Argentiina: tangorütmis Buenos Aires
Buenos Aires on esimese hooga üsna ootamatu. Olin muidugi täiesti teadlik, et seda pole mõtet võrrelda oma seniste kogemustega Kesk- ja Ladina-Ameerika (pea)linnadest nagu Guatemala City, Lima või La Paz. Aga et see niivõrd euroopalik on, tuli küll üllatusena. Esimestel päevadel oli minus valdavalt tunne, et viibin kuskil Lõuna-Euroopas. Arhitektuur, inimesed, elutempo ja isegi kohalik varakevadine ilm, mis oli võrreldav koguni eestimaise suvega, olid kõike muud kui seni Ladina-Ameerikas kogetu.
Seda tõdevad isegi kohalikud, aga rõhutavad kohe, et see sarnasus on vaid väline. Vaimsus pidavat siiski väga erinev olema. Ju siis on.
Kahjuks pole aega nii palju olnud, et kohalike hingeellu süvitsi sisse minna. Selle eelduseks oleks loomulikult ka keeleoskus. Elementaarsed asjad saab muidugi aetud, aga keerukamad mõttekäigud jäävad paraku teisele poole keelebarjääri. Kohalik argentiinlane inglise keelt ei valda. Ja miks ta peakski? Siitpoolt vaadates on maailm hispaaniakeelne, sest tervel kontinendil alates Kesk-Ameerikast, valdavalt juba Ameerika Ühendriikidest kuni Patagonia lõunatipuni räägitakse vaid üht keelt. Erandiks on siin vaid portugalikeelne Brasiilia ja üksikud endised Prantsuse kolooniad Kariibi mere ääres.
Kui aga võtta Buenos Airest sellisena, nagu see on (ja nii seda just võtma peabki!), siis on see nagu laagerduv vein, mis muutub iga päevaga üha täiuslikumaks. Kuigi kolmandik kogu rahvastikust – kokku 12 miljonit – elab pealinnas, siin teab mis suurt rüselemist siin ei näe. Peamised linnaosad – Microcentro, Puerto Madero, San Telmo, La Boca, Retiro ja Recoleta on jalutuskäigu kaugusel. Igaüks oma näo ja selgelt äratuntava karakteriga, alates
boheemlaslikest jõeäärsetest turistilõksudest ja slummidest kuni uhkete kõrgklassi elurajoonideni. Veidi eemal asub Palermo linnaosa, mis muutub iseäranis intensiivseks õhtusel ajal. Vaatepilt on lummav!
Ka hinnatase on siin euroopalik. Sellele aitab tugevalt kaasa inflatsioon, mis on hetkel üle paarikümne protsendi aastas. Tänavakurss on ametlikust rahavahetuskursist kolmandiku vōrra soodsam. Iga vähegi ärksam kuju üritab siin oma peesodest esimesel võimalusel lahti saada.
Võimul olev populistist naispresident Cristina Fernandez de Kirchner, kes on eelmise presidendi abikaasa (see juba meenutab Ladina-Ameerikat!) ja tuntud kui Eva Peroni stiilis kõnede pidaja (kirglikult ja käsi rusikas), on töölisklassile uhkeid lubadusi jaganud ja nüüd tuleb selle katteks raha aegamisi juurde trükkida. Tulemuseks on mõistagi rahva vaesumine ja isikliku rikkuse paisumine.
Toitumistavade osas on Argentiina kõigi maade taimetoitlaste õudusunenägu. Statistika järgi söövat keskmine argentiinlane 60 kg liha aastas. Kuna statistika arvestab ka sülelapsi, võib täiskasvanu kohta sada kilo ära tulla küll. Lihagrillimise restorane on kõik kohad täis, vitsutatakse keskööni välja. Ma ei ole liiga suur lihasõber, aga viis, kuidas siin veiseliha grillitakse, viib tõesti keele alla. Puerto Maderos õnnestus leida üks restoran, kus pakuti kõike all you can eat põhimõttel, mis andis suurepärase võimaluse testida erinevaid lihasid, sh ka sealiha, mis oli veiseliha kõrval tõesti lausa maitsetu. Liha kõrvale kuulub hea kohalik Argentiina vein.
Kui söömad söödud ja joogid joodud, tuleb ka keha liigutada, siinses kontekstis siis tangot vihtuda. Algajate jaoks on esmaseks areeniks tänavaesinemised turistidele, tänavatangotajate tase on väga kõikuv. Professionaalsed show’d on omaette kohtades eraldi kavaga, aga see ei ole kindlasti pooltki nii spontaanne kui tänaval toimuv.
Pildigalerii
