Egiptus: kuningriik maa peal ja vee all

Dahab tähendab araabia keeles kulda – koht on saanud selle nime tänu kuldkollastele liivarandadele ja liivakaljudele. Omaaegne hipiküla on täna seljakotirändurite meka Egiptuses.

Olime teel tutvunud ühe kuuekümnendates ja habetunud „igavese” ränduriga, kes oli nostalgiareisile tulnud. Viimane kord käis ta Dahabis täpselt 40 aastat tagasi. Siis oli siin vaid tühi rannajoon ja mõnikümmend beduiinitelki, nüüdseks on pilt äratundmatuseni muutunud – elu rannas suisa keeb! Piki rannaäärset üüratult pikka promenaadi hulkus kõikvõimalikke ”karvaseid ja sulelisi” ning aktiivne lõunamaapäike lisas sellele kõigele vaid särtsu juurde. Tõepoolest, siin kohtab värvikaid tüüpe!

Dahabi veealune tervitus

Kõige enam meelitab see rand siin oma veealuse maailmaga. Kuna plaanisime siia jääda mitmeks päevaks, siis otsustasime, et lähme ja “nuusutame” kõigepealt snorgeldamist. Maskid ees ja lestad jalas, lasime juba kalda ääres kõhuli vette ja hakkasime end vaikselt edasi ujutama. Põhi oli vaid pisut rohkem kui poole meetri kaugusel, täis tumepruune mittemidagiütlevaid korallitahukaid. Liikusime aegluubis edasi, kui ühtäkki lõi silme ees virvendama – vaid paarkümmend meetrit kalda servast eemal kukkus merepõhi järsu langusena mitukümmend meetrit allapoole ja kallakul avanes peadpööritav vaatepilt, mis rabas. Ühelt poolt tabas meid õõnes ja jahmatav kaaluta oleku tunne, mis sundis esimese hooga uuesti serva taha tõmbuma. Näis, otsekui oleksime vabasse langemisse laskunud, sest vesi oli kuni põhjani kristallselgelt läbipaistev. Teisalt kangastus veealuse maailma erakordne ilu täies hiilguses – korallrifid kõikvõimalikes värvides ja vikerkaarevärvilised kalakesed nende vahel virvendamas. Olime loomulikult näinud filme ja pilte sellest, milline Aafrika ranniku veealune maailm on, kuid asjaolu, et seda kõike võib siin näha kaldast mõnikümmend meetrit eemal, tundus uskumatu.

Tutvumine veealuse maailmaga oli elamus, millest end nii pea lahti rebida ei õnnestunud – leidsime end kaladega suhtlemas ja merepõhja uudistamas veel mitmeid kordi.

Hõrgult mõjusid mereannidki, mida siin iga nurga peal osta sai ja mis maitsesid tõesti oivaliselt. Ka uuele aastale ütlesime tere Dahabis ega andnud järele kiusatusele minna seda vastu võtma vee alla, nagu paljud tegid – grupiti laskuti mõne meetri sügavusele pimedusse südaööd ootama.

„Kõik on ilus, ent šampanjat sinna alla viia on vist pisut keeruline,” muigasime endamisi.

Teel Luxorisse

Egiptuse võib laias laastus jagada kaheks – Punase mere äärne Egiptus ja Niiluse-äärne Egiptus. Pea 95% egiptlastest elab Niiluse-äärses Egiptuses. Seevastu Punase mere ja Siinai poolsaare randade märksõnadeks on eelkõige rannamõnud ja sukeldumine, n.ö fun. Niiluse ala on teadupoolest täis ajaloolisi vaatamisväärsusi. Meie soovisime osa saada mõlemast.

