Jamaica: no problems

… lugesime Kingstoni lennujaamas seinalt hoolikalt maalitud teksti. Riigi särtsakas tunnuslause, mis on teravas vastuolus reisiraamatutes kirjeldatuga, on siiani siiski vett pidanud, kuid ülemäära tõsiselt seda lubadust võtta ei tasuks.

Pärismaalased, arawaki indiaanlased, kutsuvad Jamaicat Xaymaca, mis tähendab puude ja vee maad. Saabusime puude ja vee maale pühapäeva õhtupoolikul. Olime otsustanud veeta esimesed päevad pealinnas Kingstonis vaatamata Lonely Planeti korduvatele hoiatustele turvalisuse osas. Statistika kohaselt pandavat nimelt siin toime umbes 75% riigis toimuvatest kuritegudest, mis tähendab keskmiselt kahte vägivaldset surma päevas. Seda peaasjalikult siiski vaid getodes.

„Kõlab paljutõotavalt,” kostis Aive.

Ma ei vastanud.

Võtsime lennujaamast takso ja liikusime tuledesäras linna poole. Õhtu kiskus juba hämaraks ja nähtavus ei olnud enam kõige parem. Sisenesime linna läbi vaesemate linnaosade – vineeritahvlitest ja plekitükkidest kokku klopsitud majad kahel pool teed ja tugev mürtsuv muusika vibreerimas üle kogu kvartali. Mida rohkem sisemaale, seda soliidsemaks muutusid ümbritsevad majad, kuni lõpuks jõukamatesse elurajoonidesse jõudsime. Üks asjaolu jäi siiski silma – majad olid kõik kõrgete betoonmüüridega ümbritsetud, see meenutas vägagi viimati kogetut Johannesburgi tänavatel Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus mööda tänavat liikudes viibisid justkui rennis, kahel pool kõrged betoonseinad. Eks seegi kõneleb enese eest. Turvalisuse tagamine on igaühe enda asi.

Jõudsime lõpuks reisiraamatust välja valitud külalistemajja Mikuzi, mis osutus igati õdusaks ja koduseks peatuskohaks. Sõna Mikuzi tuleneb kohalikust inglise keele murdest, see on inglise keeli „I’m cozy”, mis vastas ka igati tegelikkusele. Peagi selgus hoolikalt disainitud ja maitsekate maalidega kaunistatud interjööri tagamaa. Perenaine Valeria on sisustusarhitekt ja tema poeg New Yorgis õppinud kunstnik. Kõik oli oma kätega tehtud.

Valeria osutus erakordselt säravaks naiseks, kes andis meile esimese õhtu jooksul hariva ülevaate kogu riigi ajaloost. Vedelesime majaesisel terrassil üheskoos vesteldes veel hilistel õhtutundidel ja jõime kohalikku õlut.

Paljudest rahvastest üks rahvas

Ka Jamaica ajalugu on kujundanud Euroopa kolonisaatorid. Põliselanikud, arawaki indiaanlased, said siin rahus elada vaid 15. sajandini, mil saare pinnale astus esimene Euroopa turist – Christopher Columbus. Pärast seda polnud enam miski endine. Hispaanlased võimutsesid siin poolteist sajandit ja seejärel läks võim järgmiseks kolmeks sajandiks inglaste kätte. Iseseisvus saavutati 1962. aastal. Pärismaalased surid eurooplaste toodud haigustesse, mille vastu neil immuunsus puudus. Nad asendati väga kiiresti orjadega, keda hakati massiliselt sisse vedama pärast suhkrurookasvanduste rajamist. See oli niivõrd tulus äri, et kujunes välja lausa omaette väljend „rikas nagu Lääne-India plantaator”. Jamaica oli peamine orjade jaotuspunkt. Igal aastal saabus siia kümneid tuhandeid orje, kellest suurem osa teistesse Kariibi mere lähipiirkondadesse edasi eksporditi. Peamiselt toodi orje Aafrika läänerannikult, hiljem juba ka Aasiast. Nõnda on Jamaica rahvas segu Aafrikast ja Aasiast. Nad on osanud pöörata selle oma tugevuseks ja seetõttu on ka riigi vapikirjaks „Out of many, One people”.

