Mehhiko: kadunud linnad

Kui hispaanlastest rüüstajad 15. sajandil Kesk-Ameerikasse jõudsid, olid iidsed maiad siit juba lootusetult kadunud. Tundub pehmelt öeldes iroonilisena, et kõik see, mida maiadest teatakse või ei teata, on olemas tänu ühele jobust frantsiskaani mungale, kelle korraldusel põletati pea kõik maiade käsikirjad ja seejärel ka vaimsed juhid. Hiljem võttis seesama munk vaevaks ise kirjeldada kohalikke kombeid, rituaale ja teadmisi ja tegi seda mõistagi oma piiratud teadmistest lähtuvalt.

Muistsete maiade valdused ulatusid Yukatani poolsaarest Mehhikos üle Guatemala ja Belize kuni Salvadori ja Hondurase džungliteni. Maiad ja nende kultuur on tänase päevani üks suur mõistatus.

Startisime varajasel hommikutunnil lennukiga Havannast Cancuni suunas. Air Cubana juhitav JAK-tüüpi „vene ime” suutis pakkuda kordumatu lennuelamuse. Juba lennukisse sisenedes tungis ninna tuttav metalli- ja lennukikütusesegune sumbunud õhk. Tasub märkida, et viimane niisugune kogemus vene lennukil jäi kahekümne aasta taha, kuid meenus ometi kohe. Istmed logisesid ja vast seetõttu oli omaette tegu ka turvavööde kinnisaamisega. Eesolevatest taskutest võis leida vaid hädapärase – oksekoti ja väljapõgenemisjuhendi. Iseäranis ekstravagantselt mõjusid tõus ja maandumine. Väike, kuid vapper metalltoru värises, vibreeris, turtsus ja undas. Rattaluukide sulgemisel ja avanemisel käiv apokalüptiline latakas tahtis viimsegi lootuse endaga kaasa viia. Kuid võttis aega, mis võttis – mingil moel me Mehhiko pinnale siiski maandusime.

Kui vaadelda maiade linnu ajalises järjestuses, siis oleks vast õigem olnud alustada Hondurasest, Copani varemetest. Yukatani poolsaarel olevad ehitised ja linnad jäävad maiade klassikalise perioodi järgsesse aega. Kuna aga Cancun oma ligipääsetavuses oli meie jaoks parim valik, alustasime siit.

Cancunis iseenesest midagi erakordset vaadata pole, tegemist on puhtalt turistidele mõeldud piirkonnaga, terve poolsaar on viimase paari kümnendiga tihedalt hotelle täis pikitud. Ööbisime all-linnas, mis loodud peaasjalikult turismipiirkonda teenindava personali tarbeks, ja liikusime juba järgmisel päeval edasi, et külastada oma esimest, päriselt maiade linna – Chichen Itzat.

Mütoloogia, matemaatika ja massiturism

Chichen Itza ei ole tegelikult kõige suurem ega ka mitte kõige mõjuvõimsam maiade linn, ent on tänu kergele ligipääsetavusele kõige tuntum. Turistide üleküllust saime kogeda juba piirkonda sisenedes, meid tervitasid Ameerika turistidest tulvil bussid. Linna sissepääsu juurde on ehitatud võimas teeninduskompleks ja sisenemisel kippus vägisi silme ees kangastuma turismitööstuse masendav tulevikuvisioon – suured supermarketid kaardumas ümber vaatamisväärsuste, odavlennufirmad maandumas ja tõusmas otse ukse eest.

Iidne maiade linn ise on vägev. Kohe sisenedes kohtusime kõige kuulsama, kõikidelt turismibrošüüridelt tuttava ehitise, Kukulkani püramiidiga. Õigupoolest on tegemist templiga. Kohalikud giidid rõhutavad igal sammul, et maiad ei ehitanud tegelikult püramiide, vaid templeid, millel oli astroloogiline ja religioosne otstarve.

Midagi ei ole siin juhuslikku – astmete ja platvormide arv, templite asend, absoluutselt kõik sümboliseerib ja tähendab midagi. Maiad olid suurepärased astroloogid ja matemaatikud, neil oli kasutusel ülitäpne kalender. Sarnaselt näiteks dogonitele Malis Aafrikas oli ka maiadel teadmisi, mida nüüdisaegne maailm on alles nüüdseks, tänast tehnoloogiat abiks võttes tõestada suutnud.