Dahabist läbi Sharm el Sheikhi ja Hurghada liikusime laeva ja bussiga Luxorisse, peatudes Sharmis vaid mõned tunnid, et laevale mineku aega parajaks teha. Dahabile sarnast, kõiki hotelle ühendavat promenaadi meil siit leida ei õnnestunud. Tundus, et iga hotell on siin nagu väike riik riigis, kus kõik eluks vajalikud teenused on kompaktselt kättesaadavad ühest kohast. Eks selline ärimudel tõenäoliselt võimaldabki teha ülisoodsaid paketipakkumisi ja kasumi välja võtta läbi lisateenuste, sest need tundusid siin olevat vägagi soolased, mitu korda kõrgema hinnaga kui Dahabis.

Teel Hurghadasse saime laevalt väljudes uue reisikaaslase – rännusell Craigi, kes, nina Lonely Planetist rebitud lehtede vahel, ennast sadamaväravasse unustanud oli. Craig osutus tõeliseks pärliks ja edasi matkasime juba koos kuni Luxorini. Craig on töötanud USAs arvutispetsina ja nüüd juba terve aastakese maailmas jalgrattaga ringi rännanud. Egiptusesse tuli ta Marokost ja kuna siin on palju kõrbeala, otsustas ta ratta ajutiselt, kuigi teadmata ajaks, Sharmi ühele kohalikule laenuks anda.

„Tagasi ka loodad saada või?” norisime teda naljatades.

„Loodan. Uskuge mind, loodan,” ühmas mees stoilise rahuga vastu.

Edasi sõltus ta ühiskondlikust transpordist nagu meiegi. Craig oli tõeline naljamees – kõik reisimuljed pani ta käigupealt kirja limeriku värsivormis naljaluuletusena ja postitas neid siis kõikidele teel kohatud sõpradele. Et sõprade listi on tal aastaga kogunenud juba kaheksakümmend inimest, on kõige selle haldamine tõeline kunst. Oleme nüüdseks juba nädala jagu imetlenud tema teravat keelekasutust ja huumorimeelt. Võin teile kinnitada – mees on geenius! Mis sest, et ta meenutas mõnevõrra Muhvi ja Muhvi enesele läkitatud kirjadevirna. Ent kas ei käi geniaalsus ja veidrus mitte käsikäes?

Kuid „kõrvalepõige ainesse”, nagu tavatses öelda üks mu ülikooli õppejõude, kui oli pool tundi pikalt-laialt oma perekonnast rääkinud. Hurghada näis olevat esimene koht, kus õnnestub näha juba tõelisi egiptlasi igapäevastes tegemistes. Linnas on oma moslemikvartal, kus võis üsna rahulikult ringi kõndida, ilma et keegi midagi aktiivselt müüa üritaks. Hommik tervitas meid suure suminaga otse hotelli akna all. Eelmisel õhtul öömaja valides ei osanud me aimatagi, et siiasamasse hotelli ette asutatakse hommikuks kohalik market! Aga just nimelt nii see läks ja alates kella viiest hommikul käis akna all elav sagimine ja kauplemine – eeslivankritelt pakuti süüa-juua, autod tuututasid rahvamassi vahel laveerides.

Hurghadas me siiski pikalt ei peatunud, sest silme ees terendas Luxor. Seiklesime pisut linna peal, otsisime bussijaama, võitlesime oma istekohtade ja koha pärast päikese all ja lõpuks me Luxorisse jõudsimegi.

Surnute linnas …

Luxor, endine Ülem-Egiptuse pealinn Teeba, laiub Niiluse jõe ääres nagu elav muuseum. Jõgi tõmbab linna otsekui noaga kaheks: idakallas, kus elu keeb ja müra ei vaibu, ning läänekallas – rahulik surnute linn, kus vaaraod oma viimast puhkepaika naudivad.

Meie valisime peatuspaigaks just läänekalda, sest siin pole vaja tänavamelust läbi trügida ja päike loojub igal õhtul täpselt samas suunas, kuhu omal ajal ka vaaraode hauakambrid rajati. Lääs tähendas neile elu lõppu – meile tähendas see rahulikku und.