Reggae juurte juures

Esmaspäeva hommik võttis meid vastu särava päikesepaistega, mis otse magamistoa aknast sisse säras. Kiire hommikusöögi järel suundusime Bob Marley majamuuseumi. No kes veel võiks Jamaica muusikat ja isegi kogu Jamaicat ehedamalt sümboliseerida? Mulje oli igati positiivne. Tõeliselt ekstravertne giid suutis iga pildi juures lauluviisi üles võtta ja kui jõudsime fotoni, kus oli peal Marley Milanos toimunud kontsert, osutas ta oma peenikese sõrmega kuhugi foto keskele inimmassi kohale ja ütles: „See siin olen mina.” Aasta oli 1980.

Maja tuur sisaldas endas reggae-kuninga koduga tutvumist, tema lemmikpuu all istumist, stuudiokülastamist. Nimelt stuudio oli koht, kus talle üritati atentaati teha – kuuliauk on siiani seina sees. Tunnine tuur lõppes kinosaalis, kus oli võimalus vaadata staari elust vändatud pooletunnist dokfilmi.

Muusika on äärmiselt oluline osa Jamaica identiteedist ja vast üks väheseid asju, mis on tõeliselt Jamaicale ainuomane. On ju siin sündinud mitmed maailmakuulsad muusikastiilid – lisaks reggae’le ka dub, ska ja palju muud temperamentset. Kuid Bob Marley oli siiski see, kes Jamaica muusika läbi reggae maailmakaardile tõi. Temaga seostuvad lisaks veel kaks koloriitset ja intrigeerivat teemat – rastafarianism ja marihuaana.

Rastafarianism sai hoo sisse eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel ja saabus siia Etioopiast. See oli rahvusliku iseteadvuse kasvuga seotud aeg. Rastafarid peavad ennast Jumalast valitud rahvaks ja nende läbiv elufilosoofia on usk armastuse jõusse. Rastafaride kõige tunnuslikumaks jooneks on mõistagi rastapatsid ja neid kohtab kõikjal tänavapildis, mis ei tähenda sugugi alati, et tegemist tõsimeelse rastafariga. Nad leiavad, et ganja (marihuaana kohalikus keeles) tarvitamine annab võimaluse suhelda Jumalaga ja siit tuleneb tõenäoliselt ka selle väga laialdane tarbimine vaatamata asjaolule, et see on seadusegat keelatud. Ka Bob Marley kui maailma tuntuim rastamees oli kirglik ganja tarbija ja see ta väga noorelt hauda viis.

Jamaica on religioosne maa ja kirikute arvult ruutkilomeetri kohta maailmas esikohal. Üllataval kombel on valdav osa ühiskonnast kristlased – tervelt 80%.

Piraatide pealinnas

Bob Marley majamuuseumiga tutvunud, suundusime edasi Port Royalisse, mis asub umbes 30 km pealinnast eemal, omaaegses Inglise mereväebaasis, mille Kariibi piraadid hiljem üle võtsid. Otsekui meie saabumise auks oli kusagil lähedalasuvas kuluhunnikus tulekahju süttinud, sealt kõrgustesse tõusev suits ja huilgavad tuletõrjemasinad andsid olemisele vaid autentsust ja särtsu juurde. Vaatamata tulekahjule ja levivale vinguhaisule kasseeriti meilt täissumma. Kindlus ise on paljuski hävinenud pea 300 aastat tagasi toimunud suures maavärinas, kohati koguni maa sisse vajunud.

Sellegipoolest tasub see üle vaatamist.

17. sajandi lõpupoole, mil britid olid pidevalt lahingus Prantsusmaa ja Hispaaniaga, hakkas Inglismaa sponsoreerima üksikuid kaaperlaevade kapteneid, hävitamaks vaenlaste laevu ja linnasid. Selline tegevus kogus hoogu ja muutus iseseisvaks kontrollimatuks jõuks kogu Kariibi merel, keskusega Port Royalis. Kes ei oleks kuulnud piraadist Blackbeard (pärisnimega Edward Teach). Mees terroriseerinud oma ohvreid, kandes hõõguvaid süütenööre pulstunud habemes ja juustes. Reisiraamat hoiatab siinjuures: „Ära seda kodus enda peal proovi!”

Samas olla kunagi Port Royali läheduses teistele õppetunniks raudvardasse aetud kurikuulus Calico Jack Rackham, kes sai tuntuks oma iseäraliku kiindumuse poolest sitsist aluspesu ja rummi vastu. Mees leiti Jamaica lõunakaldal aega veetmast kahe verejanulise kõrilõikajaga, kes hiljem osutusid ülemeelikuteks naispiraatideks. Mõlema naise, Mary Readi ja Anne Bonny elu siiski säästeti, kuna nad osutusid olema lapseootel.

