Aastavahetuse lummuses

Lumine ase

Vana aasta viimase öö võtame vastu lumehanges Antarktika mandril, ühel maalilisel väikesel Paradiisi lahe soppi jääval liustikest ümbritsetud paarisaja meetrise läbimõõduga saarekesel. Magamine on sõna otseses mõttes lume sees, mingeid telke ei püstitata ning hakkama tuleb saada vaid magamiskotiga. Alustuseks tuleb endale ase valmis teha ehk kaevata nii umbes poolemeetri sügavune piklik auk, kuhu kummimatt asetada ning otse sinna peale tuleb kerida magamiskott. Küljealune ei ole küll kõige pehmem, sest poole meetri pealt tuleb jää juba vastu, aga magamiskott on mõeldud suisa -18 kraadise külma tõrjumiseks, nii et külma muret ei teki.

Magama jäämise endaga on muidugi tõsiseid raskusi, sest polaarpäev ei tekita kordagi arusaama, millal päev lõppeb või öö algab. Kui laevakajutis saad kardina akna ette tõmmata ja päeva ööks mõelda, siis siin vaatad ja vaatad kesköist lõputut valget taevalage, tead et kuskil seal peaks olema ka lõunarist kuid seda ööks mõelda on pea võimatu.

Kui aga lõpuks tekikotis ennast kookonisse keerad ning laagrikaaslased ka kõik magama jäävad, siis langeb su peale ülimalt värske ja karge õhk, totaalne vaikus, mida katkestavad aeg-ajalt vaid vaalade puhistamised ja hüljeste sulpsatused. Fantastiline.

Hommikune äratus kõlab varakult viie ajal. Päike juba särab. Uneähmas üritad kõigepealt aru saada, kus sa oled ja seejärel tõded taas kordumatust – oled kuskil teisel pool maakera ei-tea-kus-lumeaugus müstilises Antarktikas. Sellised hetked on meeldejäävad ja väga emotsionaalsed.

Vanaaasta õhtu viimased avastused

Tagasi laeva jõudnuna võtame suuna Lemaire`i väinale, mida aeg- ajalt kutsutakse ka Kodaki väinaks, kuna tegemist on Antarktika enim pildistatud kohaga. 11 kilomeetri pikkune ja 1,6 kilomeetri laiune kanal on palistatud järsult langevate kaljudega, mida mööda langevad liustikud, oma lõhelise ja mitmevärvilise struktuuriga, muudavad selle imeilusaks vaatamisväärsuseks.

Kuna detsember on alles suve algus Antarktikas, siis on risk, et võib-olla ei õnnestus kogu kanalit läbida, jää ei ole jõudnud veel sulada. Aga läheb hästi ning sellel hooajal saab see esmakordselt tehtud. Ühtlasi jõuame ka oma reisi kõige lõunapoolseima punktini, 65 kraadi ja 06 minutit. Siit edasi vaid 138 meremiili on juba lõunapolaarjoon, aga sinnani praegusel aastaajal veel ei saa, selleks tuleb oodata veebruarini, kui jääolud on paremaks läinud.

Vana aasta õhtu viimaseks maabumiskohaks saab Port Lockroy jaam, mis rajati 1944. aastal brittide poolt operatsioon Tabarin raames peamiselt militaarsetel põhjustel, et kehtestada territoriaalne nõue ning seista vastu Saksamaa ja Argentiina suurenevatele sõprussuhetele.

Antarktika teatavasti ei kuulu kellelegi, kuid ometigi on täna seitse riiki, kes on esitanud oma nõuded kindlale territooriumile. Antarktika poolsaare piirkonnas on kattuvad nõuded lausa kolmel riigil korraga – Brittidel, Argentiinal ja Tšiilil. On avalik saladus, et enamus tänaseid Antarktika „uurimisjaamu“ on loodud peaasjalikult militaarsetel põhjustel, tagamaks nö kohalolek, kui selleks peaks tekkima vajadus. Ning kuigi militaarne tegevus ja militaartehnika on Antarktikas vastavalt rahvusvahelistele lepingule keelatud, on nii mõnedki jaamad sõjaväelastega mehitatud.

