Etioopia: legendid ja kaljukirikud

Olime just lõpetanud Lõuna-Etioopia ringi ja kokku saanud terve värvika seltskonna teisi rändureid – sest olgem ausad, valgetest nägudest siin just ei kubise. Kohalike silmis oleme kõik justkui albiinod ja paistame üksteisele juba kaugelt silma. Ilma teretamata ei möödu siin teisest ükski kahvanägu. Paljutähenduslik pilk, tervitus ja küsimus, kust kuhu teel oled, on kohustuslikud ja loomulikud.

Etiooplased ise on täis uhkust – ja mitte üleolevat, vaid siirast ja väärikat eneseväärikust. Pole mingit „valgele meeldida tahtmise“ tunnet. Ja miks peakski – Etioopia on ainus Aafrika riik, mida ükski kolonisaator pole kunagi alistada suutnud!

Siiski, aastatel 1935–1941 üritas Mussolini siin kanda kinnitada, ent tulutult. Itaalia kultuur ei jätnud ometi oma mõju avaldamata, pea igas siinses kohvikus leidub mõni pastaroog. See on kohalikule köögile meeldiv ja meile euroopalikult kodune vahepala.

Et Etioopia on saanud puutumatus rahus omasoodu areneda, on siin säilinud meie mõistes kogu pärandkultuur oma puhtal ja ehedal kujul. See on tajutav kõiges – inimeste hoiakutes, kultuuris, traditsioonides ja ennekõike hõimudes, kellest igaühel on säilinud selgepiiriline omapära. Etioopia on kui omaette maailm, kui riik riigis – siin on oma unikaalne tähestik, eraldiseisev ajaarvamine ja veel palju muud, mida me esialgu ei hooma.

On veel üks lustakas seik – Etioopiasse saabudes muutud juba piiripunktis kaheksa aastat nooremaks. Kui sa seda ise ei märka, siis mõne turismifirma plakatilt sirab kindlasti vastav lubadus vastu. Vägisi tekib tunne, et oled mingi eksituse tõttu ajamasinale astunud – siin on nimelt kasutusel Juliuse kalender.

Ka kellaaeg on siin uus ja huvitav – täistundide lugemine algab päikesetõusust, mis on nii umbes kuue paiku. Nii et kui meie arvates oli kell 12 päeval, siis nemad vehkisid kellaga ja selgitasid ägedalt vaieldes, et tegemist on ilmse eksitusega – kell on kuus. Esialgu tekitas see kõik palju segadust, aga pikapeale harjusime ära ja see veider süsteem tundus isegi kuidagi loomulikuma arvestusena.

Püha laeka jälgedes

Põhja-Etioopia on üks suur legendide ja UNESCO kaitse all olevate ajalooliste vaatamisväärsuste kogum. Trass, mida mööda sõites seda kõike kogeda, on pikk ja väga-väga mägine. Alustasime Aksumist, mis on Etioopia üks põhjapoolseim linn üsna Sudaani piiri lähedal. Aksum oli tuhandeid aastaid tagasi Seeba kuningriigi pealinn, mis paiknes oluliste kaubateede ristumiskohas ning ulatus praeguse Sudaani ja Eritrea aladele. Hiilgeaegadel oli ta selle kandi võimsaim linn, nüüd vaatavad siin aga rännumehele vastu vaiksed tolmused tänavad, kus ainsaks rahurikkujaks võib olla eesli kabjaplagin. Aegadetagust hiilgust ja muinasjutulist sära meenutavad üksnes uhked obeliskid nende all asuvate hauakambritega.

Mis on aga Etioopias tõeliselt värvikad, on siinsed legendid – need on romantilised ja võimsad! Neist tuntuim on Seeba kuninganna armulugu kuningas Saalomoniga. Hinnalisest sõrmusest, mille Saalomon olevat omal ajal armastuse kinnituseks kuningannale kinkinud, on ka eesti keeles ilmunud seiklusromaan „Seeba kuninganna sõrmus”. Kirglikust suhtest sündinud poeg Menelik I, kellest sai hiljem alusepanija kolme tuhande aastasele Saalomonide dünastiale. Toosama poeg olevat isa tagant ära näpanud ei midagi vähemat ega enamat kui püha seaduste laeka (Ark of the Covenant), milles asunud kivisse raiutud käsulauad Jumala kümne käsuga. Kuigi ükski tõsiseltvõetav ajaloolane selle loo tõesust kinnitada ei julge, teavad ometigi miljonid etiooplased, et just siin Aksumis asubki algupärane laegas – nimelt Püha Maria kiriku kõrval olevas kabelis, mida igaüks saab silmitseda, sisse sinna aga ei pääse.

