Etioopia: Teekond hõimudeni
Teel Etioopiasse otsustasime Nairobis lennujaamas end kohaliku valuutaga varustada – et öine maandumine Addises liiga džungliks ei kisuks. Läksime rõõmsalt leti juurde, et osta veidi Etioopia birre, aga saime teada, et see valuuta polegi nagu „päris raha“.
„Tundub, et Etioopia raha liigub ainult Etioopia sees – ja ka seal ilmselt salaja,“ ohkasime ja suundusime lohutuseks tax-free’desse ajaraiskamisretkele.
Tunni pärast olime valmis väravasse hiilima, aga värava juures ootas meid sabamonstrum.
„Mis mõttes? Kui pikk see Addis Abeba lennuk üldse olla saab – rong või?“
Aga ei – see polnud lennuk, vaid Aafrika logistikageenius. Ühte väravasse oli kokku topitud neli erinevat lendu. Oli vaja ise ära tajuda, millal sinu aeg on.
Kui lõpuks Kenyan Airwaysi lennukisse astusime, võisime rahulikumalt hingata. Kuigi sildid ja juhendid olid kõik hiinakeelsed, siis kõik töötas, ja oh imet – lennuk lendas. Sujuvalt!
Addises maandusime täpselt südaööl vastu esmaspäeva. Lennukis istusid peamiselt valged, kes saabusid tagasi oma aastavahetuse safaritelt, ja üks kohaliku masti ärimees. Too istus enesekindlalt esimesele ettejuhtuvale istekohale ja keeldus liikumast, sest “iste on iste”. Alles pärast kolmandat ümberistumist ja kollektiivset rahutust leidis ta lõpuks selle õige koha, mille ta oli piletilt siiski unustanud lugeda.
Kusagil poole ühe paiku öösel vinnasime seljakotid selga ja suundusime lennujaamast välja. Õnneks olime juba Sansibarist ette ära sebinud endale transfeeri, mis muutis südaöises Addis Abebas liikumise märksa turvalisemaks. Ja seal ta seisiski – meie juht, silt käes ja näol rahulik muie. „Come here, come here,” pomises ta kohmakas inglise keeles, samal ajal silmanähtavalt rõõmustades, et meid üles leidis.
Juhi nimi oli Yared ja hotelli – RAS – oli ta juba omal algatusel välja valinud. See nägi välja nagu Nõukogude aegne puhkekodu, kus asutuse parimad lüpsjad preemiaks nädalaks puhkama saadeti. Aga kuna plaan oli seal ainult üks öö veeta, ei hakanud me mööblit testima ega tapeeti arvustama.
Sissemöllimise ajal jäi silm nurga taga magavale öövalvurile, kes oli end vilunult pruuni teki sisse mähkinud ja põõnas põrandal, justkui olekski see osa teenusest. Teisel pool letitagust märkasime veel üht väikest halli kogu.
„Pagan, kusagil oleme sellist tegelast varem näinud,” käis mõte peast läbi. Ja siis sähvatas – muidugi, Hanoi hotell! Sama salapärased, veidi ülekaalus hiirrotid, kes õhtupimeduses ringi hiilisid, nagu oleksid nad koha tegelikud omanikud.
Meie transfeerimees Yared kuulus samasse reisifirmasse, kust ka järgmisel hommikul lõunasuunas minekuks džiibi võtsime. Juba lennujaamas, minibussi istudes, püüdis ta meid kergelt šokeerida: sirutas käe välja ja küsis täiesti rahumeelse ilmega üheksa päeva täishinna ettemaksu. Meie unised silmad tegid korraga väga suured ringid.
Aga Yared ei andnud alla. Mõne aja pärast küsis ta kergelt nõudlikul toonil: „Teil ikka programm on paigas või?”
Õnneks oli meil kodutöö siiski tehtud – isegi kui veidi napilt – ja nii suutsime paari uneajast näpistatud tunniga kava paberile panna. Yared paistis natuke pettunud, et me veel närvi ei läinud.
Ent ärge muretsege – kolmas katse tuli peagi: „Seda ikka teate, et hotelle sellel marsruudil napib? Ja autos magada ei ole hea mõte…”
Kui ka see meid veel ei murdnud, lisas Yared väikese kavalusevaruga: „Peaksite, muide, arvestama, et autojuhil ei pruugi nii palju raha kaasas olla, et bensiini tee peal juurde osta.”
