Hondurasest Belizesse

Mida rohkem oleme muistsete maia linnadega tutvunud, seda põnevamaks on need muutunud. Eks see ole ikka nii – mida sügavamalt kaevad, seda enam avavad end sulle kogu maailma saladused, seda enam nad sind endasse tõmbavad.

Sellesarnast tunnet kogesime ka Hondurases, kuhu tulime selleks, et külastada ühte kõige iidsemat maia linna Copani. Copan ei ole kaugeltki kõige suurem ega kõige kõrgemate trepp-püramiididega linn. Küll aga on see üks vanemaid – nimelt siit pärineb suurem osa sellest, mida praegu maiadest teatakse.

Copanist on teada, et siin elasid maiade õpetlased, teadlased ja arhitektid. Seega kõik omaaegsed intellektuaalid. Eriti haaravaks muudavad linnakese siinsed leiud, skulptuurid ja detailirohked kivinikerdused, mis kõik eristuvad selgelt eelnähtust. Põnevamaim objekt on vaieldamatult ühe püramiidi pealispinna alt leitud Rosalila tempel, mille koopiat eksponeeritakse elusuuruses siinsamas kõrval muuseumis.

Rosalilal kujutatud joonised on olnud paljude spekulatsioonide allikaks. Kohe esipaneelil võib näha kummalisi „mehitatud” õhusõidukeid, mis arvatakse olevat lausa kosmoselaevad.

Muuhulgas on templiseintel kujutatud aafriklaste ja aasialaste välimusega isikute nägusid, kuigi tänaseni pole teada, et maiadel oleks olnud mingeid lähemaid kontakte nende tsivilisatsioonidega.

Copanis asub ka kõige pikem hieroglüüfidega treppsein. Seni ei ole suudetud kõiki hieroglüüfe dešifreerida ja kahjuks ei ole ka kõik märgid enam terviklikult säilinud. Kui arheoloogid linna taastama hakkasid, laoti kivid ritta, nii on ka hieroglüüfide algne järjekord sootuks segi paisatud.

Öö veetsime templivaremete kõrval väikeses linnakeses. Õhkkond oli äärmiselt sõbralik ja sümpaatne.

Copan jäi ühtlasi ka meie kõige lõuna poolsemaks peatuspunktiks, siit edasi keerasime suuna taas põhja poole, et liikuda tagasi meie alguspunkti suunas – Cancuni Mehhikos. Teele jäi veel üks markantne iidne maiade linn Tikal. Kuna matk sinna oli ekstreemselt pikk, otsustasime teha paaripäevase vahepeatuse poole peal, Rio Dulces, mis jäi Guatemala idakalda lähedale – piirkonda, kus Guatemalal on vaid kitsas väljapääs Kariibi merele. Suurem osa potentsiaalsest väljapääsust jääb Belizele, see on olnud pikaajaliseks tüliõunaks nende kahe riigi vahel.

Rio Dulce džunglielamused

Saabumine Rio Dulcesse pärast pooleteistnädalast viibimist kõrgmägedes oli justkui mingi veider metamorfoos. Mida lähemale mööda Carretera al Atlanticot merele jõudsime, seda troopilisemaks ja muinasjutulisemaks muutus loodus ja palavamaks õhk. Astusime kohalike vahel rüseledes bussist välja ja avastasime end väikeses tolmuses bussiootevarjualuses olevat. Nurga tagant leidsime kiiremas korras kohaliku kõrtsi, kus trehvasime veel rännumehi. Pärast põgusat jutuajamist sai meile selgeks, et parim ööbimisvõimalus ei olegi enam kaugel – tuleb vaid võtta paat ja sõita piki jõge mangroovisalus asuvasse bangalosse.

Sõit ei kestnud kaua, vaid umbes kümmekond minutit, kuni paat suundus keset jõge hulpiva suunaviida juurest puude vahele, kus – üllatus-üllatus – meie teekond ikka veel jätkus. Tõsi, nüüd juba mööda vägagi kitsast, tihedate mangroovipuhmastikega ääristatud veeteed.