Kogu järgmise päeva tutvusime kohalike tõmbenumbritega: Kuningate org, Memnoni kolossid, Ramses III tempel ja kuninganna Hatšepsuti kaljutempel. Päev otsa ühest kitsast ja umbsest hauakambrist teise käia ei ole iseenesest küll kõige mõnusam tegevus. Küll aga avaldas muljet, kui hästi on säilinud seinamaalingud ja eelkõige nende värvitoonid, mis enam kui viis tuhat aastat hiljem säravad endises kirkuses. See pani korralikult kukalt kratsima – mis iganes värvisegu nad tol ajal kasutasid, võiks see tänapäeval ka moodsale graffititehnikale au teha.

Seda loomulikult üksnes nendes hauakambrites, mida on õnnestunud kohalike eest kaitsta. Näiteks Kuningannade orus olid kohalikud beduiinid veel üsna hiljuti hauakambrid praktiliselt eluruumideks ümber kohandanud, seal hoiti muuhulgas koguni koduloomi. Omavahel pukseldes hõõrusid loomad seintelt maha nii mõnegi ajalooliselt väärtusliku maalingu. Leidus hauakambreid, kus laed olid tahmast mustad, sest kohalikud tegid siin lõkkel süüa.

… ja elavate linnas

Luxori idakallas on nagu Egiptuse „templikvartal“, kuhu jäävad nii kuulus Luxori tempel kui ka veelgi hiiglaslikum Karnaki tempel – need samad, mille järgi linn oma nime on saanud. Luxor tuleneb araabiakeelsest väljendist Al-Uksor, mis tähendab otsetõlkes „kahe palee linna“. Templid on muljetavaldavad nii oma mõõtmetelt kui ka ajaloost rääkides. Luxori tempel oli pühendatud viljakusjumal Amonile. Igal aastal, kui Niilus üle ujutas ja põllumeeste rõõmuks viljakas muda põldudele laotus, korraldati Amonile eriline sõit – jumalale mõeldud kuju toimetati paadiga Karnakist Luxorisse. See polnud mingi tavaline jalutuskäik üle jõe: kahte templit ühendas tollal sfinksidega ääristatud tee, mis pidi olema nii uhke, et isegi jumal ise oleks võinud pildistamise jaoks peatuda. Tänapäeval on sellest säilinud vaid viimased paarsada meetrit, aga needki on piisavalt imposantsed, et kujutleda, milline hiilgus kunagi oli.

Kindlasti tasub sisse astuda ka Luxori mumifitseerimise muuseumisse. See on küll väike, aga väga kompaktne. Lisaks päris ehtsatele muumiatele on seal seintel selgelt ja detailirohkelt kirjas, kuidas mumifitseerimine täpselt käis. Kuidas siseorganeid eemaldati, kuidas keha kuivatati ja soolati, kuidas mässiti kanga sisse ja milliseid loitse loeti. Pärast muuseumi külastust võib end sõprade seas vabalt väikseks matusetseremoonia konsultandiks pidada.

Aswanis

Luxorist liikusime rongiga edasi Aswani, kuhu jõudsime alles hilisõhtul. Linn säras tuledes ja väljas oli troopiliselt soe! Aswan rabas meid oma puhtuse ja ilumeelega, seda iseäranis kontrastina Luxorile. Piki Niiluse kallast kulges õhtuses tuledesäras kaunis promenaad. Ka kohalike olekust võis välja lugeda sulaselget uhkust oma kodulinna üle. Kui taksojuhile tema kodulinna kiitsime, noogutas ta mõistvalt ja kinnitas, et harilikult arvavad, jah, kõik nii.

Aswan asub endises Nuubias, mis jääb Egiptuse lõuna- ja Sudaani põhjaossa. Kuigi praegu annavad siin tooni peamiselt araablased, toovad paljud kohalikud uhkusega esile oma Nuubia päritolu.

