Hiina: iidne ja kaasaegne

Veetsime Pekingis kolm põnevat ja tempokat päeva, olles end sisse seadnud ühte noortehostelisse, mis esmapilgul tundus lausa liiga hea diil – arvestades selle asukohta otse linna südames ja hinnasilti, mis ei küündinud isegi korraliku õhtusöögi maksumuseni. Kahtlus hiilis hinge, ja õigusega – kohale jõudes selgus, et kuigi majal oli mitmeid korruseid ka maapinnast kõrgemal, ulatus see samapalju korruseid ka sügavale maa alla.

Ja milline maailm see seal oli! Mitte lihtsalt pime kelder madratsitega, vaid omaette maa-alune universum – hostelitoad, poed, restoranid, teeninduspunktid… Sisuliselt väike maa-alune linn. Ainuke asi, mis puudus, oli päike – aga selle eest oli kõik muu olemas. Kuna meie ootused ei hõljunud just kõrgel pilvedes, sobis see varjatud maailm meile suurepäraselt.

Kolme päevaga jõudsime ära näha kõik “must-see” paigad – ronisime Hiina müüril, käisime vaatamas Mao mausoleumi ja ekslesime Keelatud linnas. Iga päev tõi uusi elamusi ja üllatusi.

Pärast igat söögikorda oli tunne, justkui oleks peopesas kerge kramp – selgus, et pulkadega söömine polegi päris niisama lihtne. Vilumuse saavutamine nõuab harjutamist, kuid see on omamoodi lõbus ja õpetlik kogemus. Hiina köök ise on äärmiselt kirev ja eksootiline – turuletid lookas toidupoolisest, mida meie kandis just iga päev ei näe. Pakutakse kõike alates rohutirtsudest ja madudest kuni konnade ja isegi veel koorumata kanapojani. Kõik need pannakse kiire liigutusega keevasse õlisse, ja voilà – krõbe hõrgutis on valmis. Samas võib toidukohtadest leida ka klassikalist Pekingi parti, mis on kindel ja maitsev valik.

Hiinlased jätavad väga viisaka ja kombeka rahva mulje. Tundub, et Mao õpetus elab nende seas siiani edasi – hoolimata sellest, et juht suri juba ligi kolmkümmend aastat tagasi. Kõikjal, kus Mao kunagi käis, midagi ütles või isegi lihtsalt viibis, on see sündmus dokumenteeritud ja jäädvustatud – kenasti raamitud pildi või kirjeldava sildina. See meenutab paratamatult meie „head sõpra” Leninit, ainult et erinevalt meist pole siin tegemist minevikuga, vaid elava tänapäevaga.

Tänavatel ja hoonetel lehvivad punased Hiina lipud, andes linnale piduliku ilme. Punane on siinjuures sümbol, mis tähistab jõukust, õitsengut ja heaolu. Kui soovid hiinlastele erilist külalislahkust demonstreerida, riputa ukse ette punased laternad – see on selge märk, et sõbrad on teretulnud ja uks on avatud.

Müüriehituse grandioosseim hullus

Hiina müür on tõepoolest üks maailma muljetavaldavamaid inimkätega loodud ehitisi. Kuid just selle müüri sünnilugu – või täpsemalt, müüri rajamise idee ise – muudab kogu kogemuse eriti kõnekaks. Mida rohkem selle üle mõelda, seda absurdsem, aga samas ka grandioossem see näib: hakata keset kiviseid mägesid ehitama kiviseina, mille üllas eesmärk oli ulatuda lõpuks sama pikaks kui maakera ümbermõõt. Unistus, mis võis olla utoopiline, aga pani siiski liikuma tohutu hulga inimesi ja kiviplokke. Tänaseks on müür küll oma seitsmekordsest maakera ümbermõõdust tublisti tagasihoidlikum – umbes 6000 kilomeetrit pikk –, ent selle mastaap on endiselt hingemattev.

Hiina müüril jalutamine oli iseäranis meeldejääv kogemus. See ei olnud lihtsalt käik mööda kivist rada, vaid ajas rändamine – sammude all kajas ajalugu. Vaated, mis üle müüriserva avanevad, on tõeliselt vaatemängulised ja panevad mõistma, miks sellest ehitisest on saanud üks Hiina sümboleid. Terve müüri ulatuses asub kokku ligi 10 000 vaatetorni, kus omal ajal ööpäev läbi vahis oldi, silmad pilus, et märgata iga potentsiaalset vaenlast, kes kaugemalt läheneda võis. Tänapäeval pakuvad need tornid vaateplatvormidena võimalust nautida hingematvaid panoraame üle mägede ja orgude.