Viimaks olime päral. Koht oli tõesti jumalik – troopikalinnud siristamas ja tõrvikud majaesisel terrassil põlemas. See oli selgelt meie senistest ööbimispaikadest kõige eksootilisem. Ka siinne seltskond oli koloriitne – rändureid kõikvõimalikest maailma otstest…

Läksime siiski varakult magama, kuigi sumin – et mitte öelda hoogne pidu, mis kestis varajaste hommikutundideni – ei lasknud kuigi pikalt sõba silmale saada.

Hommikul kohtusime zombidega, kes leti taga valjuhäälselt eelmise õhtu arvet klaarisid. Ühes oldi vankumatult ühel nõul – selles, et joodi palju. Vaidlust tekitas vaid, kui palju.

Livingston ja garifunad

Rio Dulcest viis veetee Livingstonini. See oli paaritunnine paadisõit ja vahelduseks päris kosutav. Enamus tõlgendas seda kui võimalust minna laevaga edasi Belizesse. Meie piirdusime siiski vaid tagasihoidliku jalutuskäigu ja lõunaga, et seejärel Rio Dulcesse tagasi pöörduda. Siinne piirkond oli kontrastselt erinev varem nähtud Guatemalast. Siinseid elanikke, kes on valdavalt mustanahalised, kutsutakse garifunadeks. Nad on Aafrikast toodud mustade orjade ja kohalike indiaanlaste järeltulijad. On tunda Jamaicalt tuttavat Kariibi mere vibratsiooni.

Rio Dulcest me enam bussile ei saanud – kohalikud olid ummistanud kogu bussiootepaviljoni ja järjekorda ei tundunud kuskil moodustuvat. Buss läks bussi järel ja isegi ülisuure pressimise järel suutis end iga korraga vaid kümmekond kohalikku peale suruda. Õnneks tuli juurde veel rännumehi ja me otsustasime, et Tikalisse edasiminekuks peame ilmselt muu võimaluse leidma. Saime väikese minibussi juhiga pärast kõigi oma diplomaatiliste oskuste mängupanekut kokkuleppele ja viie tunni pärast olime juba Florese tänavail.

Flores asub umbes 65 km kaugusel Tikalist ja on peatuskohaks eeskätt neile, kes soovivad külastada maiade üht eraldatumat linna.

Tikal – viimane vaatus maiade maailmas

Tikal asub Guatemala suurima looduskaitseala südames, keset metsikut džunglit. Kaitseala hõlmab endas suuruselt Belize ja Hondurasega võrdset maa-ala ja on Ameerika suuruselt teine kaitseala Amasoonase vihmametsa järgi. Tikali eripära on asukoht keset džunglit, mis tähendab pea päevast kulgemist läbi metsa püramiidist püramiidini.

Kuigi eesootavale teekonnale jäi veel õige mitu maiade linna nii Belizes kui ka Yukatani poolsaare idakaldal, otsustasime, et Tikal jääb meie viimaseks maiade maailma kogemuseks. See võimas Kesk-Ameerika kultuur jättis väga suursuguse ja aukartust äratava mulje. Maiade elu salapära paelub ja inspireerib sadu ajaloolasi ja kultuuriteadlasi üle terve ilma, ent maiad ei anna oma saladusi välja.

21. detsembril 2012 lõppes maiade kalendri 5200-aastane tsükkel. Pessimistid ennustavad kõige halvemat, optimistid aga vastupidist. Praeguseks on optimistidel põhjust enesele rusikaga vastu rindu taguda – seni on „õigus” nende poolel olnud.

Belize – liigu aeglasemalt!

Läksime Belizesse selge sihiga – tutvuma veealuse maailmaga. Belize võimaldab omamoodi pehmet maandumist pärast neljanädalast viibimist hispaaniakeelses keskkonnas. See territoorium oli pikka aega hõivatud Briti piraatide poolt, kes ennast siin juba 17. sajandil sisse sättisid. Peagi hakkas piraatlusele elutervet ärilist konkurentsi pakkuma palgipuude töötlemine ja eksport. See tõi aga kaasa intensiivse orjakaubanduse. 18. sajandiks oli kolmveerand Belize rahvastikust mustanahalised. Orjakaubandus hakkas hääbuma alles pärast tööstusrevolutsiooni emamaal ja peaasjalikult selle tõttu, et tekkis vajadus tooteid tarbivate palgatöötajate järgi.