Aswanis olemise ajal käisime veel ära Philae saarel ja sealses uhkes templis. Tutvusime lõpetamata obeliskiga, vaatasime üle linna ajaloolise hotelli Old Cataract, kus Agatha Christie kirjutas muuhulgas ühe oma surematutest kriminullidest ”Surm Niilusel” ja seilasime felukiga Niilusel.

Niilus on oma 6671-kilomeetrise pikkusega maailma pikim jõgi, mis saab alguse kahest allikast – Viktoria järvest Ugandas ja Tana järvest Etioopias. Jõgi on saanud oma nime kreekakeelsest nimetusest Nelios, mis tähendab tõlkes jõe orgu. Niiluse jõe org on elu allikaks üheksale riigile, mida ta läbib. Sealhulgas ka Egiptusele, sest umbes 90% riigist on kõrbepinna all ja seega lootusetult viljatu.

Olulise jälje nii kohalikku eluolusse kui ka ökosüsteemi on jätnud Aswanist paarkümmend kilomeetrit eemal asuv 20. sajandi inseneride suursaavutus – Niiluse tamm. Uue tammi ehitus kestis kokku 18 aastat ja see sai valmis 1970. aastatel omaaegse Nõukogude Liidu abiga.

Nasseri järv, mis tammiga paisutati, joodab väidetavalt ära kogu Niiluse-äärse Egiptuse ja kuna viiendik järvest asub Sudaani alal, joovad seda vett ka sudaanlased. Siin toodetava hüdroenergiaga kaetakse umbes pool kogu Egiptuse riigi energiavajadusest.

Ent tammiga on seotud ka varjukülgi – ligi pooled Niiluse-äärsetest põllualadest on muutunud tammi ehitamise tagajärjel väheviljakaks ja võtnud seega kohalikelt igasuguse võimaluse põllumajandusega tegeleda. Lisaks umbes 90 000 kohalikule nuubialasele, kes tammi ehitamise tõttu kodudest lahkuma sunniti, paigutati tammi ehituse käigus ümber ka Abu Simbeli Suur tempel. Iidne tempel võeti selle tarbeks lego kombel üksikuteks detailideks ja viidi täpseid skeeme järgides uude asukohta.

Kairos

Aswan üle vaadatud, võtsime sihikule Kairo. Saabusime Kairosse eriliste ootusteta. Olime kuulnud igasuguseid õudusjutte meeletust mustusest, tohutust liikluskaosest ja hingematvast sudust. Tuleb tunnistada, et suures osas nii ka oli – juba raudteejaamas pidime rinda pistma mäekõrguste prügihunnikutega, püüdes vältida jalgade murdmist kõige selle vahel kareldes. Ent linnas oli olukord mõistlikum ja suured tänavad olid siiski kõik hooldatud.

Kairo on tõesti üüratult suur linn ja seepärast on ka kõik mahud siin mastaapsed. Juba neljandal sajandil elas siin pool miljonit elanikku, see oli ka juba tol ajal vaieldamatult suurlinn. Tänapäeval on Kairos keskeltläbi paarkümmend miljonit elanikku ja väide Kairost kui linnast, mis kunagi ei maga, vastab igati tõele. See linn ei maga, mitte kunagi! Ööpäevaringselt on tänavatel sagimist, millele lisab hoogu juurde Araabia maadele omane krooniline liikluskaos. Vahetpidamatu autode tuututamine, olgu põhjust või ei, ja õhus lendlev sudu lööb tõesti kohati jalad alt. Väga võimalik, et see kõik ongi see miski, mis Kairost Kairo teeb.

Kairo islamikvartalis – ajarännak mošeedest turuni

Keskajal oli Kairo idamaade ja Euroopa kaubandusteede oluline sõlmpunkt ja ühtlasi kogu moslemikultuuri pealinn. Selle kinnituseks on ülitihe mošeede kontsentratsioon Kairo islamikvartalis. Arvatakse, et siin asub ühtekokku tuhatkond minaretti. Linn tervikuna on aga huvitav sümbioos keskaegsest islamiarhitektuurist ja 19. sajandi Prantsuse koloniaalehitistest.