Kabelit valvav munk on väidetavalt ka ainus surelik, kes on oma silmaga neid käsulaudu näinud. Tegemist on Etioopia ortodoksi kiriku kõige pühama reliikviaga. Olla määratud laeka hoolekandjaks tähendab püha lepingut Jumala ja etiooplaste vahel, seega on etiooplased valitud rahvas.

Käsulaudade puidust koopiad on kõikides Etioopia kirikutes. Suurürituste ajal tuuakse need tseremoniaalse rongkäigu saatel välja ja kantakse spetsiaalsetel alustel pärast jälle pidulikult tagasi.

Ainult meestele

Aksumist nelja tunni autosõidu kaugusel, otse Eritrea piiri ääres, asub üks tõeliselt ainulaadne paik – Debre Damo klooster. 6. sajandist pärit klooster asub kaljusel platookõrgendikul, mis on teelt kaugele näha juba tunde enne kohalejõudmist – otsekui kivisse kasvanud kindlus taeva äärel. Pääs sinna pole aga mingi jalutuskäik pargis – sinna ei vii ei tee ega trepp, vaid ligikaudu paarikümne meetri kõrgune püstloodis kaljusein, mida mööda tuleb end köie abil üles vinnata. Nagu korralik test usule ja füüsilisele vormile üheskoos.

Nagu traditsioon ette näeb, pääsevad kloostrisse ainult mehed. Naistel pole mitte ainult sisenemine keelatud, vaid ka ronimisköie katsumine ei tule kõne allagi. Ilmselt oleks see paljudele ka suureks katsumuseks sellest kaljuseinast kerge vaevaga üles vinnata – eriti 2800 meetri kõrgusel, kus õhk on harjumatult hõre.

Ronimine ise võttis päris võhmale, aga üles jõudes ootas ees midagi erilist – rahu, vaikus ja väga omanäoline kloostrikompleks. Kitsal kaljutipul elab omaette maailmas umbes paarsada munka, eemal kõigest ilmalikust. Naissoost elanikke siin ei ole – kui just mitte arvestada kitsi ja kanu, kes ainsana on saanud kloostrisse püsiva elamisloa.

Kui maa kaob jalge alt

Debre Damole viipasime veel viimase pilguga hüvastijätuks ja asusime teele Gonderi suunas. Valikuid oli kolm: lennukiga oleks kulunud alla poole tunni, autoga umbes kümme tundi ja kohaliku bussiga… no ütleme nii, et kaheks päevaks oleks pidanud oma elu pausile panema. Buss maksis seitse dollarit, lennuk üheksakümmend – aga nagu ikka, olid odavad bussid aeglased ja lennupiletid kõik juba ammu välja müüdud. Jäigi alles viimane, kõige seikluslikum variant: rendiauto koos juhiga. Tagantjärele öeldes – see oli parim võimalik otsus. Ja ka kõige närvekõditavam.

Autosõit algas, nagu Etioopias kombeks – enne starti lõi juht suure hooga risti ette, sosistas midagi amhaara keeles ja saatis pilgu taevasse. See ei andnud just erilist kindlustunnet. Kui ta seejärel gaasipedaali põhja vajutas, saime aru, et palvet polnud esitatud niisama. Esimesed kilomeetrid möödusid siiski veel rahulikult – kitsad serpentiinid, mõned eeslid, natuke tolmu, pehmed kurvid, rahulikud tõusud, postkaardivaated. Idüll. Aga kohe, kui olime läbinud esimese suurema linna Shireti, muutus kõik ühtäkki hingematvalt dramaatiliseks.

