Ecuador: riik ekvaatoril

Kuna Panamast saabus Quitosse vaid üks lend päevas ja seegi öö hakul, oli juba teatava eelhäälestusena võrdlemisi kõhe tunne. Öömaja meil broneeritud ei olnud ja seetõttu alustasime kohe pärast maandumist ööbimispaiga otsimist. Kõik sujus siiski hästi – linnake osutus hästi sõbralikuks ja tundus, et matkasellid olid siia oodatud.

Ecuadori pealinn Quito asub 20 km ekvaatorist lõuna pool. Laiuskraadidest mõjutatuna jookseb siin kraanivesi juba suisa vastupäeva kraanist alla. Hingata on esialgu veidi raske, sest linn asub kolme kilomeetri kõrgusel merepinnast ja õhk on seetõttu tuntavalt hõre. Tänaval jalutades oled sõna kõige füüsilisemas mõttes pilvedes ja tänu sellele on siin ka erinevalt Panamast mõnusalt jahe. Linna kohal kõrgub suursugune Cotopaxi mägi. Vanalinna tänavatel käib tõeline elu – kõik kihab nagu üks suur sipelgapesa.

Maailma keskpunktis

Riik, mis on saanud oma nime ekvaatori järgi, ei ole seda võimalust kasutamata jätnud. Ekvaator, see kujuteldav joon, mis jagab maakera põhjapoolkeraks ja lõunapoolkeraks, on Ecuadoris saanud lausa turismi keskpunktiks. Selle tähistamiseks on ehitatud terve kompleks nimega Mitad del Mundo ehk „Maailma keskpunkt”. Ja see pole mingi lihtne kivi või silt – ei, see on uhke miniatuurne linnak koos muuseumide, suveniiripoodide, restoranide ja isegi… kirikuga.

Aga mitte tavalise kirikuga! See on spetsiaalne ekvaatorikirik, mille altari alt jookseb täpselt see maagiline 0-laiuskraadine joon. Kujutage nüüd ette: pruut saabub pühale liinile põhjapoolkeralt, peigmees samal ajal lõunapoolkeralt – ja tõotused antakse täpselt keskel, mõlema maailma vahel. Sellist kosmilist tasakaalu ei paku isegi kõige kallimad pulmakuurordid.

Romantika missugune – ja ühtlasi ka ideaalne viis garanteerida, et abielu jääks tasakaalu! Nagu meie giid naljatamisi ütles: „Kui pärast tülitsete, siis võite vähemalt vabandada – juhtub, kui eri poolkerad kokku saavad.”

Lisaks pulmadele saab siin muidki ekvaatorialaseid eksperimente läbi viia – näiteks proovida muna tasakaalustamist naela otsa (väidetavalt võimalik vaid ekvaatoril, aga siiski rahvalik müüt), vaadata, kuidas vesi eri poolkeradel erinevas suunas keerleb või lasta end lihtsalt 0-kraadil pildistada, üks jalg kummalgi pool poolkera.

Ehkki teadlased on hiljem avastanud, et päris täpne ekvaator asub tegelikult paarsada meetrit eemal, ei paista see kedagi morjendavat – vähemalt mitte pruute, peigmehi ega neid, kes just siin saavad end esimest korda ametlikult mittepõhjapoolkeralasena tunda.

Otavalo – Andide värvikirev turupealinn

Quitost umbes kolme bussitunni kaugusel, Otavalo linna lähistel, asub terve rida indiaani külasid, kus ka tänapäeval käib elu iidsete tavade ja kommete kohaselt. See piirkond on kui elav etnograafiamuuseum – ainult et siin ei ripu käsitööd vitriinis, vaid kõigega käib aktiivne kauplemine.

Otavalo tõmbekeskuseks on laupäevane käsitööturg, millele voolab kokku rahvast kõigist ümberkaudsetest küladest. Tullakse mitte ainult kauplema, vaid ka kohtuma, uudiseid vahetama ja… pisut näitama, kellel ilusamad mustrid ja uhkemad punutised. Selline omamoodi pärandkultuurikeskus. Rahvarõivad, mida kandjad ise enesestmõistetavaks peavad, mõjuvad külalistele lausa lava-show’na – tikanditega pluusid ja vööd, kiivalt hoitud ehted, lehvivad patsid ja kindlameelsed sammud keset rahvamurdu. Kõik see käib saatel, milleks on Andide pillimäng – paniflöödid, trummid, kitarrid –, ja see kõlab just nii, nagu üks Lõuna-Ameerika melu kõlama peab.

Turul pakutakse kõike, mida hing ihata oskab: käsitsi kootud tekke ja salle, nahast kotte, muusikainstrumente, ketšua sümbolitega ehteid, rahvarõivaste detaile ja isegi väikseid puust või savist voolitud maske. Ning kuna kogu suhtlus käib ketšua keeles, tuleb appi võtta kehakeel ja lai naeratus – hea võimalus lihvida mitte niivõrd keelt, vaid just kauplemiskunsti.

Turul sattusime juttu ajama ühe põneva Hollandi seljakotiränduriga, kes oli Ladina-Ameerikas ringi seigelnud juba üle poole aasta. Temalt kuulsime, et olime üsna juhuslikult sattunud tuntud rändurite marsruudile, mida kutsutakse Gringo Trail’iks – see on populaarne teekond, mida mööda liiguvad eelkõige lääne turistid (gringo on Ladina-Ameerikas tavapärane hüüdnimi Põhja-Ameerika ja Euroopa valgenahaliste rändurite kohta). Marsruut kulgeb Mehhikost läbi kogu Kesk-Ameerika, järgib Andide ahelikku ja viib välja Tšiilini.

Gringo Trail on omamoodi „klassikaline” seljakotiränduri tee – sinna jäävad kõik suuremad vaatamisväärsused, kultuurilised keskused ja loodusimed: maiade ja inkade muistised, värvikad turud, vulkaanid, džunglid ja legendaarsed rannad. Meie senine marsruut oli osa sellest laiemast võrgustikust, ehkki ise me sellest seni teadlikud polnudki.

Kui sellele teadmisprismale otsa vaadata, siis olid meie järgmised reisisihid – Peruu ja Boliivia – Gringo Traili vaimus igati loogiline jätk. Näis, et olime üsna märkamatult sattunud globaalsete rändurite klubisse.

Pildigalerii