Vaikus. Ja siis: „Tegelikult… tuleb mingi 2500 kilomeetri jagu bensiini siit kaasa osta.”
Yared jäi võitjaks – hotellituppa jõudes oli ühel meist vormunud kindel sisemine soov jääda üheksaks päevaks kas või siiasamasse hiirrottide pessa, kuid mitte mingil juhul minna Yaredi kirjeldatud ilmselgele kannatuste rajale.
Tuppa jõudes märkasime pakse tekke vooditel. Samal hetkel tabas meid muuhulgas teadmine, et olime jõudnud 2500 m kõrgusele üle merepinna ja et ööd on siin jahedad.
Järgmisel hommikul ärgates tundus elu jälle ilus – uus ja puhas päev oli ees, päike paistis ja lootus kihas õhus. Isegi hotelli hommikusöök näis esmapilgul paljutõotav, peaaegu täiuslik… kuni läksime lähemale.
Kõige keskmes troonis muljetavaldav virn tumedast jahust küpsetatud taignaribasid – eemalt vaadates nagu gurmeetase. Lähemalt aga meenutasid need midagi, millega pigem kraanikaussi küürida kui kõhtu täita.
„Come closer, come closer,” manitses meile juba tuttava kõlaga köögitöötaja, justkui kutsuks ta meid mingisse kulinaarsesse vandenõusse. Me siiski ei läinud. Lähemale.
Alles hiljem saime pisut piinlikkuse tundega teada, et see oli Etioopia rahvustoit injera – kääritatud taignast pannkook, mida kohalikud armastavad sama palju kui eestlased musta leiba. Ja võib-olla oleks see isegi maitsenud. Kui oleks julgenud proovima minna.
Öösel kokku lepitud autojuht saabuski – täpselt nagu Etioopias tavaks – ainult pool tunnikest hilinemisega. Kiire pilk üheksa päeva reisikavale, kerge noogutus, ja seiklus võis alata.
Esimene peatus: Hiltoni hotell. Mitte et me luksust otsinuks – seal lihtsalt asub üks kahest kogu riigis töötavast sularahaautomaadist.
Teekond hõimudeni algab
Esimese päeva eesmärk oli jõuda Wondo Genetisse. Kuna teekond möödus suuremate viperusteta, olimegi õhtuks kohal. Tee peal üritasime põigata ka Rastafari muuseumisse, ent asi jäi katki väga etioopiapärasel põhjusel – keegi ei leidnud uksevõtit. Ja see ei jäänud sugugi viimaseks korraks: võtmed on siin omaette ooper. Peaaegu üle päeva tuli ette olukord, kus midagi jäi ära, sest võti oli kadunud, vales taskus või teel kuskile „kohe-kohe tuleva kolleegiga“. Alateadvusest ilmus üha sagedamini pilt Buratinost ja Carabas-Barabasist, kuldvõti näpus – ainult, et pärast esimest paari korda enam väga naerma ei ajanud.
Ööbimiskoht oli see-eest täitsa kena – kuumade allikate kõrval, endises keiser Haile Selassie suveresidentsis. Allikate ümber olid kujundatud kolm eri suuruses basseini ja kohalikud mõnulesid neis täie teadmisega. Meie loomulikult ka.
Toas oli ainult üks kraan ja sealt tuli – nagu arvata võis – otse allikast kuum vesi.
„Külma duši lootus oleks siin vist liig luksus,“ muigasime vaikselt.
Tagahoovis leidsime Princess Bari. Leti taga tukkus ilmselgelt päevade kaupa klienti oodanud baarmen, kes meid nähes oleks nagu elektrit saanud – tõmbas silmad lahti, sirutas end sirgu ja ajas isegi pintsaku selga. Letiklaasi all särasid printsi sööginõud ja kõrval lebas tolmune karunahk, pea uhkelt küljes.
„Prints oli kirglik jahimees,“ pomises möödakäija tõsisel toonil. Me ei hakanud vaidlema.
Rõdul toimus samal ajal ahvide diskopidu, nii et targem oli toa uks kindlalt kinni hoida.
