Etioopia: Omo oru hõimud

Pärast kolmepäevast karastavat teekonda jõudsime lõpuks Omo oru südamesse Turmisse. Viimane teelõik alates Weyost oli tähendanud tunde kestvat kurvilist mägiteed ja kümneid ületatud jõesänge. Iga kord tänasime õnne, et juhtusime siia kuival perioodil. Muul aastaajal saanuks liikuda vaid Weytoni, sest jõgedele sildu ehitada pole siin kombeks, vihmahooajal uhavad tulvaveed selle lihtsalt minema. Hõimude alad algavad aga just nimelt siit. Ju on see ka põhjus, miks nad siin senini nii ehedal kujul üldse alles on – neile lihtsalt ei pääseta ligi.

Et ka ühiskondlikku transporti siinmail ei tunta, on ainus võimalus kohale jõudmiseks kasutada kohalikku veoauto kasti või rentida mõnest suuremast linnast džiip koos autojuhiga. Just nimelt autojuhiga, sest ilma juhita siin rendi teenust ei osutata ning meie senine kogemus kinnitas selle põhimõtte õigsust vägagi.

Paaril suuremal jõel, kus aasta läbi vett voolab, on juba ka sild olemas, kuid kuna seda kasutatakse vaid vihmaperioodil, on see kohalikele pigem niisama „hängimiseks” ja mööduvatelt autodelt tähelepanu saamiseks. Mitmes kohas olid külaelanikud nikerdanud teeäärseks müügiks puidust maske. Lapsed tegelevad kontimööda tööga, mis seisneb selles, et niipea, kui mõni auto nurga tagant välja ilmub, tehakse mõned kiiremad kükki-püsti hüpped ja sirutatakse siis välkkiirelt käsi sirgelt välja. Sellest žestist eeldasid kohalikud lapsettevõtjad, et etendus, mis sest, et lühike, on sooritatud ja aeg on piletiraha välja käia.

Arbored

Mida lähemale Turmile, seda müstilisemaks muutus vaatepilt. Uskumatu, aga ühel hetkel on sinu ümber poolalasti hõimuliikmed nappides loomanahkades, tegelemas oma igapäevase elu-oluga – kitsede karjatamise ja lõkkematerjali otsimisega. Kõik see, mida seni olime harjunud nägema vaid National Geographicus või lugema seiklusjuttudest, oli järsku reaalsus.

Esimene lähem tutvus oli meil arbore hõimuga – rahuga elav, ent isikupäraselt uhke kogukond, keda peetakse Hamarite ja Konso hõimu sugulasteks. Arbored on tuntud oma keerukate soengute, efektsete rõivaste ning rahulikuma, vähem agressiivse suhtumise poolest. Nende keelt räägib vaid mõni tuhat inimest ja traditsioone hoitakse au sees nagu pühas tekstis.

Külla jõudes võttis meid vastu kirju seltskond, kes oli üllatavalt üksmeelselt ära õppinud üheainsa sõna – „birr!“ (Etioopia rahaühik). Ei olnud kahtlustki, mida see tähendas. Iga pildi eest tuli kohe modelli tasustada, nagu väikesel külaturul, kus naeratuse hind on täpselt kaks birri. Mõni laps surus end pildile kas või nina püsti ajades, mõni memm oskas juba ise käega fotoaparaadi poole osutada ja hinnasõrme näidata. Me polnud kaugeltki esimesed valged, kes selles mängus osalesid.

Ehkki „birrimäng“ suuremat rõõmu just ei pakkunud – kogu tegevus tundus veidi lavastatuna –, ei andnud kohalikud alla. Lootus, et iga järgnev turist on ehk heldem või vähem kursis süsteemiga, näis elavat igas silmapaaris.

Hamerid

Kui olime mõne tunni autoga edasi loksunud, hakkas maastik justkui vaikselt kanalit vahetama. Umbes nagu National Geographic, aga ilma reklaamipausideta. Olime jõudnud hamerite aladele – piirkonda, kus aeg liigub omasoodu. Hamerite naistel on valdavalt puusadele seotud punakaspruun kitsenahk. Seelik on sabaga. Turupäevadel vahetatakse naturaalmajanduslik kraam plastmasspärlite vastu, tänu sellele on seelikud ka tikandeid täis. Rinnad on naise ehe ja seda hamerid teavad – kõik on uljalt oma rindu eksponeerimas.

