike toel, ja kuna majade eest renti ei küsitud, püsisid hinnad erakordselt madalad.

Kõige tähelepanuväärsem oli aga see, et kogu eluolu oli selgelt jagatud: mehed ja naised liikusid täielikult eraldi. Eraldi olid templisektorid, palvealad, sööklad, kassaluugid ja isegi elamud. Kõik toimis vaikselt, ladusalt ja distsiplineeritult – justkui kellelgi ei tulnudki pähe süsteemi kahtluse alla seada.

Sai Baba ise ilmus rahva ette kolm korda päevas: hommiku-, lõuna- ja õhtupalvuse ajal. Lõunati kohtus ta oma õpilastega või võttis vastu inimesi. Räägiti, et suhtluskeel pole oluline – Sai Baba pidavat lugema inimeste mõtteid ja vastama neile ilma sõnagi lausumata.

Putthaparty jättis endast maha tugeva, peaaegu sürreaalse mulje. See polnud lihtsalt vaimne või religioosne kogemus – see oli nagu pilk paralleelmaailma, kus kõik toimib rangelt õpetuse järgi ja rahvas elab selles süsteemis täieliku veendumuse ja rahuga.

See oli väärikas ja vaikne punkt meie pikal ja mitmekihilisel rännakul läbi Hiina, Tiibeti, Nepaali ja India. See oli justkui üks suur kirju lapitekk, kus iga kujundikild tähistas millegi uue kogemist, mis lapp lapi järel lahti rullus. Peking tõi Keelatud linna hiilguse, Hiina müüri pöörase mastaabi ja Xiani savisõdalaste vaikiva rivistuse. Tiibeti õhk oli hõre, kuid kloostrite rütm ja Potala palee raskepärane vaikus avasid teistsuguse maailma, mille kohal hõljus samal ajal Hiina range vari. Nepal pakkus Katmandu kaootilist elu, Bhaktapuri ajatut rahu ja mägibussi öist „kannatlikkuse kooli“. Indias vaheldusid Varanasi püha sagin, Khajuraho maised templireljeefid, Taj Mahali helendav igatsus ja Pushkari kaamelilaada tolmune värvideplahvatus. Lõuna-India Kerala näitas rahulikku rütmi, vürtside rohelust ja backwaters’i aeglast voolu, Putthaparty aga ranget vaimset korda Sai Baba maailmas. Nii põimusid need imelised hetked ja vastuolud üheks suureks rännakuks, milles iga lõik oli justkui uus värviline lapike selles kirjus teekonna-tekis.

Pildigalerii