Armeenia: maailma vanim kristlik riik

Armeenlased on väga iseteadlik rahvas ja seda iseteadvust toetavad võimsad legendid. Ühe sellise kohaselt olevat armeenlased piiblitegelase Noa otsesed järeltulijad. Noa laev maabus vastavalt raamatute raamatule pärast suurt uputust Ararati mäel, seetõttu on Ararati mägi ja kõik sellega seonduv armeenlaste jaoks ülimalt püha. Nii vaade mäele kui ka mäe nime kandev konjak on rahvuskangelase staatuses. Kõige selle taustal tundub asjaolu, et püha mägi Ararat asub praegu ajaloolise vihavaenlase Türgi territooriumil, lausa mõeldamatu.

Uskumatu tundub ka genotsiid, mille türklased siinse rahva suhtes toime panid. Kõige adekvaatsema ülevaate annab sellest Jerevani genotsiidimuuseum. Aastail 1915–1923 toimunud genotsiid ongi peamiseks põhjuseks, miks suurem osa armeenlastest elab väljaspool kodumaad. Kui riigis elab arvestuslikult kokku umbes 3,5 miljonit armeenlast, siis diasporaad hinnatakse 6–7 miljonile.

Iga armeenlase jaoks on seega kuskil keegi, kes teda rahaliselt toetab. Ka riigile on välisarmeenlased palju tuge andnud, sest mitmed neist on maailmas tuntud ja tunnustatud ärimehed või kultuuritegelased. Genotsiidi on nüüdseks tunnustanud siiski vaid 22 riiki, kusjuures Eestit ja veel umbes 180 maailmariiki miskipärast nende hulgas ei ole.

Universumi keskpunkt – Armeenia, loomulikult

Armeenlaste suurimaks uhkuseks Ararati järel on nende kirik. Pealegi on Armeenia maailmas esimene kristlik riik, kus kristlus kuulutati juba 301. aastal ametlikult riigiusuks.

Armeenlased üritavad veel teisigi esikohti näpsata. Legendid on kahtlemata muljetavaldavad.

Gorise linna lähedal Karahunjas, mida Armeenia Stonehenge’iks nimetatakse, on säilinud üle seitsme tuhande aasta tagasi korrapäraselt püstitatud kivid. Sajad iidsed augustatud kivimürakad moodustavad korrapärase kujuga ringi, mida väidetavalt observatooriumina kasutati ja millega üritatakse tõestada, et armeenlased olla olnud esimene tsivilisatsioon maailmas.

Seosed Inglismaa Stonehenge’i ja Egiptuse püramiididega olevat ilmsed – kaardilt vaadatuna asuvad need üksteisest täpselt võrdsetel kaugustel. Siit järeldatakse, et armeenlased, kes olid oma Stonehenge’iga esimesed, seadsid teised iidsed tsivilisatsioonid enda järgi joonduma või vähemalt olid nendega otseses kontaktis.

Gorise lähedal asub ka imeilus Tatevi klooster, kus väidetavalt olnud maailma esimene ülikool. Kuigi armeenlased esitavad seda kõike ülima tõe pähe, ei ole fakt siiski veel rahvusvahelist kinnitust leidnud. Küll aga näitab see väga ilmekalt armeenlaste oskust ja tahet oma riiki suureks rääkida. Kui Gruusias kuuldut kohalikega arutasime, oli vastuseks ilmselge naerupahvakas, sest see pidavat Kaukaasias üldteada teema olema. Ühesõnaga, teema lõpetuseks võib öelda, et kõik, mis on esimene või kuidagipidi unikaalne, on vaieldamatult Armeeniaga seotud.

Kui püüdsime nii möödaminnes mainida, et Armeenia kirja- ja teadjamees Mesrop Mashtots lõi esmalt armeenia tähestiku ja alles siis gruusia ja albaania oma (nagu armeenlased väidavad), läksid kohalike grusiinlaste silmad vilama ja me viisime jutu kiirelt mujale. Sai kiiresti selgeks, et kinžallimeestega ei maksa päris kindlasti armeenlaste „nalja” visata.

