Tagasi mustal mandril

Kõigepealt tulevad tuuleiilid, mis õige pea nooreks tormiks kasvavad ja siis juba mõne minutiga raju mõõtmed võtavad. Telk meie auto katusel on küll mitme poldiga kinni keeratud, aga arvestades meie auto kõikumise amplituudi ja koos sellega samas rütmis kiikuvat telki, tekib korduvalt kahtlus, kas see ikkagi peab. Kõrged põlispuud meie kohal kohisevad üha võimsamalt ning telgile langevate varjude lähenemine ja kaugenemine ei jäta fantaasiale palju ruumi. Ahvid puude latvades kiljuvad ja kriiskavad ning seda tugevamini, mida rohkem tuul hoogu kogub. Siis hakkavad sähvatama esimesed välgud ja ikka nii, et kogu taevakuppel lööb kogu ulatuses valgeks, nagu oleks suur prožektor meie peale keeratud. Ja et sellest vähe poleks, kärgatab seejärel järsult kõuemürin, mis tahaks taeva pooleks murda. Ja siis uuesti, ja siis uuesti. Ning lõpuks taevas murdubki ja kõik see vesi, mis justkui oodanud põua ajal oma aega, hakkab täie hooga alla valguma. Õigem oleks vist öelda, kallama. Ning nii katkematult umbes neli tundi järjest. See on tõeline Aafrika - kui loodus möllab, siis juba täiega, pooltoone siin ei eksisteeri.

Oleme juba kolmandat nädalat teel mööda meie jaoks käimata radu. Alustasime Namiibiast, külastasime Zimbabwet ning nüüdseks oleme jõudnud Botswanasse, Okavango Delta kaugeimasse soppi, Moremi rahvusparki. Mööda kitsaid ja käänulisi saviseid liivateid, läbi mudaste teeradade ja tihkete metsatihnikute oleme  oma 6000 kilomeetri pikkusel teekonnal kogenud kõrbe, savanni ja troopika ürgset loodust, silmapiirini laiuvaid ebareaalselt ilusaid maastikke, võrratut loomariiki ja ka ülipõnevaid hõimurahvaid.