Angkor – 23 aastat hiljem

Enne ja nüüd

Vana aasta viimasel päeval ärkame kaheksa paiku, et minna vaatama maailmakuulsaid Angkori templeid. Meile Aivega on see väga sümboolseks taasavastamise momendiks. Viimane kord olime siin 23 aastat tagasi, peale millenniumi vahetust ning see oli õigupoolest meie esimesi tõelisi seljakoti rännakuid. Nüüd, pea veerand sajandit hiljem oleme taas siin ja koos Lauraga ning Jüri, Airi ja Lisettega. Oleme teadlikud, et elu siin kandis on vahepeal oluliselt muutunud ning hinge põhjas isegi kardame, et võib-olla suisa nii palju, et kogu kunagine hea mälestus võib saada suure pettumuse osaliseks.

Tookord oli Siem Reap sisuliselt üks suur küla, kus mõne üksiku asfalttee kõrval olid valdavalt vaid künklikud ja auklikud punaliivateed, mis olid ääristatud seljakotiränduritele meelepäraste odavsöögi- ja majutuskohtadega. Turiste oli väga mõõdukalt, kuskil 100-150 reisihimulist päevas ja needki valdavalt vaid Euroopast, Austraaliast või Ameerikast. Tuleb meenutada, et Pol Poti surmas oli vaid kaks aastat möödas ning ka punakhmeeride õudusi kogenud põlvkond oli veel kõik valdavas osas elujõus, kellest küll suur osa oli maamiinide tõttu muutunud jalutuks või muud moodi vigastatud, mida oli tänavapildis ka kõikjalt märgata.

Tänaseks on kõik totaalselt muutunud. Vahepeal on riigis uus põlvkond peale kasvanud, tolmusest külast on saanud turismi epitsenter, mis on täis igat masti kohalikke ja rahvusvahelisi hotelle, restorane, massaaži salonge, reisiagentuure, kaubanduskeskusi ja suurlinnadele omast sigimist-sagimist, liiklusummikuid, tänavakauplemist ning kisa-kära.

Auklikust punaliivateest, mis viis tuk-tuki abiga tol korral poole tunniga otse Angkori templi ette, on nüüdseks saanud uhiuus asfalttee, mis viib kõigepealt suure kompleksi ette, mis meenutab pigem lennujaama check in`i. Veel ennem covidit külastas templeid 8000-9000 turisti päevas, aga seda taset pole seni veel saavutatud, hetkel püsib see 1000-1500 vahel. Täna on aga aasta viimane päev ning seetõttu on suur osa Kambodžalastest üle kogu maa siia kogunenud, et oma riigi kõige suuremat uhkust imetlema tulla. See on Kambodža süda ja hing ning rahvusliku uhkuse allikas. Aastavahetus ei ole nende jaoks sama tähendusega, mis meil. See on samasugune imporditud sündmus, nagu meie jaoks näiteks Halloween. Aga kuna 1.jaanuar on riiklik püha, siis on see neile suurepäraseks võimaluseks seda võimalust ära kasutada.

Angkori lummus

Esimesel päeval võtame ette kõige kuulsamad templid – kõigepealt Bayoni templi, siis Ta Prohm`i, mille Angelina Jolie mängis kuulsaks Hollywoodi hitis „Tomb Raider“ ning suurima maiuspala, Angkor Wati, jätame pärastlõunale, et ühendada see päikseloojanguga.

Bayoni templi kõige iseloomulikum tunnusjoon on hulk rahulikke ja mõistatuslikult pooleldi naeratavaid hiiglaslikke kivinägusid. Nad jälgivad siin sind kõikjal, erinevatel kõrgustel ja suurustes, kiirates võimu ja kontrolli. Tänu oma ikoonilistele nägudele tuntakse seda ka “näotemplina”.

Ta Prohmi templi visuaalseks eripäraks on see, et seda ehitati ilma mördita, mis andis omakorda võimaluse kasvada troopilisel taimestikul läbi müüride. Selle tulemusena on lagunevad varemed surutud tohutute puude ja roomavate usjate juurte vahele, andes kohale tohutult salapärase ja müstilise ilme. Võib vaid ette kujutada, milliste nägudega võisid Euroopa maadeavastajad nende müüride ees seista.

Templit nimetatakse täna rohkem “Tomb Raideri“ või “Angelina Jolie“ templiks” tänu stseenidele, mida kasutati aastal 2000 vändatud filmis “Lara Croft: Tomb Raider”. Angelina Jolie on senini Kambodžas kultusikooniks ning alles hiljuti paar kuud tagasi andis ta pressikonverentsi, kus  mainis, et kavatseb Kambodžasse elama kolida, riiki, mis tema sõnul muutis tema elukäiku jäädavalt. Angelina Joliel perre on adopteeritud ka laps Kambodžast.

Angkor Wat on klass omaette, see on maailma suurim religioosne ehitis, mille ehitamisel osales kirjelduste kohaselt 300 000 töölist ja 6000 elevanti. Peaaegu iga sentimeeter sellest tohutust kompleksist on kaetud keeruliste nikerduste ja motiividega. Selle seintele on nikerdatud üle 3000 ahvatleva apsara ehk taevase nümfi, kellest igaüks on ainulaadne. Angkor Wat ehitati khmeeride impeeriumi jaoks hinduistlikuks jumal Vishnule pühendatud templiks, kuid 12.sajandi lõpu poole muudeti see järk-järgult budistlikuks templiks.

Päikese loojudes koguneme Angkor Wati ees oleva veekogu ette ning jälgime selle müstilist siluetti koos veepinnal sillerdava peegelpildiga, kuni päike lõplikult silmapiiri taha vajub. Pole midagi öelda, hoolimata turistide hordidest, pole ligi tuhande aastase templi sära tuhmunud. See on endiselt muljetavaldav.