Justkui jumala karistusena toimus 1692. aastal Port Royalis suur maavärin, mille tulemusena vajus suurem osa linnast vee alla, viies endaga kaasa kolmandiku elanikkonnast – enam kui 2000 inimest.

Kohalik giid teadis rääkida, et kunagi on Jamaica valitsusel kindel plaan merepõhja klaasist läbipaistvad tunnelid ehitada, et huvilised saaksid merealuseid varandusi vaatama tulla. Merepõhjas pidavat kuulu järgi olema hulganisti piraadilaevu täislastiga pardal.

Tänane Port Royal on väike uinuv kaluriküla, mille aegadetagust hiilgust meenutavad vaid mõned piraadistiilis kujundatud söögikohad. Kunagistest armututest kõrilõikajatest on nüüdseks saanud romantilised kangelased.

Ringreis taksojuhi tingimustel

Võtsime suuna uuesti linna poole. Palusime taksojuhil Kingstonis pisukese linnatuuri teha. Tutvusime all-linnaga ja suundusime lääne poole, mille kohta reisiraamatus on öeldud: „Seda piirkonda peaks võimalusel kindlasti vältima.” Autos istumine tundus siiski turvaline, vähemalt näiliselt, kuni taksojuht ühtäkki mõista andis, et nüüd on tal aeg otsa saanud ja vaja kiiresti naisele tööle järele minna. Kuna me eriti välja ei kibelenud, leppisime pärast mõningasi läbirääkimisi taksojuhiga kokku, et oleme meeleldi nõus koos temaga ta naisele vastu minema. Tee viis Portmoresse, mis ostus kohalikuks eliitlinnakeseks. See oli justkui väike Ameerika küla keset ümbritsevat lokkavat vaesust – kenad majad, hoolitsetud murulapid, avarad sõiduteed ja kaubanduskeskused – kõik see eristus ümbritsevast vaesusest nagu öö päevast.

Taksojuht oli ilmselgelt uhke, et saab meid sinna viia. „Siin elavad need, kel läheb hästi,” teatas ta, samal ajal kui me möödusime järjest luksuslikumatest majadest.

Edasi veeresime kolmekesi mööda Portmore’i tänavaid tagasi Kingstonisse, kuulates taksojuhi juttu, kuidas ta töö kõrvalt väikest kohvikut avada plaanib. „Unistama peab,” ütles ta ja lisas muigega: „Jamaical without dream is just hot air.”

Liigume teisele kaldale

Teise päeva õhtuks oli Kingstonile ja ümbruskonnale ring peale tehtud. Istusime viimast õhtut Mikuzi võõrastemaja perenaisega majaesisel terrassil ja panime paika järgmise päeva plaane. Pidime valima, kas liikuda Montego Bay suunas mööda põhja- või lõunakallast. Põhjas on troopika ja lõunas kõrbelisemad alad. Kuna meie perenaise samanimeline elamine oli saare põhjaosas, otsustasime selle suuna ette võtta.

Teekond põhjakaldale kulgeb üle mägede. Valdav osa Jamaicast on mägine ja seetõttu võivad ka suhteliselt lühikesed vahemaad võtta arvestatavalt aega, kuigi suuruselt on riik vaevalt neljandik Eesti territooriumist. Kitsad kurvilised teed meenutavad kohati Ameerika mägesid. Kõike seda korvab erakordselt kaunis troopiline taimestik. Kohe Kingstonist väljumise järel muutub loodus kiiresti äärmiselt lopsakaks. Saare keskpaigas tegime peatuse sildi „Botaanikaaed” juures.

„Justkui kõik muu siin ei oleks botaanikaaed,” itsitasime isekeskis.

Selgus, et ainsaks erinevuseks muust loodusest oli see, et siin oli muru puude all ära niidetud ja sai vaevata troopiliste puude ja taimede vahel liikuda.

Viimaks jõudsime Port Antoniosse, mis oli kunagi suurim banaanide ekspordisadam Jamaical. Praegu peatuvad siin mõneks tunniks suured kruiisilaevad ja liiguvad siis edasi järgmistele Kariibi mere saartele.