Kuid tuleb tunnistada, et paljud müüri osad on nüüdseks ajahambale alla jäänud ja hakanud lagunema. Seetõttu võib seal mõnes paigas kõndimine olla lausa eluohtlik – kivine rada on ebaühtlane, käsipuud puuduvad ja järsud tõusud-nõlvad panevad proovile nii füüsilise kui vaimse tasakaalu. Samas, kui oled juba nii pika maa maha lennanud, et omal nahal kogeda seda ainukest inimkätega loodud objekti, mida legendi kohaselt ka kosmosest näha, siis lihtsalt ei saa teisiti – tuleb minna ja ise seda imet katsuda. See on midagi enamat kui lihtsalt turismiatraktsioon.

Hiina võimu süda: 24 imperaatori kodu

Mingi ja Qingi dünastiate aegne Keelatud linn on võimas paleekompleks – tõeline arhitektuuriline imedemaa, mis algab otse Taevase Rahu väljakult Mao Zedongi portreega kaunistatud väravast. Keelatud linna sees lookleb ühtse stiiliga, ent suuruselt ja funktsioonilt erinevaid hooneid – kokku 16 puitehitist, millel kõigil on traditsioonilised hiina katusekaared, rikkalik sümboolika ja ajalugu, mis kõneleb rohkem, kui esmapilgul arvata oskad.

Need ehitised pole lihtsalt hooned, vaid terve universum, kus iga detail on tähenduslik – alates värvidest ja ornamentidest kuni paleede paigutuseni. Siin on elanud 24 imperaatorit, valdavalt Mingi dünastia ajal ja igaühel neist oli Keelatud linnas oma jälg jätta.

Hiinlased ise armastavad oma valitsejaid iseloomustada mõnusa rahvaliku otsekohesusega. Näiteks neljandat keisrit tuntakse eelkõige tema veinisõpruse tõttu – sellest räägitakse harva ja möödaminnes. Kolmas keiser oli aga tuntud kultuuri edendajana ning teine imperaator on see, kelle nime külge jääb ajalooline teguviis viia pealinn Pekingisse.

Kui ringi kõndida selles suursuguses linnas, mille nimi kunagi ei olnud lihtsalt kujundlik, vaid tähendas otseselt seda, et tavaliste inimeste ligipääs siia oli keelatud, hakkab vaikselt kohale jõudma, mida tähendab sajandite pikkune riiklik järjepidevus ja vormitäius.

Hutong – pilguheit „päris“ Hiinasse

Pekingi linnapilt on oma olemuselt väga nüüdisaegne. Kui jalutad kesklinnas, ei saa tegelikult arugi, millises Aasia suurlinnas parasjagu viibid – kõik on neis kuidagi kirevalt ühesugune, klaasist ja terasest ehitised, rahvusvahelised kaubamärgid, metroosagin ja helendavad reklaamid. Selleks et näha, milline võiks välja näha see päris Hiina, keerasime kesklinnast kõrvale ning sõitsime Hutongi linnaossa.

Seal avanenud vaatepilt vastas märksa paremini meie varasemale ettekujutusele Hiinast. Tegemist on 700-aastase linnaosaga, kus tänapäeval elab ligi kaks miljonit inimest. Kitsad ja sageli hämarad tänavad avanevad suurte sisehoovide suunas, mille väravatest sisse piiludes näeb, kuidas kuus-seitse perekonda jagavad omavahel väikest hoovi ja seinaga ühendatud kambrikesi. Kõik on lihtne, aga kuidagi soe. Tänavad on puhtad ja korralikud – prahti ei kohta kusagil.

Viimastel aastakümnetel on valitsus siia lisanud ka ühiskondlikud tualetid. Ei ole tarvis kuigi elavat kujutlusvõimet, et aimata, milline võis elu selles piirkonnas välja näha enne, kui need rajati. Hutong pakub haruldast võimalust kogeda, milline oli Peking siis, kui see veel ainult kõrghoonetes ei helkinud.

Ooper, mis ei kõla nagu ooper

Pekingi reisi viimast õhtut otsustasime lõpetada kultuuriliselt – läksime vaatama maailmakuulsat Pekingi ooperit. Ja olgu öeldud, see kogemus ei sarnane millegi sellisega, mida meie tavapärase ooperi all mõistame. Kui meil seostub ooper eelkõige võimsate aariate ja suurejoonelise orkestriga, siis siin on laul ja lavakujundus pigem taustaks. Tõeline fookus on hoopis grimmil, žestidel ja kostüümidel, mis on nii detailirohked ja värvikad, et juba ainuüksi nende vaatamine väärib piletihinda.

