Brasiilia: Iguazu ja Amasoonia

Iguazu kosed, mis asuvad Argentiinat ja Brasiiliat lahutaval Iguazu jõel, on kogu piirkonna kõige enam reklaamitud turismiobjekt. See on ühtlasi ka koht, kus esmakordselt selle reisi jooksul puutusin kokku lugematute turistihordidega. Ja need kosed on tõesti võimsad! Kosed ulatuvad lugematute kaskaadidena üle 2,7 kilomeetri. Argentiina poolt on õnnistatud suurema arvu koskedega ja siin on ka rohkem tegevust – kokku kolm matkarada, millest tõeliseks maiuspalaks on Garganta del Diablo ehk eesti keeles Kuradi Kurk. See on tõeline looduse jõudemonstratsioon, meeletud veemassid langevad tohutu jõuga kõrvulukustava heli saatel läbi U-kujulise lehtrikurgu kose sügavikku.

Kui tulla Brasiiliasse, tuleb mõistagi külastada Amazonase jõge ja vihmametsi. Alustasime reisi Manausest, mis asub Rio Negro ja Rio Solimoesi ristumiskohas ja lookleb siit edasi kuni Atlandi ookeanini, siis juba Amazonase nime all. Rio Negro (tõlkes must jõgi) on saanud nime mustja värvuse järgi. On äärmiselt hämmastav näha, kuidas tumeda ja heleda jõevee kohtudes värvid kohe ei segune, vaid kontrastne musta ja valge vaheline joon ulatub veel pikalt, ligi 6 kilomeetrit piki Amazonast allavoolu. See väiksemat sorti loodusime on tingitud ühte sängi koonduvate jõgede erinevast voolukiirusest, veetemperatuurist ja -tihedusest.

Viibisime siin kokku neli päeva, tehes paadimatku või džungliretki. Kuigi džunglirajad, mis läbi käisime, olid kohalike poolt ette tallatud, olid need sellegipoolest kõige metsikumad, mida seni kohanud olin.

Siinsetel vetel viibides tekkisid tahtmatult paralleelid mullu külastatud Sepiku jõega Paapua Uus-Guineas. Amazonas lööb mõistagi mastaapsusega.

Tõelise džunglikogemuse – koos kohtumistega nüüdisajast peaaegu puutumata hõimudega – oleks saanud vaid siis, kui oleksime sõitnud veel mitmeid päevi sügavamale džunglisse, piirkondadesse, kus mobiililevi lõpeb ja algab päris maailm. Meie seekordne kogemus jäi sellest küll veidi servapidi mööda, ent oli sellegipoolest igati vahva.

Pildigalerii