Enne kui hamerite külasse siseneda tohtisime, tuli meil endale külakeskusest saatja võtta – ja mitte niisama giid, vaid relvastatud tegelane. Selline püssimees, kes lisaks turvamisele oskab ka kohalike keelt. Ilma temata poleks meid keegi tõsiselt võtnud.

Kui lõpuks külla jõudsime, oli juba sügavalt pärastlõuna. Mehi polnud veel näha – nood olid endiselt karjaga väljas, ent küla platsil ootas meid ees paarkümmend napis rõivastuses, kuid kirevates nahkades naist, kellest igaüks nägi välja nagu väike kunstiteos. Ent rõõmsaks nad ei läinud. Alguses mitte. Olid ilmselgelt skeptilised. Ja kohe läks käima vana tuttav „birrimäng” – see sama, millega arborede juures juba korra kohtusime. Pilti tahad? Raha lauale. Nagu staaridega.

Aga seekord olime targemad. Nägu jäi kivikõvaks ja teatasime stoilise rahuga, et pildid meid üldse ei huvita. Et oleme siin hoopis kingitusega. Kui kotist lendasid välja Mentose karamellid, muutus hetkega kogu atmosfäär – naised sulasid nagu hommikune udu savannis ja lapsed, kellele maiused jagasime, muutsid meid otsekohe oma inimesteks.

Tunnike hiljem ei olnud meist keegi enam „turist” – olime peaaegu perekond. Ja kui ilmnes, et ühe hameri ema nimi on (vähemalt kõlalt) Aive, ei olnud edasises eluaegses sõpruses enam põhjust kahelda.. „Aive! Aive!” hüüti meid nüüd igast hütist. Koerad meid veel ei tundnud, aga kõik muu rahvas oli justkui ära kodustatud. Tegelikult tundsime, et hoopis meid oli kodustatud.

Päike hakkas üha madalamale laskuma ja peagi oli eemal põõsastes näha elavat liikumist – mehed olid hakanud karja koju ajama. Esimesed kitsed ilmusid põõsaste vahelt nähtavale ja liikusid taltsalt küla poole. Naised olid potid tulele pannud ja asunud meestele meie mõistes suhteliselt tavatut õhtusööki – putru – keetma.

Hamerite elumuutev rituaal

Hamerid on Omo oru üks värvikamaid hõime, keda tuntakse ennekõike oma ainulaadsete kommetega – neist kuulsaim on kindlasti pullihüppamise rituaal ehk bull-jumping. See pole mingi külajooks või suvine karjamäng, vaid meheks sirgunud nooruki esimene ja kõige olulisem elusündmus enne naisevõttu.

Tseremoonia on detailideni reglementeeritud. Pullid aetakse üksteise kõrvale ritta – olenevalt perest ja auastmest 9–10 tugevat looma. Igast sabast ja sarvest hoiab kinni üks hamer, kes tagab, et elav „hüppeplatvorm“ paigal püsiks. Siis saabub päevakangelane – ihualasti –, kelle ülesandeks on joosta mööda pulliselgasid edasi-tagasi.

Libastumine on sotsiaalne katastroof. Mitte lihtsalt piinlik, vaid potentsiaalselt elumuutev: kui mees kukub, ei pruugi ta enam kunagi naist võtta saada. Tõsi küll, elus on ikka teine võimalus olemas – mõni saab ka kolmanda – sest nagu ütleb kohalik ütlus: “Mis sa teed mehega, kel pole naist?

Kui noormees suudab pullihüppe edukalt sooritada, avanevad talle suured uksed. Esiteks saab ta õiguse kaasa valida, ja mitte lihtsalt mõne juhututtava, vaid oma esimese naise, kelle positsioon on hierarhias kõrgeim. Just tema on edaspidi kodu ja laste keskpunkt – kõik järgnevad naised tulevad perre ainult sünnitama. Pärast imetamisperioodi antakse lapsed üle… esimesele naisele.

Et suguvõsa ja külanaised asjaomast segadust väldiks, on igal hameri naisel kindlad tunnused, mis tema staatust näitavad. Seeliku sabas olevate pärlite ja joonte muster ütleb täpselt ära, mitmes naine ta on ning kui palju lapsi kasvatab. Kui pärlirida jaguneb kaheks – kaks last, kui kolmeks – kolm. Kui tegemist on esimese naisega, on seeliku seljaosal väike karvatups, mis tuletab meelde, et just tema on see „boss lady“.