Üks kohustuslik detail maiade linnades oli alati palliväljak, neist suurim asub Chichen Itzas.

Oletatakse, et nendel väljakutel peeti religioosseid mänge, kus pall sümboliseeris Päikese ja Kuu liikumist ja mänguväljak oli planeet Maa. Siinsete giidide tõeliseks „maiuspalaks” on bareljeefid, kus kujutatakse kahte meeskoda. Neist ühe meeskonna kapten hoiab käes teise meeskonna kapteni maha raiutud pead. Alguses arvati, et see oli kaotaja oma. Siis aga oletati, et tegemist on siiski võitjameeskonna kapteni peaga, kes sai võimaluse liikuda läbi taassünni kõrgemasse seisusesse. Olgu siinjuures öeldud, et mängijad olid kõrge sotsiaalse staatusega, kuna vaid nende veri oli jumalik. Aga on ka spekulatsioone, et tegemist on siiski vaid kujundiga. Igatahes mängu teisel poolajal asendas kautšukist palli juba kapteni maharaiutud pea.

Mõnisada meetrit põhikompleksist eemal viib tee suure loodusliku kaevu juurde, mis on 60 m lai ja 35 m sügav. Kaevu järgi on siinne maiade linn endale ka nime saanud.

Selline kaevude võrgustik (cenote’d) on omane kogu Yukatani poolsaarele, kus sadu miljoneid aastaid tagasi pärast meteoriidi langemist maapinnale tekkis paekihi alla jõgede võrgustik ja tuhandeid looduslikke kaevusid. Kaevud olid pühad. Põua ajal ohverdati sinna vihmajumala Chak Mooli tarbeks inimesi.

Inimohverduste teema on midagi niisugust, mis lääne turiste ilmselt kõige rohkem köidab. Eriti neid, kes on näinud Mel Gibsoni omaaegset kassafilmi „Apokalüpsis”, kus ohvrite rinnust rebitakse välja tuksuvaid südameid, siniseks võõbatud inimkehasid loobitakse mööda püramiidi treppe alla ja preestrid tõmbavad hiljem ohvrite nahku endale tantsimiseks ümber. Oluline on, et nendel rituaalidel ei ole tegelikult midagi ühist maiadega. Inimohverduste traditsiooni tõid siia alles pärast maiasid tulnud tolteegid.

Meridast Palenquesse – maiade jälgedes

Teinud tutvust esimese maiade linnaga, liikusime edasi Meridasse – Yukatani osariigi pealinna ja kultuurikeskusesse. Tegemist on omaaegse konkistadooride keskusega, mida toonitab kõikjal Hispaania koloniaalarhitektuur. Merida keskplats ja seda ümbritsevad kvartalid on iseäranis kaunid. Kõik, mis jääb linnast väljapoole, on paras slumm. Keskplatsil asub Mehhiko vanim katedraal, mis on ehitatud maiade endise püramiidi kohale.

Merida on hea koht, kust käia vaatamas Uxmali. Uxmal on oma olemuselt märksa rahulikum kui Chichen Itza. Siin saab segamatult jalutada. Seda paika külastas mõni aeg tagasi ka USA president Georg W. Bush, seejärel viisid kohalikud siin läbi tohutuid puhastustseremooniaid, vabanemaks Bushi negatiivsest energiast.

Uxmalist jätkus teekond Palenquesse. Võitmaks aega, võtsime ööbussi. Seda kogemust kordama ei kipuks. Suurepärase „esimese klassi” bussi eelistena toodi välja õhukonditsioneer ja TV, mis mõlemad hiljem parajaks õudusunenäoks osutusid. Ega kohalikud asjata neid busse freezeriteks nimeta. Teekonnale bussis vastu pidamiseks tuli kõik fliisid ja sokid lagedale otsida. Et saaks ikka „täismäng”, lasti kogu öö kõrvulukustavaid Steven Seagali kondimurdmisfilme. Uskumatu! Pärast seda kogemust oleme püüdnud siinkandis „parimaid” busse enam mitte jahtida.

