Hongkong: Hiina … aga mitte päris

Oma reisi lõpp-punktiks oleme ka varem sättinud mõne suurlinna, mis oleks selgeks kontrastiks eelnevale.

Kagu-Aasias olles ei ole sellist linna raske leida. Maailmas ei ole teisi selliseid regioone, kus kõrvuti on ühelt poolt muserdav vaesus, nagu seda nägime Myanmaris, Laoses või Kambodžas, ja teisalt selline otsatu jõukus ja nüüdisaegsus nagu Singapuris või Hongkongis. Meie valik oli sellel korral just Hongkong.

Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond Hongkong on hoolimata 1997. aastal toimunud brittide käest Hiinale üleminekust säilitanud siiski üsna märkimisväärse autonoomia. Hiina „üks riik, kaks süsteemi” poliitika alusel peaks see kestma vähemalt 2047. aastani. Hongkongil on oma valuuta, immigratsioonisüsteem ja isegi liikluskorraldus, mis väljendub brittide poolt omal ajal sealkandis juurutatud vasakpoolses liikluses.

Unustada ei tohi aga Mandri-Hiina teist lubadust – „Hongkongi rahvas valitseb Hongkongi”, mis on kahjuks siiski jäänud vaid pelgaks lubaduseks. Kartes demokraatia levikut Hiinasse, surub keskvõim Hongkongile peale oma tahet ja on keelanud näiteks demokraatlikud valimised. Linnavalitsuse juhte määrab Hiina keskvõim.

Hongkongi mägine maastik, kõrghooned ja veepiir annavad väga maalilise vaatepildi. Eriti suursuguselt joonistub linnapanoraam välja igaõhtuse valgus-show ajal.

Seitse miljonit inimest on ära mahutatud suhteliselt väikesele territooriumile. See tähendab omakorda, et inimesi jätkub kõikjale. Keskpäeval on tänavad rahvast sama täis kui meil lauluväljak mõne sealse peo ajal. Ja nii iga päev.

Suurest rahvamassist hoolimata on linna tegevus äärmiselt tõhusalt planeeritud. Üle 90% linnasisesest liikumisest toimub ühiskondlikus transpordis, mis on sellel alal parim tulemus maailmas.

Jalakäijate tänavad on tõstetud teisele tasapinnale, sageli autoteede kohale. Ühistransport toimib nagu kellavärk. Eriti eksootiliselt mõjuvad kahekorruselised trammid. Metroosüsteem koos jaamadega jätab kohati tunde, nagu oleksid peaosatäitja mõnes ulmefilmis.

Ülimale planeeritusele, kõrgtehnoloogiale ja modernsusele vaatamata jättis Hongkong siiski inimlähedase mulje. Hoolimata kiirest elutempost on sealsed inimesed sõbralikud ja igati sümpaatsed.

Kolmkümmend aastat tagasi oli Hongkong oluline eeskuju Deng Xiaopingile kapitalismi levitamisel Mandri-Hiinas ja sellest on tõesti suurepäraselt õppust võetud. Sama eeskuju võiks see piirkond anda nüüd ka demokraatia levitamisel.

Pildigalerii