Uni tuli kiiresti ja püsis kuni umbes viieni, mil kohalik varesekoor oma põhiseaduslikku sõnavabadust kuulutama hakkas. Magada on siin üldse huvitav – magama heites ei tea iial, mis sind hommikul äratab. Kas minaretikutsung, linnu-loomahääled, ootamatult avatud ööklubi või midagi muud.
„Ei meenugi ainsamatki hommikut, mil me päris vabatahtlikult siin ärganud oleksime,” naeris Aive.
Kisub kriitiliseks
Järgmisel hommikul oli plaan jõuda Yabeloni. Kõik kulges kenasti, kuni umbes paarkümmend kilomeetrit enne Hagara Mariami linnakest juhtus midagi ootamatut – mägisel teelõigul lendas otse meie auto klaasidesse… mootorratas.
Kapott värvus punaseks. Sinna me vaadata ei julgenud. Möödus murdosa minutist, autojuht hüppas sekundiga välja.
„Alive,” hõikas ta mõne hetke pärast.
Teise minuti murdosa vältel ilmusid nagu maa alt meie ümber mitukümmend metsalist. Neid sadas igast põõsast, kõik nad kiljusid ja karjusid läbisegi. Naised haarasid kätega peast kinni ja hakkasid kõva häälega halama. Eemalt tormasid juba mingid mehed, kaikad peos – korraks jõudis pähe, et nüüd kisub asi karmiks.
„Mis nad nendega teevad,” jõudsin mõelda.
Ilmnes, et meie autojuht oli ainuke, kellel jagus kainet meelt.
„Hospidal, hospidal,” kaikus tema hääl inimeste halast üle.
No mingit hospidali seal metsavahel mäeveerel muidugi ei olnud ja nii võtsidki neli meest valust ägiseva mootorratturi käte vahele ja kandsid meie autosse. Sättisime ta lahtisesse pakiruumi lamama, tundus et asi polnud fataalne, põhivigastuse oli saanud parem põlv, mis oli kapoti serva vastu lõhki rebenenud. Kaks kohalikku tulid kaasa – üks turvama, teine… ilmselt niisama. Sõidu jooksul elavnes kannatanu sügavate oietega mitu korda.
„Annaks, et ta ikka haiglani vastu peaks,” ütles Aive mulle vaikselt.
Võõras maa, omad reeglid
Hospidali värav avanes ootamatult kiiresti ja õues ootas ees midagi kanderaami sarnast – lauajupp, mis oli parematel päevadel ilmselt olnud koolipingiks. Autojuht haaras sellest koos kohalikega kinni ja mootorrattur tõmmati sirgelt plaadile.
Hospidali sissekäigu ees lookles juba pikk saba, aga meie ilmumine tekitas seal suuremat sorti elevusepuhangu – kümnekonna minutiga oli pool haigla personalist kogunenud ohvrit üle vaatama, diagnoose pakuti usinalt igast suunast.
Mõne aja pärast naasis autojuht. Silmad tõsised, hääl madal.
„Prison,” ütles ta lihtsalt.
Esialgu ei osanud me selle peale midagi arvata. Prison? Miks? Meie ju ainult tõime inimese haiglasse!
Aga üsna ruttu sai selgeks, et see “heategu” tuli koos arve ja intressidega. Fakt, et mootorrattur ise oli meiega kokkupõrget suisa otsinud, sõitis pimedas kurvis vastassuunavööndis ja justkui tahtlikult meie kapotile, ei muutnud midagi – juht pidi minema politseisse aru andma. Ja meie temaga kaasa.
Õnneks oli jaoskond kohe hospidali kõrval. Ikka veel ei aimanud me midagi halba.
Kui politseiaia väravad avanesid ja me õuele sisse sõitsime, avanes aianurgas pilt millestki loomakopli sarnasest. Kolm palki reas ja nende vahel autostanged, kuhu olid sisse torgatud klaasikillud, need täitsid okastraadi rolli. Koplis seisis sadakond räbaldunud riietes tüüpi ja kopli ees väntas edasi-tagasi puumalakaga kurjakuulutav vahimees. Paar-kolm naist üritas üle aia anda mahla või mingit kopsakamat toidupakki ja mõnel see isegi õnnestus. Meie juht läks ühte putkasse ja tuli sealt kiirelt tagasi.