Palenque on ainus maiade linn, mille tempelpüramiidist on leitud muumia. Seni oli palju selle üle spekuleeritud, eelkõige just Egiptuse püramiidide tõttu, mis on oma olemuselt ju hauakambrid. Nüüd saadi esimene vastav kinnitus ka maiade puhul.

San Cristobal de Las Casases

Palenquest edasi läheb tee kiirelt mägiseks. Jõudsime piirkonda, kus teepikkust ei arvestata enam mitte kilomeetrites, vaid tundides. Tõesti, kõik sõltub taustsüsteemist! Kui ikka ühel pool mäge liikudes saad läbida sada kilomeetrit kahe tunniga ja teisel pool mäge sama vahemaa nelja tunniga, pole distantsi tegelikul pikkusel enam mingit erilist tähtsust.

Sama päeva õhtuks jõudsime Chiapase osariigi keskusesse, kunagisse hipide ja muidu hängijate meelispaika San Cristobal de Las Casasesse.

Chiapas on olnud pikka aega Mehhiko kõige rahutum piirkond. 1994. aastal toimus siin indiaanlaste revolutsiooniline ülestõus, mis on vahelduva eduga kestnud sisuliselt tänapäevani. Ülestõusu korraldajad nimetasid ennast zapatistideks – 1910. aasta revolutsiooni kangelase Emiliano Zapata järgi. Ülestõusu juhiks oli kultuslik isik – Näota Mees, subcomandante Marcos, kes avaldas hiljem oma manifeste internetis eesmärgiga kukutada olemasolev valitsus ja luua tingimused ausateks valimisteks. Zapatistid kannavad alati näomaske ja nii ongi Marcose tegelik nägu jäänud tänaseni varjatuks.

Zapatistide vasakpoolne ideoloogia on leidnud laiemat kajastust ka väljaspool Mehhiko piire, seda kõike tänu interneti levikule. Nende vastupanuliikumine avaldub ennekõike võitluses uusliberalismi ja üleilmastumise vastu, liikumise ideoloogia kohaselt on neljas maailmasõda juba alanud – kolmas oli külm sõda. Seda sõda pidavat rahvusvahelised finantsimpeeriumid, kes seniseid riike oma huvides ja oma tahtmist mööda jagavad ja valitsevad. Kohalik turismitööstus on suutnud zapatismist teha kohe ka turismimagneti – kioskites müüakse zapatistide pilte ja suveniire, tänavalt võib osta T-särke, kus peal on Zapata, Che Guevara ja Marcos. Kõik müügiks. Ka vastupanuliikumine.

Katoliiklus kohtab šamanismi

Üks San Cristobali vaatamisväärsustest on kindlasti ümbruskonna indiaanikülad, mida ohtrasti kõikidele külastajatele pakutakse – muidugi koos hoiatustega zapatistide eest. Kõige emotsionaalsem oli katoliku kiriku külastus, kohalike elanike jaoks oli sel kirikul pigem hospidali roll. See oli veider segu katoliku usust ja kohalikest usunditest. Kirikupõrand oli kogu ulatuses kaetud pikkade männipuuokastega ja nende vahele tekitatud saarekesed küünaldega, kus kohalikud healer’id ehk ravitsejad viivad läbi raviprotseduure. Põliselanikud on tänapäevani suurte eelarvamustega ja arsti juures naljalt ei käi, kuna ei oska hispaania keelt ja kardavad, et valgenahalised võivad oma „tohterdamisega” neile pigem surma tuua.

Ravitsemine kestab viis päeva, juuakse ohtralt suhkruroolikööri, palvetatakse ja kõige lõpuks tapetakse kana, kelle rolliks on nende päevade jooksul rituaalide käigus kogu haiguse endasse tõmbamine. Kanadel ja kukkedel pea maha väänamine käib siin samas kiriku põrandal, kõigi silme all. Hiljem viiakse kana keskööl teede ristumiskohta ja maetakse maha. Siis on kindel, et haigus nelja tuule poole läheb.

Edasi suundume Guatemala poole. Järgmine peatuspaik on Atitlani järve ääres Panajacheli linnakeses.

Pildigalerii