10, 9,8 … 1, 0 – elagu 2024

Uue aasta vastuvõtmiseks oleme broneerinud piduliku õhtusöögi oma hotelli lähistel. Koht on väga kena, kolmekümnele külalisele ning õhtu korraldus sujub suurepäraselt. Naudime viiekäigulist khmeeri kööki ning iga käigu vahele esitatakse khmeeri traditsioonilisi Apsara rahvatantse. Tantsijad on väga kaunites riietes, millesse nad enne iga etendust õmmeldakse, et saavutada nõutav istuvus. Peas kannavad nad keerukate kujunditega kuldseid peakatteid. See on ülimalt elegantne, kus iga käe ja keha asend ning näo miimika on sümboolse tähendusega – näiteks taevasse osutav sõrm näitab „täna“, samas kui külg ees, jalatald ülespoole suunatud, tähistab lendamist.

Kui road söödud ja kultuuriprogramm vaadatud, otsustame aastavahetuse hetke minna tähistama linna melu keskele. Selleks oli kohalikus ööelu epitsentris paiknev pubide tänav. Seda võib pidada Bangkoki Khaosan Roadi kaksikvennaks, küll pisut väiksemaks, kuid kindlasti sama lõbusaks. Öösel on tee liiklusele suletud ning rahvast on murdu, tõenäoliselt tuhandeid. Tänavad on nii paksult inimestest ummistunud, et suudame vaevalt ennast inimeste vahelt läbi pressida. Pubide tänaval mürtsub meeletu müdinana rütmikas muusika ning kõik skandeerivad sellele täiest kõrist kaasa. Lõpuks kui saabub countdowni hetk, hakkab kogu see mass viimaseid sekundeid koos nullini lugema, mis päädib uue aasta saabudes suurte ülevoolavate ovatsioonide ja käraga. Teeme seda meiegi. Aasta on olnud seiklusterohke, käisime Filipiinidel, Kataris, Rumeenias ning nüüd oleme otsapidi läbi Vietnami Kambodžas. Oleme väga rahul, et siia uuesti sattusime.

Uue aasta esimesel hommikul lubame endale võimaluse tunnike rohkem magada ning lisaks vedeleme ka hotelli basseini ääres, et pisut päikest võtta ning seejärel ennast basseinivees taas maha jahutada. Täna käime läbi vähem külastatud templeid. Õnneks on ka kohalikke oluliselt vähem ning mõne templi juures saab nautida ümbrust ilma teisi turiste märkamata. Õhtul leiame õhtusöögikohana oma hotelli lähedusest õdusa restorani, mida on soovitatud kui khmeeri köögi modernset edasiarendust. Toidud on suurepärase maitsega, aga tulevad lauale ükshaaval ning pika viivitusega, nii et kui viimane toidu kätte saab, on esimesed juba söögi lõpetatud.

Hiina „kaisutus“ jätkub

Aasta teisel päeval stardime Bangkoki suunas. Lennujaamani viib 55 km suurepärast asfaltteed, mis lõppeb veelgi suurepärasema täiesti uue rahvusvahelise lennujaamaga. Aga see on alles kõik vaid algus. Siia kõrvale rajatakse juba ka elamurajooni ja kaubanduskeskust. Hiinlased ei ehita siia mitte lihtsalt üksikobjekte, vaid loovad tervikliku elukeskkonda ja ikka nii, et jämedam ots jääb hiinlaste kätte. Ei imestaks kui kahekümne aasta pärast tagasi tulles on siin uus miljonilinn. Kas peamine töökeel saab siin oleme khmeeri keel, pole veel kindel.

Bangkok – just fun

Bangkoki vaade King Power MahaNakhon Tower’ist.

Bangkok on meie jaoks puhas kolmepäevane linnatripp, ilma mingi suuremat sorti kultuuriliste otsinguteta. Kuigi teisel päeval külastame ka kuningapaleed ja lamava buda templit, on suurem rõhk molutamisel. Naudime kohalikku Thai massaaži, sööme suurepäraseid roogasid erinevates restoranides, imetleme Mahanakhongi pilvelõhkuja katusterrassil Bangkoki kaunist vaadet loojuva päikese valguses ning lohiseme laste sabas mööda erinevaid kaubanduskeskusi.

Viimasel päeval kaalume ka Siam Amazing parki külastust. Algul tundub, et see on vaid lastele ning neilegi liiga titekas, aga kui põgusal selgitusel selgub, et seal on ka veemaailm, koos suurepärase basseiniga (NB! Maailma suurima lainebasseiniga), siis võtame külastuskäigu ette. Ja see on ka seda väärt – vedeleme päikese käes, ujume, laseme teha otse rannal Thai massaaži, lõunatame ning Laura saab tagatipuks sõita ka ameerika mägedel.

Õhtu veedame Asiatique ööturul, kus saab tehtud veel viimased ostud ning lõpetame selle suurepärases jõeäärses mereandide restoranis hõrgutavat mereahvenat maitstes ning kõrvale nostalgilist Havana Clubi rummi rüübates. Enne hotelli naasmist põikame huvi pärast läbi ka ühest teeäärsest antiigi poest, kust jääb ootamatult silma laes rippuv umbes poolemeetrise läbimõõduga väärikas kong. Lähemal uurimisel selgub, et see on pärit Põhja-Tai templist, kus ta täitis oma auväärset ülesannet  suisa üle saja aasta. Mõeldud-tehtud, ostame selle endale kaasa ning täna meenutab see meie Tallinna kodusse sisenedes esikus aukohal meie suurepäraseid seiklusi läbi Vietnami, Kambodža ja Tai. Tõesti, on mida meenutada 🙂

Pildigalerii