Meie kõrval laius meeletu kuristik, mis langes pea püstloodis üle kilomeetri kuhugi nähtamatusse sügavikku, selle tumerohelist nõlva mööda võis kitsa ribana looklemas näha erepunast lateriiditolmust teekest. Tee nägi välja nagu oleks see otse seina peale joonistatud. Seni, kuni hoiad pilgu silmade kõrgusel, on vaated lihtsalt jumalikud. Kui aga viivuks allapoole piilud, on hirmu enam kui ilu – tekib tunne, nagu oleks kogu maailm su istme alt ära kadunud. Seal, kus taevalik ilu ja surmahirm kokku saavad, ei ole koht, kus mõelda. Kuidas seda tunnet nimetatakse, ei oska öelda.

„Hing jääb lihtsalt kinni,” kuulsin Aivet vargsi ütlevat. Ja see ei lõppenud niipea, sest hetkel, mil oled kuristiku põhja jõudnud, tuleb kogu teekond vastassuunas alt ülespoole uuesti läbi teha, mille kõrval tundub eelnev justkui soojendus. Pärast seda sai mõnda aega jälle rahulikult hingata, sest silmapiiri tagant ilmus välja Simieni mägede imeilus siluett.

Enne mägironijate stardipaika Debarki jõudmist muutus tee veel kord ettearvamatult, ent hingematvalt kauniks. Kõrged kaljud kaardusid tee kohale nagu looduslik triumfikaar ja rohelised puud painutasid end justkui austusest meie vapruse ees üle tee. Debarkist edasi oli Gonder juba käeulatuses. Hingasime kergendatult.

„Sedapuhku võib vist peopesad kuivaks pühkida,” naersime autoistmel end sirgemalt istuma kohendades.

Aafrika Camelot ja salapärased saared

Gonderisse viis meid peamiselt soov külastada kahte olulist ja üsna legendaarset paika: Aafrika Camelotiks kutsutavat 17. sajandist pärit kuningas Fasilidase lossi ning Etioopia ühe suurima järve – Tana järve – peidetud kloostreid Bahir Dari lähistel.

Kuningas Fasilidase lossikompleks Gonderis oli omajagu üllatav vaatepilt. Suured kivimüürid, tornikesed ja avarad sisehoovid panid hetkeks kahtlema, kas oleme ikka Etioopias või kogemata mõnes euroopalikus rüütlilinnuses. Klassikalise Aafrika kuningriigi kuvandiga polnud sellel just palju pistmist – pigem tundus, et satume kohe mõne „Troonide mängu“ võttele.

Lossi sees ringi jalutades tuli tunnistada, et 1600ndatel osati ikka asju teha. Ilma betooni ja kraanadeta rajati siia korralik kompleks, mis püsib siiani uhkelt püsti. Arhitektuuris kohtab nii portugali kui islami ja isegi india mõjutusi – ilmselt igaüks, kes kuninga juurde sattus, jättis midagi omalt poolt. Ja ausalt öeldes – loss oli veel päris hästi säilinud! Kuninglik bassein oli küll kuiv, aga kujutlusvõime aitas.

Kui lossi müüride vahelt välja ronisime, ootas järgmine siht: Bahir Dar ja sealne Tana järv. See on Etioopia suurim järv ja samas ka üks salapärasemaid. Järves asub mitukümmend väikest saart, millest paljudel peituvad kloostrid, kuhu pääseb ainult paadiga – ja mõnda neist tohib külastada vaid meessoost isik. Paadisõidud ise on juba elamus omaette: loksuv vesi, mööda vilksatavad kalurid, ning järsku kuskilt veetaimestikust kerkiv saareke, millel ootab ees sajanditevanune kirik. Kloostrid olid kaetud müstiliste ikoonidega, mille värvid nägid välja, nagu oleks need alles eile maalitud, mitte sadu aastaid tagasi.

Kaljusse raiutud usk ja rõõm

Edasi viis tee meid kaljukirikute Mekasse – Lalibelasse. Just sellest külastusest sai meie jaoks Põhja-Etioopia vaieldamatult kõige meeldejäävam maiuspala. Rännusellid ütlevad tihti, et käia Etioopias ilma Lalibelat nägemata on sama, mis minna Egiptusesse ja jätta püramiidid vahele. Ja nad ei eksi.