Tuumajaama varjus tukkuv tsivilisatsioon

Paarkümmend kilomeetrit Jerevanist eemal asub muljetavaldava ajalooga Metsamori küla. See ei ole seotud tuumajaamaga, mille järgi kohta eelkõige teatakse. Kohe tuumajaama kõrval kõrgendikul on tagasihoidlik Nõukogude ajast pärit muuseum ja sealset lugu kuulates vajub ilmselt kõige suuremalgi skeptikul suu lahti. Külavaheteel asub iidne observatoorium kividesse uuristatud maamärkidega ja siitsamast on leitud eelajaloolised esemed, mis kõik ka kenasti turvaliselt tolmuga kaetuna muuseumiklaaside all puhkavad. Mõnusalt nostalgiline õhkkond, mida rõhutab veelgi heina täis kasvanud muuseumihoov, tekitab tunde, et ilmselt oleme üle mitme-setme aja siin esimesed külastajad.

Ei tea, kas tuumajaama pärast, mis on üsna kõhedusttekitav (sotsialismiaja relikt, seismoloogiline piirkond, suured avarad silmapiirini ulatuvad vaated jms) või muul põhjusel, aga turistid sattuvat siia igatahes imeharva. Vaatamata sellele, et tegemist on maailma ühe vanima tsivilisatsiooni leiukohaga, millel on seos iidsete egiptlastega.

Maa all, kus usud vahetusid

Teel tagasi Jerevani põikasime läbi Echmiadzinist, mida armeenia Vatikaniks nimetatakse.

Iseäranis uhke ja unikaalne on linna peakatedraal Mayr Tachar, mis on ühtlasi ka maailma esimene kristlik kirik. Nagu mujalgi Armeenias, nii ka siin maksab tutvus rahast enam. Meie uus Jerevani sõber käis kiirelt välja oma trumbi ja juba olimegi äravalituna seismas väikese ukse ees, mis viis salapärasesse altarialusesse maailma.

Paarkümmend aastat tagasi leiti siin altari toestustööde käigus otse altari alt kolmandast sajandist pärit paganlik tulease – tule ja päikese kummardamise koht. Iseenesest pole selles ju miskit uut, sest iga religioon on loonud oma pühakodasid allutatavatele pühakohtadele ja sama on tehtud ka tähtpäevadega. Liikudes poolkummargil hämara valgusega koobast meenutavas ruumis, tundus see kõik siiski väga müstiline.

Kui purskkaev tantsib ja džäss kõlab

Jerevani kesklinnas algas õhtuhämaruse saabudes keskplatsi purskkaevus vee-show. See toimub Vabariigi väljakul (endisel Lenini väljakul) igal õhtul nii poole kümnest üheteistkümneni ja vaatepilt on võrratu! Lisaks klassikalise muusika saatel toimuvale veemängule kerkivad veekardinale inimkujud ja see on tõesti kaunis!

Kui tulla Armeeniasse Kaukaasia muusikat kuulama, siis seda on siit keeruline leida. Pigem võib igal sammul sattuda väga headesse džässikohvikutesse ja -klubidesse. Linnapargid on muudetud õdusateks vabaõhukohvikuteks, kus käib melu varajaste hommikutundideni (nagu hiljem selgus, on see kultuur suures osas Prantsuse armeenlaste poolt siia sisse toodud). Igal juhul pole kahtlustki, et see on tore üllatus igale muusikagurmaanile.

Armeenias on kümneid oligarhe, kelle käes on suurem osa riigi ärist ja infrastruktuurist. Pea igaüks neist tahab mingis eluetapis endast jälje jätta ja üks näide on võimas linna kohale ehitatud kaskaad, kust avaneb imeilus vaade.

Eskalaatoriga saab tõusta mitmesaja meetri kõrgusele, igal vaheplatvormil on imeilus haljastus koos maitsekate skulptuuridega. Meie sealviibimise ajal ehitati tippu väga mõnusat kohvikut.

Keldrid, kust lahkumine on raskem kui mäkketõus

Konjakivabrikuid on siin kaks – üks on legendaarne Ararat, mis prantslastele (Pernod-Ricard) maha müüdi, ning teine kohaliku oligarhi ja maadlusmeistri ostetud ja renoveeritud Noa konjakivabrik. See viimane on armeenlaste meelest kõige õigem ja sinna oma sammud seadsimegi. Tehase üks osa on muuseum koos degusteerimissaaliga ja veinikeldris pakutakse kallitele külalistele vanimaid veine, mida vaid selleks otstarbeks veel hoitakse. Vanim, mida meie proovisime, oli pärit aastast 1913.