„Shall we move?” poetasin pahaaimamatult.
Olime lootnud peagi edasi liikuma hakata, sest auto oli ju enam-vähem korras, vaid väike plekimõlk, ei muud. Taas kõlas juhi huulilt vaid: „Prison.”
No see ei saanud olla see, mida me kuulsime! Aga oli ometi. Meid paluti lahkuda ja tema viidi klaasikildudega ääristatud koplisse. Seisime sõnatuna politseiputka ees ega osanud seisukohta võtta. Olime Hagara Mariami linnas, mis meenutas pigem slummistunud küla, mitmeid sadu kilomeetrit Addisist eemal.
Kohalikud võtsid meie ümber sõõri ja vahtisid meid nagu hommikul aknast alla sadanud ufo-turiste ning hakkasid oma keeles valju häälega arutama ja žestikuleerima. Ilmselgelt lahati meie personaalküsimust. Olime vaieldamatult selle küla päevasündmus number üks. Pärast mõningast vestlust kohalikega selgus, et linnas leidub vähemalt üks hoone, mida kutsutakse hotelliks. Sinna me end sisse seadsimegi – pahurad ja väsinud. Ees oli kaheksa päeva teekonda autoga, mida enam polnud – see oli arestitud ja juht trellide taga.
Meie seiklus oli saanud ootamatu pöörde – ja see oli alles algus.
Helistasime AddisiAbebasse kohalikule itaallannast omanikule, kes oli meile auto rentinud. Tundus, et meie uudis teda just jalust ei löönud – pigem kõlas tema hääl nagu inimesel, kelle autojuht on ka varem trellide taha sattunud. Pärast mõningast vaagimist ja vaikseid itaaliapäraseid oigeid lubas ta siiski uue auto sebida.
Selle teadmisega tol õhtul uinusimegi. Magamisest ei tulnud ometigi suuremat välja, sest hotelli esimene korrus muutus südaöö paiku kui võluväel ööklubiks. Ja see oli üks väga valju muusikaga ööklubi. Ja mitte mingi suvaline lounge’i-tüüpi jazzikohake, vaid täislaksuga trummi ja bassi punker.
Back on track
Räägitakse, et hommikud pidavat õhtutest targemad olema, nii oli ka sel korral.
Varahommikul ootas meid maja ees uus juht Tafu sinise Landcruiseriga. Õige pea selgus, et juht inglise keelest suuremat ei mõika, ent rooli keerata oskab.
„Elame üle,” mõtlesime endamisi.
Jätkasime eelmisel päeval katkenud teekonda Yabeloni. Suurem osa auru ja aega kulus teel bensiini hankimisele, sest seda lihtsalt ei olnud. Kohalik bensiinijaama omanik oli koguni nii suur „kunn”, et isegi kohalik politseinik suudles enne tema kätt, kui rääkima hakkas. Lõpuks õnnestus siiski bensiini hankida ja sõit jätkus. Konso bensiinijaamas ei olnud elektrit ja seega bensiinipump ei töötanud. Just samal põhjusel oli siin aga vähemalt bensiin olemas. Lõunatasime mingis sööklas, kuhu maandusid ka kaks itaallast. Esimese asjana võeti kotist taskurätt ja tehti sanitaarrünnak lauale. Seejärel ilmus kusagilt linik ning kohe selle järel „lauake, kata end” – kollasele taskurätikule tekkisid oliivipatee, konservid ja saiatükid. Põgusa jutuajamise käigus selgus, et itaallaste autojuht tunneb meie „prisonis” olevat uut sõpra ja on just sinnapoole teel.
„Give him our regards, don’t forget!” kostsime lahkudes.
Õhtuks jõudsime Weytosse – tillukesse külla, kus leidus ka motell.
„Öö tõotab tulla kõike muud kui rahulik – vaata sinna,” kostsin Aivele, heites pilgu kohalikele, kes sööklauksele püüdlikult kuuseküünlaid riputasid. Oli 6. jaanuar 2009 meie ajaarvamise järgi ja jõulupüha – 26. detsember 2001 – Etioopia kalendri järgi. Nagu näha, on siin meie kalendriga võrreldes teatavaid eripärasid.
Pildigalerii