Lalibela suurimad vaatamisväärsused on kahtlemata monoliitsed kirikud, mis on mitte lihtsalt kaljusse raiutud, vaid lausa välja voolitud – seest ja väljast, laest põrandani, koos sammaste, akende, treppide ja altaritega. Erinevalt Jordaanias asuvast Petra kaljulinnast, kus esindatud on peamiselt uhked fassaadid, on siin tegemist täismõõdus, funktsioneerivate kirikutega – ja seda ei mingist pehmest liivakivist, vaid korralikust graniiditaolisest kivimist. Iga ehitis on justkui suur arhitektuuriline ime, mille valmimist on siiani raske uskuda.

Kõige muljetavaldavam neist on kahtlemata Bete Giyorgis – ehk Püha Georgi kirik. Kujult täiesti sümmeetriline, ristina maa sisse raiutud. Ülevalt vaadates avaneb nagu arhitektuuriline illusioon – kivisse lõigatud 15-meetrine risti kuju, mis näib samaaegselt nii ürgne kui futuristlik. Laskusime mööda kitsast kaljulõhet trepist alla, kiriku jalamile ja sisenesime hämarasse, jahedasse ruumi, mille seinu katsid sajandite vanused tahvlid. Sellel ajal olid parajasti mungad seal poolsosinal oma palveid sosistamas. Väga müstiline tunne!

Kõige hämmastavam on aga see, et tegemist ei ole mingi surnud ajalooga – kirikud ei ole muuseumid, vaid päris ehtsad, toimivad pühakojad. Iga päev astuvad siia sisse mungad, palverändurid palvehelmestega ja pisikesed poisid, kes õpivad lugema pühakirja. Palvused toimuvad nii hommikuti kui õhtuti, justkui oleks kõik see kivi ja ajalugu loomulik osa igapäevaelust.

Olime oma reisikalendri sättinud teadlikult nii, et sattuda siia õigeusu kiriku tähtsaima püha – Timkati ehk kolmekuningapäeva – ajaks. Pidustused kestsid kolm päeva ning linnake kihas elust.

Nägime uhkeid rongkäike, kus preestrid kandsid templite altaritelt välja pühad käsulaudade koopiad, millele järgnesid laulvad, pasunat puhuvad ja tantsivad rahvahulgad. Vett pühitseti ja rahvas sai sümboolse ristimise osaliseks. See kõik kokku oli justkui üks liikuv kunstinäitus: käsulaudade koopiaid olid mässitud kirevatesse sametisse ja siidi meenutavatesse kangastesse, preestrite peade kohal lehvisid tikanditega vihmavarjud, igas vikerkaarevärvis. Tantsivad trummimehed, pasunapuhujad ja valgeis rüüdes palverändurid kulgesid lauldes ja hõigates läbi tolmuse õhu, mis oli pühitsetud viiruki ja mürriga. Kogu linn kihas – palverändurid, mungad, turistid ja uudishimulikud lapsed.

Meiegi ei jäänud kõrvale – vaatasime rongkäike, lasime end pühitsetud veega piserdada ja jagasime palveränduritega injera’t. Jah, just seda sama hapukat pannkooki, mille me Addis Abeba esimesel hommikul viisakalt taldriku servale nihutasime. Aga näe – maitseharjumused muutuvad! Või siis lihtsalt meeleolu teeb oma töö.

Kuuenda reisinädala lõpp lähenes aga hirmuäratava kiirusega ja nii panid Addis Abeba olulisimad muuseumid meie reisile punkti. Käisime etnograafiamuuseumis, nägime meie kauge esivanema Lucy skeletti ja külastasime Püha Kolmainsuse katedraali, kuhu on maetud Saalomonide dünastia viimane esindaja ja etiooplaste suur uhkus imperaator Haile Selassie. Märkimisväärne on, et rastafarid peavad Haile Selassiet Jumala inkarnatsiooniks. Liikumine sai alguse keisri kroonimise ajal ja võttis iseäranis suure hoo sisse pärast keisri külaskäiku Jamaicale 1966. aastal, kui tema saabumisel hakkas pärast pikka põuda järsku vihma sadama.

„Selge siis, et mees on jumal,” mõelnud kohalikud ja edasisi küsimusi selles osas ei tekkinud. Rasta legendi kohaselt olevat Haile Selassie kinkinud Seeba kuninganna sõrmuse kuulsaimale rastamehele Bob Marleyle. Igatahes huvitav seos, millega sel korral reisile punkt panna.

Pildigalerii