Meil oli suurepärane võimalus minna islamikvartalit avastama koos Albertiga – kohaliku belglasega, kes on meie Kairo tuttavate Liina ja Cristophe’i sõber ja iseseisvalt põhjalikult uurinud kohalikku elu-olu, mis on teinud temast tõelise islamikvartali asjatundja. Jalutasime koos hilisööni mööda tänavaid ja nautisime seda kõike kahesajaprotsendiliselt. Kitsastel kvartalitänavatel käib meeleolukas igapäevaaskeldamine ja ükski turist ei köida siin õnneks kellegi tähelepanu. Sa liigud justkui eelmises sajandis, kus kogu eksistents on täiel määral sõltuv naturaalmajandusest. Iseenesestmõistetavalt liiguvad rahvahulgad kindlatel kellaaegadel mošee suunas ja minarettidest kostev kutsung asendab kellanäitu.

Kairo islamikvartali kohal Matabaqi mäel kõrgub Sharia Salah Salem. Tsitadelli müüride vahele oli kunagi koondatud kogu linn. Otse tsitadelli ees asub Mohhamad Ali mošee, mis rajati siia 19. sajandil. Mošee ehitas Egiptuse valitseja Mohammad Ali Pasha ja siin asub tema viimane puhkepaik. Mošee on tuntud ka Alabastermošee nime all, sest ehituses kasutati hiiglaslikke alabasterpanke. Minaretid näiteks on valmistatud kaheksakümne meetri kõrgustest alabasterpankadest.

Kairo üks muljetavaldavamaid mošeesid on Ibn Tuluni mošee aastatest 870–880. Ibn Tuluni arhitektuur on lihtne ja pärit Iraagi koolkonnast – põhiosaks on suur sisehoov ühe suure minaretiga. Sel mošeel on ajaloos olnud palju ülesandeid – see on tegutsenud sõjaväehaiglana, soolalaona ja koguni vanglana. Siin filmitud stseene James Bondi filmi tarbeks.

Islami kvartalis käisime ära ka Khan al-Khalili turul, kus toimus vilgas äritegevus juba 14. sajandil. Siit leiab muhedaid perepoode, kus juba kuus põlvkonda äri on aetud. Turg laiub kitsastel keskaegsetel tänavatel, palistatuna pisikestest avatud uste-akendega kauplustest. Siin müüakse väärisehteid, nahktooteid, vürtse, klaasasjakesi, lõhnaõlisid ja vesipiipe. Saab ka särgi selga.

Turu legendaarseim kohvik El Fishawi on Araabia maade ühe kuulsaima kirjaniku Naguib Mahfouzi lemmikuid. Tema kuulsaim teos ”Kairo triloogia” kirjeldab elavalt igapäevaelu just siinsamas islamikvartalis. Aastal 1988 sai kirjanik selle teose eest Nobeli kirjanduspreemia.

120 000 põhjust külastada Egiptuse muuseumi

Parima muuseumielamuse kogu selle reisi vältel saime Kairo kesklinnas asuvast Egiptuse muuseumist, mis asub otse kesklinnas ja näeb juba väljast välja nagu „antiiksete aardelaegaste peakorter“. Lõviosa 120 000 eksponaadist on toodud Luxoris asuvatest kuningate ja kuningannade hauakambritest. Siin kõrguvad kõrvuti hiigelsuured kiviskulptuurid, muistsed ehted ja tööriistad, sarkofaagid ja palju muud. Saime võimaluse imetleda vaarao Tutanhamoni varakambri sisu, tema kuldset surimaski. Eraldi ruumis eksponeeriti üheteistkümne iidse kuninga ja kuninganna muumiat. Tegelikult on siin ilma giidita pea võimatu mingit ülevaadet saada, sest viiteid eksponaatidele peaaegu ei olegi. Lihtsalt pilku heites ei saa mitteajaloolane kuidagi aru, kas tegemist on kuue tuhande aasta vanuse väärisesemega, millelt võib välja lugeda Ülem- ja Alam-Egiptuse ühinemisloo, või hoopiski paari tuhande aasta taguse sambareljeefiga, mis tähistas kunagi varakambri sissepääsu.