Etendus koosnes mitmest lühisketšist, mis jutustasid lihtsa hiinlase igapäevaelust, sekka müütilisi ja ajaloolisi motiive. Eriti meeldejääv oli ooperi teine pool, kus lavale ilmusid akrobaadid, kes oma julguse ja osavusega tegid silmad ette nii mõnelegi tsirkuseartistile. Kaelamurdvad trikid tõid publikult igati teenitud ovatsioonid.

Muusika – see oli kogemus omaette. Hiina traditsioonilised pillid, mille kõla võiks ehk iseloomustada kui veidi „vinguvat“ või nina kaudu vibreerivat, moodustasid ainulaadse helimaastiku, mis algul võis kõlada kummastavalt, kuid muutus etenduse käigus omamoodi nauditavaks.

Kulinaarsed elamused Pekingi öös

Pärast ooperietendust otsustasime, et nüüd oleks aeg ära proovida ka kuulus Pekingi part. Idee ise tundus suurepärane – mis võiks olla sobivam viis reisipäeva lõpetamiseks kui mõnus gurmeelõpp –, kuid teostus osutus pisut vaevalisemaks kui lootsime.

Kõik algas sobiva restorani otsinguga. Selgus, et iga suvaline koht Pekingi parti ei paku – vähemalt mitte selle traditsioonilisel viisil valmistatud varianti. Kui olime välja uurinud kaks kõige autentsemat restorani, algas järgmine katsumus: takso leidmine. Väljas oli juba pime ja miljonilinnas orienteerumine võõrana ei ole just jalutuskäik pargis.

Viis esimest taksojuhti raputasid meie mainitud restoranide nimede peale üksmeelselt pead – küsimärgid silmis. Alles kuuendaga läks õnneks. Ta viis meid Hutongi linnaosa servale, kust edasi pidime liikuma jalgsi – tänavad on seal lihtsalt liiga kitsad, et masinaga ligi pääseda.

Nii algas meie väike eksirännak läbi pimedate ja vaiksete kõrvaltänavate. Tegelikult ei olnudki see nii hirmus, pigem tekitas veidi seikluslikku ärevust. Umbes 15 minutit hiljem ilmus meie ette kauaoodatud silt, millel seisis suurelt ja arusaadavalt: Traditional Peking Duck.

Ukse kõrval kõrgusid muljetavaldavad puuriidad – juba sissepääs lubas midagi päris. Läbi kardinavahe sisenedes avanes meile vaatepilt: terve ruum täis eurooplasi, kes kõik seisid vaguralt järjekorras, ootus hinges ja süljenäärmed töös.

Ootamise ajal jõudsime jälgida, kuidas seda kuulsat rooga valmistatakse. Eraldi ruumis säras avatud ahi, kust paistsid konksude otsa riputatud, kuldpruunid pardid. Neid võeti välja pikkade harkidega, loputati seest keeva veega – kogu protsess näis kui tseremoonia ise. See pidi naha pingule tõmbama ja välimuse eriti isuäratavaks muutma. Kui part oli „esinemisvalmis“, viidi ta pidulikult laua juurde. Klientide heakskiidul jätkas kokk oma teekonda järgmisesse ruumi, kust ta naasis taldrikuga, millel ilutsesid peenelt lõigatud liistakad pardi nahka ja õhukese lihakihiga.

Kõik muu – ehk meie mõistes tegelik „söödav osa“ – rändas seevastu restorani keskel oleva kapi otsa suurtesse kastidesse. Kas see hiljem läks puljongiks, personali õhtusöögiks või hoopis pardi rahvusvahelise au säilitamiseks, ei tea me siiani.

Maitse oli tõesti omapärane – krõbe nahk, kerge sojakaste, väike pannkook ja veidi rohelist. Seejärel veel üks amps… ja veel üks. Pardi rammus rasvasus jäi suhu mõneks ajaks saatjaks. Tõeline gurmeeseiklus – veidi müstiline, natuke koomiline, aga kindlasti meeldejääv.

Xian – Siiditee algus ja terrakotasõdalased

Järgmisel hommikul alustasime oma päeva juba varavalges – ees ootas teekond lennujaama, et jõuda õigeks ajaks lennule Xiani suunas. Pekingi äärealadelt välja liikumine on omaette katsumus: hiiglaslik linn ja veel hiiglaslikum liikluskaos. Tund aega looklemist tihedas voolus ja pidev muretsemine, kas jõuame kohale… Kuid mingi ime läbi olime siiski õigel ajal väravas.