Ja nüüd tähelepanu, Eesti naised! Te ei pruugi seda teada, aga ka Maarjamaal elab vähemalt üks pullihüppe veteran. Meie hea sõber Arne Uusjärv on Hamerite kombel läbi teinud rituaali, mille peale enamik mehi isegi unes higistama hakkaks. Nii et kui kuskil lõuna pool Arnet kohtate… siis teadke – mees on sertifitseeritud!

Dassanechid ja Bannad

Turmist paari tunni tee kaugusel, otse Keenia piiri poole, asub Omorate – väike tolmune asula, kus tee lõpeb, aga elu mitte. Just selle karmi paiga ümbruses paikneb nomaadihõim dassanechid, kelle elulaad sobiks pigem Marsile kui Maale. Nad elavad keset põuast liivatasandikku, millel haljastus on nii napp, et kui mõni rohukõrs tuule käes väriseb, kogunetakse seda imetlema.

Dassanechide kodud on tagasihoidlikud kuplionnid, mille karkass on punutud okstest ja millele on suvalistest materjalidest, sh plekitükkidest, peale sätitud kõik, mis päikest ja liivatormi veidigi kinni peab. Silmi ei saa siin lahti hoida – mitte emotsioonist, vaid päris liivast, mis keerleb päevad läbi. Selle eest ei pääse – ta tuleb krae vahele, kõrva, ninna ja lõpuks hingetorudesse. Ja just siin elavad inimesed läbi aastatuhandete, kohanedes kõige karmi ja kõleda kiuste.

Dassanechid on nomaadid, mis tähendab, et nende elu keerleb ümber veiste ja kitsede. Kui vesi lõpeb, siis minnakse edasi. Kui maa tühjaks saab, liigutakse jälle. Nad ei ehita midagi püsivat, sest ka loodus pole neile midagi püsivat andnud. Ent vaatamata sellele on neil oma kultuur, uhked ehted ja näod mis jutustavad lugusid, mida ükski kaamera kinni ei suuda püüda.

Teine põnev kohtumine toimus Keya Fari turul, kuhu olime läinud, et näha Banna hõimu. Banna on omamoodi segu tuttavast ja tundmatust. Nad meenutavad mõneti oma naabreid hamereid, kuid neil on oma maitse ja rütm. Kui hamerite naised kannavad uhkusega oma karvase sabaga kitsenahkseid seelikuid, siis banna naistel on sageli lihtsam, ent kaunilt kihiline rõivastus – rõhuga ehetel ja mustritel.

Nende soengud on justkui käsitööprojektid, mille juures on kulunud ilmselgelt rohkem aega kui hommikupudru keetmisele. Mõnel mehel on lakke kujundatud justkui jalgrattakummist, mõnel on tukad punase saviga kokku keeratud väikesteks torudeks. Banna naised armastavad värve ja kihte – ehteid kantakse ikka pigem rohkem kui vähem, nii et igaüks võib kohe aru saada, kellega on tegemist ja mis eluraja tasemel too parajasti liigub.

Mursid

Seitsme mäe ja jõe taga elavad hõimlased, kelle sarnaseid pole varem nähtud. Nii võiks alata muinasjutt mursidest – ja miks ka mitte, sest kõik, mis edasi juhtus, tunduski pisut ebareaalne.

Peaaegu kolm tundi raputavat sõitu Jinkast Omo keskuse suunas viisid meid üle mägede ja tolmuste orgude. Esimene peatus tuli Mago rahvuspargi sildi juures, kus meie autosse hüppas skaut… kalašnikoviga. Just nii siin turvamehi kutsutakse. Kalašnikov on Omo orus umbes sama igapäevane asi nagu karjakoer – ainult et valjem ja oluliselt prestiižikam. Kuidagi on need siia üle Sudaani piiri smugeldatud ning kellel automaadiks raha pole, see teeb selle lihtsalt puust. Vorm on ju tähtsam kui funktsioon.

Mago rahvuspark ise võiks potentsiaalilt konkureerida Serengeti või Masai Maraga, kui siin veel elusolendeid leiduks. Paraku on kõik, mis liigub, ammu taldrikule sattunud. Alles on vaid mõned skelettide jäänused ja muuseum, mille eksponaadid meenutasid pigem bioloogia tunni riiulinurka. Keset tolmust lauda lebas ettepanekute ja kiituste raamat, mille kaanel oli nii paks tolmukiht, et sinna oleks saanud sõrmega kirjutada: „Tühjus elab siin.”

