Taga-Kaukaasias

„Saabusime Šušisse varajasel õhtutunnil, kui päike oli veel kõrgel, aga temperatuur õnneks juba talutaval tasemel. Viimane kilomeeter mäeserva pidi üles lookles mööda katkist kruusateed ja lõpuks üles jõudes saime heita pilgu kogu linnale. Pilt, mis avanes, oli ülimalt trööstitu – lagunenud majad, inimtühjad tänavad ja selle taustal nostalgiline õhtupäike jätsid mulje, nagu oleksime sattunud kuhugi Mehhiko kivikõrbe, kus tuul üksikuid puulehti mööda kiviklibu edasi lohistab. Mõni tund hiljem, pärast kohtumist kohaliku peremehega, selgus aga, et isegi need kivimüürid suudavad taas rääkima hakata, kui leidub keegi, kes neis veel elu näeb. Nii saidki varemed jälle lossideks ja rohtukasvanud rada siiditeeks. Ja kui hilisõhtul laoti kodumaja lauale kohalik toit ning kõlasid toostid ja duduki hääl, sai selgeks: Karabahhia on palju enamat kui oma vastuoluline ajalugu – see on üks suur hing.”
Sattusime Taga-Kaukaasiasse juhuse tahtel ja tuleb tunnistada, et see oli tõeline leid! Mõttest vaadata üle Jerevan kujunes paarinädalane tuur mööda maailma vanimat kristlikku riiki, lisaks pealinnale jõudsime erakordsesse Mägi-Karabahhiasse ja naaberriiki Gruusiassegi.
Veel esimesel sajandil enne Kristust ulatus Suur-Armeenia impeerium Kaspia merest kuni Vahemereni aladeni, kus praegu on Süüria, Liibanon, Aserbaidžaan ning ka osa Türgist ja Pärsiast. Seda kuldaega ei olnud siiski väga pikalt, suurema osa oma ajaloost on Armeenia olnud võõrvõimu all. Praegusel Armeenial on hiilgeajaga võrreldes territooriumi vaid kümnendik endisest, kuid mõttes on nad endiselt suured ja seda on igal sammul tunda.