I’m cozy

Meie peatuskoht Mikuzy asus linnast väljas Kariibi mere kaldal väikesel rannal. Majake, mille rentisime, oli imeilus, kolme toa ja köögiga. Valeria oli siin oma parimad sisekujundusoskused mängu pannud ja tulemus oli lihtsalt võrratu! Soovitame seda südamest kõigile, kel soov siiakanti tulla. Kariibi mere kallas on külakesi tihedalt täis pikitud, kuid et turiste on suhteliselt hõredalt, ei ole ehe maaelu siit päriselt kuhugi kadunud.

Ujumine sada meetrit sügavas Blue Hole’is oli samuti omaette kogemus. Paarikümnesentimeetrine kiht veepinnast on allikakülm, sealt allapoole lausa vannivesi, nii et liigud pidevalt külma ja sooja kontrastide tsoonis.

Eraldi vaatamisväärsustena pakutakse siinkandis kõiksuguste Hollywoodi tegelaste villasid ja piirkondi, kus mõni eksootiline film vändatud – näiteks Tom Cruise’i omaaegne hitt „Coctail”.

Kogu rannaala on ümbritsetud tiheda troopilise metsaga, mis on tulvil eksootilisi linnuhääli. Metsloomadest on siin vaid sisalikud, nii et liikuda on võrdlemisi ohutu. Mida ei saa aga öelda ujumise kohta, sest kaugemal korallide juures pidavat elama haid. Samas teatavad kõik kohalikud, et enam ammu ei ole rannal haisid nähtud. Kerge südamevärinaga käime ujumas siiski ära.

Eriti uhkete tegelastena võib siin kohata kohalikke, kes end maroonideks nimetavad. Maroonid vabanesid orjusest juba 17. sajandil, põgenedes mägedesse ja võideldes seal tulemuslikult oma iseseisvuse eest inglaste vastu. Nende tegelik asuala on Blue Mountaini mägedes, kus kasvatatakse vaid Jamaicale ainuomast samanimelist kohviuba.

Ochio Rios

Neljapäevahommik tervitas meid troopilise vihmasajuga. See ei olnud lihtsalt vihm, vaid nagu veemüür, mis ühtlase joana üle maa valgus. Olime põhjakalda idapiirkonnaga juba piisavalt tutvunud ja otsustasime hoolimata paduvihmast Ochio Riosse edasi liikuda. Kuna bussi otseliini sinna ei läinud, liikusime kokku nelja sõiduvahendiga ja paari tunni pärast olime päral. Juba linna sisenedes sai selgeks, et oleme lähenemas tõelisele Jamaica turismikantsile. Just meie saabudes oli sisenenud üks paljudest kruiisilaevadest ja muidu pea sajaprotsendiliselt mustavärvilisse tänavapilti olid valgumas valged, enamasti ülekaalulised kruiisituristid. Vahelduseks oli sellel ka üks positiivne külg – me ei olnud enam ainukesed valged tänaval ja meile osutatav tähelepanu polnud enam nii intensiivne. Seda lõbu polnud siiski kauaks. Niisama kiirelt kui kruiisituristid tulid, nad ka õhtuhämarusse kadusid.

Käsitööturul pärisime kohalikelt äri edukuse kohta ja meile üllatuseks oli tagasiside vägagi pessimistlik. Kuigi ühest küljest peaksid jõukad Ameerika turistid olema tõhusaks sissetulekuallikaks, jõuab sellest kohalike taskusse siiski vähe. Suurem osa sõidutatakse otse laevalt kohalikesse supermarketitesse, kust nood üsna harva oma raha veel kuhugi mujale viivad. Kohaliku turukaupmehe sõnutsi plaanivat nad selle vastu juba protestiaktsioone. Niipalju siis tööstusharust, mida kuulutatakse riigi sissetulekuallikaks number üks.

Meie aeg Jamaical hakkas tasapisi ümber saama. Liikusime edasi meie viimasesse peatuspunkti, Montego Baysse – all inclusive hotellide sünnikohta ja Jamaica turismitööstuse epitsentrisse. Suuremale osale turistidest tähendabki vaid see koht siin Jamaicat. Rand täis palistatud baare ja kõrvulukustav reggae kõikjal on see, mis linnast meelde jääb. Ja tõenäoliselt lõviosa turiste just sellega piirdubki.

Pildigalerii