Nüüdseks on selles rahvaste sulatusahjus kujunenud väga kirju kooslus mitmesugustest nahavärvustest ja kultuuridest. Ühed värvikamad ja dominantsemad on kreoolid – Briti piraatide ja endiste mustanahaliste orjade järeltulijad. Kohtasime neid ka Caye Caulkeri (seda hääldatakse „Kii Kooker”) saarel, kus ennast reisi viimasteks päevadeks sisse seadsime. Saare õhkkond on nii „jalad seinal”, kui veel üldse olla saab. Kõik näib olevat üks suur sanatoorium või puhkekodu. Siin ei näe sa naljalt kedagi jooksmas või kiirustamas. Inimesed siin isegi ei kõnni – nad pigem suisa roomavad.

Caye Caulkeril kogesime üle pika aja seda, millest kogu reisi ajal alateadlikult puudust tundsime – see on vaikus. Kesk-Ameerikas pole sisuliselt olnud ainsatki hetke, mil kusagil ei lärmaks muusika, koerad ei hauguks, inimesed ei hõiguks üle tänava või autod ei müriseks ja nii 24/7. Esialgu ei pane seda tähele ja see on isegi eksootiline, aga tasahilju hakkab sedavõrd intensiivne ekstravertsus põhjamaist vaimu väsitama. Caye Caulkeril seda muret pole. Isegi autod töötavad siin elektriga ja on müravabad – kohalikud on taibanud kasutusele võtta golfiväljakutel kasutatavad lahtised autod.

Teine oluline defitsiit, mida siit leida võib, on AEG. Aega leidub siin kamaluga. Kellelgi ei ole kiiret. Tõsi, hitti „Meil on aega veel” ei olnud sellel ajal veel sündinud. Ent kui oleksime saarel nüüdsel ajal, meenuks see vist esimesena.

Saare ainsalt liiklusmärgilt võis lugeda „Liigu aeglasemalt”.

„See sobiks suurepäraselt ka kogu saare tunnuslauseks,” leidsime. Ja lisasime sammu – kõik oli siin meie jaoks ikka liiga aeglane!

Belize üheks suurimaks turismiõnnistuseks on läänepoolkera pikim, ligi kolmsada kilomeetrit idarannikuga paralleelselt kulgev korallrahu. See meelitab siia kireva veealuse maailma imetlejaid. Ka meid. Korallid ei ole siin nii värvilised kui Punases meres, aga kalad, kellega koos ujuda saab, on kindlasti kopsakamad.

Tõsi küll barrakuudad, astelraid ja ammhaid ei tekita just ülemäära turvalist tunnet, kui nad hoogsalt su ümber tiirutavad ja oma hüpnootilisel moel „silma teevad”. Tegelikult on nii, et kui sina ei häiri neid, ei häiri nemad sind. Ammhaide kohta saab öelda veel nii palju, et need on õnneks suhteliselt süütukesed, nagu võib aimata ka nende nimest.

Belize suurimaks probleemiks on ajast aega olnud tõsised orkaanid, mis piirkonda alalõpmata kimbutavad. Orkaanide hooaeg algab juuni keskpaigast. Viimane, suurim, käis saarest üle 2001. aastal, selle kohta räägivad ka kohalikud ise õuduslugusid ja peavad seda aastat oma teiseks sünnipäevaks. Isegi Belize endine pealinn Belize City on pärast 1961. aasta laastavat orkaani kolitud turvalisemasse kohta sisemaal – Belmopani.

Istusime Caye Caulkeri veetaksosadamas. Valikus oli kaks taksot – Sexy Chicken ja Strictly Business. Kuna puhkus hakkas lõppema, valisime viimase.

Pildigalerii