Xian on hiinlaste jaoks midagi enamat kui lihtsalt linn – see on uhkuse ja ajaloo sümbol. Just siit sai kunagi alguse legendaarne Siiditee ja siin asus ka vana keisririigi pealinn. Linna südames kõrguvad kaks silmapaistvat hoonet – kellatorn ja trummitorn –, mis sümboliseerivad nii aja möödumist kui rütmilist elutempot. Kogu keskne linnaosa on piiratud iidse linnamüüriga, nagu see kombeks pea igas vanas Hiina linnas.

Meie Xiani-peatuse kõige oodatum osa oli aga seotud hoopis ühe väga konkreetse leiuga. Nimelt, 1977. aastal kaevas üks kohalik talumees oma põllumaale kuivenduskraavi ja sattus millegi täiesti enneolematu peale – maa seest ilmus välja savist sõdalase pea. Selle juhusliku leiu tagajärjel paljastati midagi, mida maailm polnud seni näinud: maa-alune armee. Tänaseks on avastatud juba üle 6000 elusuuruse põletatud savist sõdalase, kellel igal ühel oma unikaalne nägu, rüü ja relv. 1988. aastal avati see erakordne arheoloogiline leid rahvale vaatamiseks.

Arvatakse, et kõik need sõdalased on matmise hetkel seatud valvama Hiina esimese keisri Qin Shi Huangi haua rahu. Keisri enda haud asub oletatavalt kõrvaloleva suure mäe sees – täpset asukohta ei ole tänaseni teada, sest kõik, kes aitasid selle ehitamisel kaasa, hukati ja maeti samasse, et keisri igavest puhkepaika jääks varjama igavene saladus.

Seisime seal vaikselt nende tuhandeid aastaid vagusi seisnud sõdalaste ees. Vaatepilt oli lihtsalt rabav – korraga oli tunne, et aeg jäi seisma ja ajalugu hingas su selja taga.

Chengdu – koht, kus punased kaelarätid kohtuvad Coca-Colaga

Xianist siirdusime edasi Chengdusse, et sealt juba suund Tiibeti poole võtta. Chengdu üllatas meid oma moodsusega – see on tõeliselt kaasaegne ja suur linn. Kui rääkida hiinlaste elustiilist, siis just siin sai selgelt tajuda kommunismi ja kapitalismi sümbioosi. Mao Zedongi pärand elab edasi eelkõige sümbolite ja kombetalituste tasandil. Näiteks jooksevad koolilapsed endiselt ringi punaste kaelarättidega – vaatepilt, mis äratas meis kerget nostalgiat ja segadust korraga: millal me midagi sellist viimati nägime?

Tänavatel toimuvad igal hommikul suured kogunemised, kus inimesed teevad muusika saatel ühises rütmis virgutusvõimlemist. Ühel hommikul saime juhuslikult osa eriti värvikast stseenist – tänavale oli mängima pandud makk, mille saatel tantsisid rõõmsalt ringi kümned keskealised paarid. Veelgi erilisemaks muutis hetke see, et tantsukeerutajatega liitusid täiesti loomulikult ka mööduvad jalakäijad. Midagi nii spontaanset ja samas nii organiseeritut annab harva kohata.

Chengdu uuselamurajoonid mõjuvad futuristlikult – kõikjal kõrguvad uhiuued paneelmajad, mida reklaamitakse kui XXI sajandi unelmate kodusid. Eramaju pole meil õnnestunud näha isegi äärelinnades. Maapiirkondades on elamud küll pigem ühekorruselised ja savivärvi, kuid isegi need on sageli omavahel kokku ehitatud, justkui üks suurem tarastatud ühiskodu.

Erinevalt paljudest teistest Aasia riikidest ei kohta siin tänavatel eriti loomi – ei kasse ega koeri. Selgub, et Hiinas valitseb selles osas range kord: kõigil, kes soovivad loomi pidada, tuleb taotleda vastav luba ja lemmikloom tuleb vaktsineerida pea igasuguse mõeldava haiguse vastu. Nii oleme terve nädala jooksul näinud vaid kolme koera – kõik korralikult rihma otsas – ja mitte ainsatki kassi.

Meie esialgne kahtlus, et ehk on see seotud toidulauaga, osutus vaid osaliselt tõeks. Tõepoolest, mõnes provintsis – ja sealgi peamiselt vanema põlvkonna seas – on veel säilinud komme koeri ja kasse süüa, kuid nooremad hiinlased peavad seda juba anakronismiks. Sama muster joonistub ka joogikultuuris: vanematel inimestel on alati kaasas termos või purk rohelise teega, samal ajal kui noored eelistavad jääteed või Coca-Colat.

Chengdu jättis endast maha väga elava ja vastuolulise mulje – linn, kus ideoloogilised vastandid eksisteerivad käsikäes, ilma et keegi seda väga keeruliseks peaks.

Pildigalerii