Boliivia: maailma kõrgeim pealinn

Boliivial pole naabritega just eriti vedanud – ajaloost leiab lugematul hulgal episoode, kus riik on saanud vasakult ja paremalt, tükikaupa oma territooriumist ilma jäänud. Ent see ei paista boliivlaste vaimu murdvat. Kohalikud räägivad lootusrikkalt, et õiglus ei jää igavesti magama ning et rahvuslik ärkamine on juba käega katsutav – “muutuste tuuled puhuvad”, nagu keegi meile tänaval ütles.

Sattusime ka ise tahtmatult osalema ühel kesklinnas toimunud meeleavaldusel, kust ei puudunud ei karismaatiline liider ega tema valjuhäälne esitus. Kõik oli klassikaliselt paigas ja õhus oli tunda iseolemise vaimu.

Boliivia rahvas peab end siiamaani jumala poolt äravalituks. Legendi järgi on just nemad, mägede lapsed, kõige lähemal jumalatele – elavad nad ju otse taeva serval. Eks samasugust valituks olemise tunnet ole meie reisil rõhutanud ka mitmed teised rahvad, igaüks oma põhjendusega. Nii et kellel neist lõpuks õigus on, jäägu taevaste instantside otsustada. Aga kui mõõta usu ja südikuse järgi, on boliivlastel igatahes tugevad trumbid käes.

Küünlavalgel päikese sünnipaigas

Boliiviasse jõudes võtsime suuna Isla del Solile – Päikese saarele, mis inkade legendi järgi on koht, kus sündis Päike ning kus said alguse ka inkad ise. Juba see teadmine andis kohale müstilise varjundi. Peatusime saare ühes väikeses külas nimega Challabamba, kus – meie suureks üllatuseks – olime ainsad turistid. Tundus, et kohalike rahu me ei seganud, ja nemad ei püüdnud meile seepeale ka midagi müüa ega vahetada, nagu mujal tavaks. Tänaval jooksid ringi sead ja lapsed läbisegi – paistis, et nad lihtsalt kasvavadki koos, üksteist segamata.

Enne päikeseloojangut jõudsime üles otsida teeotsa, kust varahommikul Titicaca kalju poole teele asuda. Ja uskuge, päikeseloojang Päikese saarel – see on teistsugune kui kusagil mujal! Emotsioon, mis sellest saime, oli sedavõrd tugev, et kandsime seda endaga kaua kaasas. Kanname tänaseni.

Nii umbes poole seitsmest õhtul, pärast päikeseloojangut, kattis kogu küla pimedus. Olime küünlavalgel – elektrist ei maksa saarel paljudes kohtades veel unistada. Küünlaga on siin see paha lugu, et ta põletab imekauni leegiga ära selle vähesegi hapniku, mida 4 km kõrgusel hõredas õhus niigi napib. Või vähemasti nii see meile tundus.

Meie õhtune toimetamine meenutas mõnes mõttes vaikset lahinguplaani: üks süütab, teine valvab, kolmas hoiab hinge kinni.

Ukse taga voogas öö läbi Titicaca järvevoog ja oli kuidagi selline tunne, et seal on vähemalt ookean. Tõeline maailma äärel olemise tunne. See emotsioon ja kogemus oli väärt kõiki vintsutusi, et sinna jõuda. Maailma äär võib vahel olla vaid ühe saare kaugusel.

Puuma kalju, memm ja mullijook

Pikalt magada polnud mahti, sest paat, mis pidi meid tagasi mandrile viima, ootas hoopis kümnekonna kilomeetri kaugusel järgmises mägikülas. Seega tuli meil alates päikesetõusust alustada neljatunnist retke läbi mägede – pimedas pole siin kõndimine ei turvaline ega praktiline, sest radu, mida isegi päeval raske märgata, pole öösel üldse näha. Kuna kogu teekond kulges mööda kaljuservi, oli see füüsiliselt palju kurnavam, kui ette oskasime kujutada.

Ja just siis, kui väsimus hakkas juba selgelt tunda andma ning janu keele suulae külge kleepis – sest veepudel oli muidugi maha ununenud –, juhtus midagi täiesti ootamatut. Ühe kaljunuki taga istus rahulikult kohalik vanamemm, kirevates rahvariietes, ning pakkus müügiks… Coca-Colat! Jah, selle sama punase etiketiga eliksiiri, mida me tol hetkel oleksime ilmselt olnud valmis kullahinna eest ostma. Ausalt öeldes, kui on olemas üks toode, mis on suutnud end igasse maailma nurka smugeldada, siis on see Coca-Cola. Ja võib vaid ette kujutada, mis kell see vapustav memmeke oma teekonda alustas, et õigel hetkel mägirajale ilmuda ja saare ainsaid turiste karastava üllatusega rabada. Täiesti omaette logistiline ime.