Giza hiiglased – lähemal, kui arvata oskad

Valdav osa „peavoolu” külastajatest saabub Kairosse püramiidide ja naeratava sfinksi pärast. Ei salga, et ka meie jaoks oli oluline ära näha see seitsmest ainuke tänapäevani säilinud iidne maailmaime.

Kõigepealt aga väike üllatus – kõik need postkaartide ja dokumentaalfilmide romantilised vaated püramiididest keset lõputut kõrbe võivad jätta mulje, et sinna pääsemiseks tuleb päevi kaameliga liiva sahistada. Tegelikkus? Püramiidid kõrgusid Giza platool otse linna kõrval – nii lähedal, et kui pöörad ühe sammu võrra valesti, võid sattuda McDonald’si ette, mitte kõrbeavarusse.

Seal nad aga seisid: Cheopsi (Khufu), Chephreni (Hafra) ja Mykerinose (Menkaura) hiigelmonumendid, vaaraode kolme põlvkonna suurushullustuse tippsaavutused. Vanim ja suurim, Khufu, on 137 meetrit kõrge ning selle ehitamiseks kulus ligi viis tuhat aastat tagasi väidetavalt kolmkümmend aastat. Iroonilisel kombel on Egiptuse muuseumis enamikul vaaraodel 5–10 meetri kõrgused võimukujud, kuid maailma suurimasse püramiidi maetud ja ilmselt kõige mõjukaimast vaaraost on säilinud vaid… kolme sentimeetri kõrgune kivist kujuke.

Vaatamata tuhandetele fotodele, mida püramiididest kõikjal maailmas iga päev trükitakse, mistõttu oleks neid justkui enne siia saabumist juba igast küljest näinud, jätavad need ehitised siiski võimsama mulje, kui alul aimata oskaks. Müstikat lisab kindlasti juurde teadmine, et kuni tänaseni puudub kindel arusaam püramiidi ehitamise esialgsest eesmärgist. Väidetakse küll, et tegemist oli vaarao hauakambriga, kuid mitte ühestki neist pole kunagi ühtegi muumiat leitud.

Kogu see ala kihas aga kaubitsejatest, kes tundusid olevat võtnud südameasjaks müüa sulle kõike – alates kaamelisõidust kuni võtmehoidjani. Turismindus on riigi suurim sissetulekuallikas ja see näib vaid kasvavat. Turiste teenindavate kohalike jaoks on tulija mõistagi vaid liikuv rahakott ja seetõttu domineerib vaid üks suhtumine – kõik müügiks! Tundub nii, et siin riigis müüdaks ilmselt maha ka sfinks ise, kui vaid keegi õigel ajal õigele mehele raha pakuks. Mõni neist müügimeestest oli nii järjekindel, et võis sinuga kaasas jalutada pikemalt kui mõni giid – ja pakkuda lõpuks sama asja kolm korda kallimalt, aga juba „eripakkumisena”.

Kairo talletus meie meeltesse huvitava ja kosmopoliitse islamistliku linnana. Kui siia juurde meenutada veel külalislahket pererahvast Liinat ja Christophe’i, kelle juures me kostil olime, siis ei tundu Aafrika suurim linn enam sugugi nii meeletu kaosena. Kogu linna läbiva rahuliku ja pika meelega Niiluse voog suudab selle eklektilise segaduse justkui oma õlule võtta ja veel tuhandeid aastaid sama stoilise rahuga edasi kanda.

Pildigalerii