Degusteerimistuur lõppes agaralt sujuvate konjakitestidega, nii et samaks päevaks oli meil keeruline midagi veel planeeridagi. Selle kinnituseks ehib konjakivabriku seina ka Maksim Gorki surematu loosung: „Siit keldritest on keerulisem väljuda kui Araratile tõusta.” Ei hakka temaga üldse vaidlemagi.

Armeenia veini testisime veel paaris kohas, aga paremaks see proovimisega ei läinud. Kui märkasime ühes kaljukiriku õdusas veini- ja šašlõkirestoranis, et isegi itaallased tellivad siin riigis veini asemel õlut, saime aru, et peale konjaki siin muud juua ei maksa. Konjak on aga tõesti hea.

Kui kunst on kuritegu

Konjaki salapärane mõju on tõenäoliselt inspireerinud siit maanurgast pärit geniaalset filmimeest ja (elu)kunstnikku Sergei Paradžanovit. Tema teosed tekitasid aastakümneid furoori ja tema majamuuseumisse tasub sammud seada igaühel, kellele kunst huvi pakub.

Tegemist oli ka üle riigi tuntud krutskimehega, kes olevat väidetavalt esimene, kes homoseksuaalsuse paragrahviga Nõukogude Liidus istuma pandi. Kuid isegi see „loomeperiood” oli tal väga viljakas, sest ta suutis pisikestele paberitükikestele iga päev midagi joonistada. Kogu ümbritsev maailm oli tema jaoks sümboleid täis ja neid kajastades lõi ta huvitavaid kollaaže kõigest, mis kätte juhtus, alates nööpidest ja riidetükkidest kuni klaasikildude ja nukkudeni välja.

Pühakojad, veinikeldrid ja kaljumaastikud

Paradžanovi vaatenurk silme ees, suundusime pikemale ringreisile Armeeniasse. Liikusime mööda riigi lõunapiiri kagu suunas, külastades kohalikke kirikuid ja veinikeldreid. Peab ütlema, et Armeenia kirikud on väga ilusad ja müstilised. Oma väiksuses on nad inimmõõtmelisemad, tagasihoidliku mittepriiskava interjööriga ja alati järskudel kaljutippudel, ümbritsetud imeilusast loodusest. Esimesed peatused tasub kindlasti teha Jerevani lähedal olevas Garni paganlikus templis ja Geghardi kloostris. Siit edasi tuleb juba postkaardivaatega Khor Virap, mis asub kohe Türgi piiri ääres ja pakub parimat vaadet Araratile.

Teekond Noravanki kloostrisse viib kaljude vahelt läbi ja hetkeks oli tunne, justkui siseneksime Jordaania Petrasse. Kuid seda oli tõesti vaid hetk, sest kohe kerkis silme ette järsk roheline nõlv ja vasakul hakkas sirama Noravanki kontuur. Ka kloostrirestoranis pakutav šašlõkk on kiiduväärt.

Tatevi kloostrisse viis väga konarlik tee üle mägede. Kohal on eriline aura ja väidetavalt on tegemist maailma esimese ülikooli asukohaga. Mägiteedel ei maksa helikiirusel liikuda, sest see teekond on lisaks kaunitele vaadetele tulvil ka ootamatuid kurve. Seepärast võtsime rahulikult ja tegime peatuse Gorise linnakeses, kesk imeilusat orgu.

Kaljuseinad linna ääristaval mäeseljakul on täis uuristatud koopaid, kus üldse mitte kaua aega tagasi elas linnatäis rahvast. Ehituskunsti arenedes koliti aga all-linna ja nüüd leiab huviline koopast vaid koduloomi, kes end kuuma eest varjavad.

Armeenia Stonehenge

Ööbida tasub pea kõikjal Armeenias just kodumajutuses, sest need on hoolitsetud ja pererahvas väga sõbralik. Nii tegime seda ka Gorises ja järgmisel hommikul suundusime linna lähedal asuvale 7500 aastat tagasi rajatud mõistatuslikule väljale Carahunge – see on Armeenia Stonehenge, tõlkes „kõnelevad kivid”. Paarsada tuhandete aastate vanust kivimürakat on laotatud korrapäraselt laiali seitsmele hektarile. Paljudele neist on sisse uuristatud 4–5 cm suurused vaatlusavad, mille kaudu iidsetel aegadel ilmselt tähti uuriti. Väga palju sellest kohast teada ei ole, ent variante, mida siin kunagi teha võidi, on viie ringis. Oletatud on, et see võis olla observatooriumiala, tempel, õppeasutus või siis ohverduspaik.

Pildigalerii