Vaid üksik ahv keerutas hoovis lootusrikkalt oma puna-sinist tagumikku, lootuses, et ehk seda siiski märgatakse. Ilmselt olid tegemist viimsed mohikaanlasega, kes oli ellu suutnud jääda.

Mursid olid aga alles. Neid ei hirmuta ei tolm, turist ega isegi kadunud fauna. Teel sattusime kokku kolme mursi küla elanikega. Nendesse kohtadesse satub ka turiste, aga mitte liiga palju – kuivaperioodil ehk 2–5 autot päevas. Seega on valge inimene küll haruldus, kuid mitte enam imeasi. Ning nagu kohapeal kiiresti selgus, oli neil üks oskus, mis kõigil Omo oru hõimudel ühine – nad teadsid täpselt, kuidas hääldada sõna „birr”. Kuna aga olime selles osas juba kogenud, siis varusime juba aegsasti Jinka turult kaasa Jelly joogipulbrit. Sellel oli maagiline mõju – hetkega oli külarahvas meie ümber ja igasugune birritamine lakkas. Meie jaoks neil enam silmi ei olnud ja lõpuks ometi saime neid segamatult jälgida.

Väliselt on mursid efektsed ja see on midagi, mida nad väga hästi teavad. Mursid naised on eelkõige tuntud alahuule lõikumise traditsiooni poolest. Kui tüdruk jõuab teismeikka, tehakse tal alahuulde sisselõige ja sellest päevast hakkab ta seda venitama. Venitatakse puidust ja savist voolitud ketastega ja mida suurem ketas huule sisse mahub, seda ilusam mursi naine on.

Arvatakse, et orjanduslikul ajal hakati alahuule venitamist kasutama selleks, et muuta naisi orjakaupmeeste silmis vähem atraktiivseks. Hiljem kujunes see vastupidiselt ilu sümboliks. Ketast kantakse igal eluhetkel eelkõige atraktiivsuse tõstmiseks. Kui mursi naine peaks oma mehe kaotama, võtab ta huuleketta ära ega kasuta seda enam kunagi, elades ülejäänud elu rippuva alahuulega.

Erand tehakse vaid juhul, kui mursi naine kaotab mehe veel nii noorelt, et tal ei ole lapsi. Sel juhul läheb ta edasi mehe vennale ja jätkab atraktiivsuse hoidmiseks alahuule ketta kandmist.

Mursi mehed näevad välja kui tõsised sõdalased. Eriti siis, kui täisvarustus külge riputatud ja pilk sõjakas. Nende „vormiriietus” võib sisaldada nii relvarihma, sulgedega kaunistatud peaehet, kehamaalinguid kui ka püssi – enamasti AK-47. Paljudel on ka kariloomade eest saadud armid, mis kehal uhkelt esile toodud. Iga arm räägib loo – kas võidetud võitlusest, kaitstud karjast või läbitud täiskasvanurituaalist.

Ükskõik, kas mees parasjagu valvab karja, käib turul või niisama puhkab – ta on alati valmis. Või vähemalt jätab sellise mulje.

Huvitav on fakt, et mursidel puudub eraomandi mõiste. Kehtib printsiip, et kui midagi meeldivat näed, siis lihtsalt võtad selle endale. Kuulsime lugu sellest, kuidas turistid olid ööbinud murside läheduses telkides ja kui hommik saabus, avastati, et autodel ei ole enam ühtegi iluliistu. Mursi külla jõudes leiti, et liistud olid kenasti eheteks väänatud ja rippusid nüüd uhkelt kohalike kaeltes ja kõrvus.

Õhtuks veeresime tagasi Jinkasse – linna, mis on kasvanud ümber… lennuvälja. Kohalikus mõistes tähendab see umbes poolekilomeetrist muldriba, mis lõpeb väärika, ent kuivanud palmipuuga. See „lennurada” on siin mitmeotstarbeline: päevasel ajal toimib see linna keskväljaku, jalgpalliplatsi ja lehmakarjamaana üheaegselt.

Ja kui mõni lennuk ka juhtumisi maanduda tahab? Pole probleemi – lehmad aetakse lihtsalt eest ära. Kõik sujub – nagu ikka Etioopias –, ilma liigse kärata ja täitsa oma loogika järgi.

Ootamatu taaskohtumine

Päevapikkune sõit üle mägede viis meid lõpuks Arba Minchi – järvede ja roheluse rüppe peitunud linna, mis tundus pärast eelnenud seiklusi lausa peaaegu linnalik.