Port Lockroy ei ole täna enam tegevjaam, vaid muuseum, kus eksponeeritakse täissisustusega ruume just sellisel kujul, nagu nad kuuskümmend aastat tagasi välja nägid. Lisaks on siin ka maailma lõunapoolseim postkontor ja suveniiri pood, kus üllatus-üllatus, eelistatuimaks maksevahendiks on krediitkaart. Kui enamus Antarktika jaamu on üsna enesekesksed ja ei soovi väga uudistajaid sisse lasta, siis britid näevad siin just võimalust nii enda reklaamida ja samal ajal ka raha teenida.

Port Lockroy on ka koht, kus esmakordselt hakati tegema ionosfääri vaatlusi ning kus kogutud andmeid peetakse globaalse soojenemise tedvustamise aluseks. Täna on jaam lahti vaid suvekuudel ning hetkel olid siin toimetamas neli naisterahvast, kes kõik lahkelt infot jagavad koha ajaloo kohta ning aitavad samaaegselt turistidel kopsakate hindadega suveniiripoes oma rahast lahti saada.

Hoolimata inimeste tihedast sagimisest, ei lase aga pingviinid sellest end segada. Nii mõnigi soojendab oma vastsündinud poegasid kõhu all otse peamaja ukse kõrval.

Aastavahetus koos Mõõkvaaladega

Vana-aasta ära saatmine on väga meeleolukas. Austraallaste ja jaapanlaste uus aasta algab juba lõuna paiku ning nii võib pea iga tunni tagant kuulata kellegi hõiskeid uue aasta tulekust erinevatel maadel. Kuna laeval kehtib Argentiina aeg, siis Eesti uus aasta algab viis tundi varem, mida me ka pidulikult laeva tekil šampusega vastu võtame.

Keset pidulikku õhtusööki tuleb laeva kõlaritest äkitselt ekspeditsioonijuhi teavitus: Orcas, Orcas laeva vasakul pardal. Rohkem pole vaja öelda. Kõik tõusevad justkui üks mees ja tormavad välitekile. Laeva ümber on ujumas kümmekond Mõõkvaala. Vaatepilt on väga majesteetlik. Tegemist on arukate imetajatega, ka delfiinidest arukamatega. Erinevalt ülejäänud vaaladest, kes toituvad peaasjalikult Antarktika krillist, on Mõõkvaalad tippkiskjad, kelle meelepäraseimaks söögiks on hülged ja pingviinid, aga mõnikord ka teised vaalad ja haid. Mõõkvaalad ujuvad grupiti ning peavad ka koos hüljestele jahti, tehes seda väga kavalalt ja tunde kestva järjekindlusega. Näiteks kõigutades hüljest jääpangal seni, kuni viimane lõpuks vaalade lõugade vahele libiseb. Hetkel tundub, et neil meiega selliseid plaane vähemasti ei oled ja nii nad vaid naudivad meie seltskonda kuni uue aasta hommikuni välja.

Antarktikas teatavasti puuduvad ajatsoonid, sest poolusele omaselt on see koht, kus kõik ajatsoonid kokku saavad. See tähendab, et igaüks otsustab ise, mis riigi ajavööndist nad lähtuvad. Kuna meie startisime Argentiinast, siis meie laeval oli selleks Argentiina aeg. Samas võib aga kapten ise otsustada, mis on õige aeg ning arvestades ilmaolusid ja päikese valgust, otsustatakse, et võtame kohaliku uue aasta vastu hoopis kell pool üksteist. Nii me siis kogunemegi kõik laeva tekile, hoiame ringis teineteisest käest kinni, ekspeditsiooni juht peab väga südamesse mineva kõne ning seejärel üks minut vaikust, kümme kella lööki vana aasta ära saatmiseks ja üks kellalöök uue aasta tervituseks. Uus 2018. aasta võib alata!

Pildigalerii