Muide, kogu see rada polnud lihtsalt juhuslik kõnnitee, vaid osa iidsest inkade palverännuteest, mis viis Titicaca kaljuni – nende kõige pühamasse paika. Sõna Titicaca tähendab ketšua keeles “puuma kaljut” ja just selle järgi sai nime ka kogu järv.

Oma paadini jõudsime viimastel minutitel – peaaegu jooksujalu, higised ja hingeldavad, aga rõõmsad. Seejärel triivisime tagasi mandrile, Copacabanasse, ja sealt juba edasi La Pazi – maailma kõrgeimas geograafilises punktis asuvasse pealinna. Hää seikluslik hommik!

Elu paralleelmaailmades

Boliivial on lausa kaks pealinna – ja mitte sugugi seepärast, et ühest lihtsalt ei piisanud. La Paz on küll riigi administratiivne süda, kus asuvad valitsusasutused ja presidendi palee, ent põhiseaduslik pealinn on hoopis ajalooline Sucre, mida peetakse ka Boliivia iseseisvuse hälliks. See kahekordne pealinnastaatus kõlab esmapilgul keeruliselt, aga kohalikud võtavad seda täiesti rahulikult – eks ka ajalugu ole siin alati olnud kihiline.

Teekond La Pazini on omaette elamus. Linn asub dramaatilises lohus, mida ümbritsevad kõrged kaljud – justkui hiiglaslik amfiteater, mille põhjas käib lakkamatu elu. Kui meie mõistes Kadaka turg oleks laienenud mäenõlvadele ja mitmesaja tuhande inimeseni, võiks tulemus natuke sarnaneda La Paziga. Südalinna tänavatel käib hoogne kaubitsemine – kohalikud istuvad rätsepaistes asfaldil või katavad müügiks oma kauba laiali tekile. Kauplemine käib kõigega: jalanõud, ravitaimed, sokid, ämbrid, kuivatatud konnad, pesurestid – kui see kuidagi püsti seisab ja nime omab, siis seda ka müüakse.

Orienteerumist ei tee lihtsamaks asjaolu, et pikemad tänavad võivad poole kilomeetri pealt mitu korda nime muuta. Nii võib juhtuda, et seisad endiselt samas kohas, aga aadress on vahepeal kolm korda muutunud. Uustulnuka jaoks tähendab see palju segadust, eksimist ja lõpuks ka väikest võidurõõmu, kui mingi koht üles leitakse.

Ja et asi liiga lihtne ei tunduks, siis selgus, et La Pazis on olemas ka niinimetatud alumine linnaosa – piirkond, kus elavad jõukamad inimesed. See linnaosa, mida tuntakse Zona Suri nime all, asub märkimisväärselt madalamal kui kesklinn, kus õhk on hõredam ja elu ka füüsiliselt kurnavam. Alumine La Paz avaldas kohe teistsugust muljet: tänavad olid puhtamad, majad moodsamad, ümberringi kerkisid kaubanduskeskused ja tänavakohvikud. Käisime seal ringi uudistamas ja ei saanud jätta märkamata, kui suur kontrast valitseb pealinna eri kihtide vahel. Justkui kaks paralleelmaailma – üks peen ja poleeritud, teine kärarikas ja kaootiline.

Tiwanakos

La Pazist Peruu poole tagasi liikudes külastasime ka UNESCO kaitse all olevaid Tiwanako tsivilisatsiooni säilmeid – paika, mis on olnud Ameerika ühe vanima ja mõjukama tsivilisatsiooni südameks. Tiwanako tsivilisatsioon õitses siin Andide kõrgplatool juba sajandeid enne inkasid.

Paraku ei ole linnast endast säilinud tohutuid monumente, nagu Machu Picchus, kuid see, mis seni alles jäänud, annab aimu, et tegemist oli kunagi suure ja võimsa keskusega, mis oli oluline mitte ainult poliitiliselt, vaid ka vaimse ja rituaalse tähendusega. Seda peetakse Andide piirkonna üheks tähtsamaks kosmoloogiliseks keskuseks ja palverändurite sihtkohaks.

Täna võib näha siin lamedat püramiidi Akapana ning kuulsat Kuu väravat – kivist tahutud monumentaalset väravat, mis on kaunistatud müstiliste nikerdustega ja mille täpne tähendus pole teadlastele senini lõpuni selge.

Huvitav on see, kuidas teadlased on üritanud selgeks teha linna õitsenguaega, kasutades selleks Maa telje kaldenurga muutust ajas. Uurides, millisesse suunda on teatud Tiwanako rajatised orienteeritud ja võrreldes seda teadaoleva teljenurga muutumisega, on arheoloogid ja astronoomid jõudnud järeldusele, et linn rajati tõenäoliselt juba u 1500 eKr või isegi varem – ehk märgatavalt varem, kui varem arvati.

Pildigalerii