Madagaskaril

Pöörame autorattad kõrgendiku liivasele rinnatisele, mille tagant avardub üle horisondi laiuv Mangoky jõgi. Seni on teepeale jäänud jõed olnud piisavalt madalad, et nendest autodega otse läbi rammida. Nüüd on ilmselge, et sellest jõest me oma ratastel läbi ei tuhise. Peame praami abi kasutama. Sadamas on metallist praami meenutav alus loksumas, aga kiiresti selgub, et see olevat juba paar aastat tagasi otsad andnud. Käepärase lahendusena on aga kolmest plekkpantoonist kokku lapitud puit- parv, kuhu on risti rästi palgid peale asetatud. Parv on parajasti nii suur, et sinna mahub ära tihedasti kõrvuti kolm maasturit ning lisaks ka reisilised. Kõige selle nägemine meis turvatunnet ei tekita, kuid suuremaks küsimuseks on hoopiski see, mis jõul see kipakas monstrum üle jõe saab? Õige pea selgub ka lahendus. Parve otsas on kümne meetrine köis ning see osutub parajaks pikkuseks, millest 8 köievedajat saavad kinni haarata. Pilt nagu Ilja Repini maalilt „Burlakid Volgal“ 19.sajandist. Suur erinevus on aga selles, et kui loomarakmeis Burlakid vedasid kaks sajandit tagasi lotjasid vastu voolu mööda maad rügades, siis meie head abilised teevad seda 21-sel sajandil mööda jõepõhja rühkides. Uskumatu, aga see on tõsi. Jõevesi ulatub koolmekohtades rinnuni ning see võimaldab mööda liivast põhja parve enda järele sikutada. Ei ole võimalik …, aga siiski on. Seisame parvel kuumuse käes nõretades ja jälgime toimuvat, suud ammuli.

Oleme alles kaheksandat päeva teel, aga sellised hetked ei kipu lõppema. Erilised, hingematvad lootusvaated, vahelduv maastik koos ehedate algupäraste küladega, siirad inimesed, eluolu nagu aastasadasid tagasi, huvitav floora ja fauna – see on Madagaskar!