Tegime väikese turu-uuringu ning valisime ööbimiseks hotelli Swayne, mis asus otse Chamo järve kaldal.

Hotell koosnes väikestest ridamajakestest, mis olid dekoreeritud etnograafilise entusiasmiga. Lambikuplite hoidjateks olid näiteks hamerite tool-padjad – need samad, mida nad kasutavad nii istumiseks kui magamiseks. Voodil laiutas dorze tekstiilist päevatekk ja baarikapi uksele oli uhkelt graveeritud hameri tüdruku portree. Väike hõimude popurrii, mis mõjus korraga nii südamlikuna kui leidlikuna. Polnud kahtlust – see oli seni stiilseim ööbimine kogu reisi jooksul.

Õhtul kimasime kogu regiooni ainsamasse internetilevi kohta, et tsivilisatsiooniga taaskohtuda. Ent lisaks tsivilisatsioonile kohtasime sealsamas netikohvikus „meie meest Havannas” – otse baarileti kõrval istus Arne Uusjärv! Jah, seesama Arne, kes on Eestimaa ainus „sertifitseeritud“ pullihüppaja. Giidi ametit pidades, oli ta just kuu aega tagasi saatnud GoTraveli reisiseltskonna tagasi koju ning jäänud ise veel kuuks ajaks Etioopiasse ja Somaaliasse ringi rändama.

Vahetasime viimaseid muljeid ja teeolude infot. Arne suundus järgmisel hommikul uuesti hamerite juurde, meie aga võtsime sihiks Addis Abeba – et sealtkaudu põhja poole edasi rännata ja veel üks ports Etioopia täiesti teistsugustest maailmadest avastada.

Dorzed

Ennem lõpliku suunavõttu Addisi peale, tegime veel kõrvalpõike Arba Minchi lähistel mägedes elava dorze hõimu juurde, keda tuntakse nende muljetavaldavate, kuni kümne meetri kõrguste onnide järgi. Ei, nad ei püüa pilvelõhkujatega võistelda – sellel kõrgusel on väga praktiline põhjus. Nimelt on termiidid bambusest täielikus vaimustuses ja närivad seinu nii usinalt, et aastatega kaotab iga onn korraliku ampsu kõrgust. Vanaisade aegsed majad on praeguseks kahanenud mitmete meetrite jagu. Seega: targem on kohe kõrgem ehitada. Või nagu meie naljatlesime – „et jääks ka närimise jagu!“

Onni ühes otsas on narid, teises elavad… lehmad. Need saadetakse karjamaale alles pärastlõunal, kui päike enam pead ei kõrveta. Menüü pole neil ka just klassikaline – peamine toidupoolis on võltsbanaanipuu.

Tegelikult on see taim kogu dorzede elu alustala. Viljad lähevad loomadele, lehtedest saadakse niinekiude kangaste kudumiseks, ja varrest – seal peitub tõeline kuld. Sealt kraabitakse välja valge mass, mis mähitakse uuesti lehtedesse ja pannakse kolmeks kuuks maa sisse fermenteeruma ehk käärima. Tulemuseks on hallitusjuustulaadne ollus, mida kasutatakse taignas, juustuasendajana või lihtsalt omamoodi delikatessina. Võiks öelda, et dorze köögis ei lähe midagi raisku.

On keeruline ennustada, kui kaua veel säilib siin piirkonnas hõimude traditsiooniline eluviis. Kui maanteed valmivad ja linn muutub kergemini ligipääsetavaks, imbub koos asfaldiga sisse ka muu maailma elutempo ja väärtushinnangud. Konsost Weyto suunas viib juba praegu uhke mitmerajaline asfalttee, mis lõppeb ootamatult – nagu noaga lõigatult. Tee-ehitus on jõudsalt käimas, rahastatud suuresti Hiina abirahadega. Põhjuseks pole siiski kohalike elujärje parandamine, vaid hoopis pragmaatilisem teadmine: siinse piirkonna mägedes arvatakse olevat naftat. Keenia piiri lähistelt on seda juba leitud.

Uued teed tähendavad peagi senisest tihedamat inimeste ja kaupade liikumist. Naftapuurtornid omakorda toovad kaasa uued töökohad, mis eeldavad sootuks teistsugust elukorraldust.

Visioon õlistes tunkedes naftatöötajatest ei näi küll eriti meeliülendav, ent ometi võib siinsete loodusrahvaste elusaatus just niisuguseks kujuneda.

Pildigalerii