Paraguay: Jesuiidimisjonid
Plaanisin siseneda Paraguaisse läbi Argentiina piirilinna Posadase, kuhu olin saabunud Cordobast. Posadas on üle ootuste sõbralik väikelinnake, kui nii on paslik öelda rahvaarvult Tallinna suuruse linna kohta. Lõpuks ometi jõudsin troopikasse – seda oli tunda nii taimestikust kui loomulikult temperatuurist, mis päeva keskpaigaks tõusis vaat et 40 pügalani. See oli just täpselt taluvuse piiri peal temperatuur, mille puhul keskpäevast kuni kuueni õhtul tänavatel naljalt inimesi liikumas ei näe. Iseäranis keeruliselt mõjutavad siinsed siestad päevaplaani sättimist ja lõpuni sellega vist ei harjugi. Kui otsustad pisut hilisema lõunasöögi kasuks pärast keskpäeva, tuleb järgmine võimalus selleks parimal juhul alles õhtul üheksast. Aktiivne tegevus käib sisuliselt vaid hommikul 8-st 12-ni ja õhtul 20-st 24-ni. Vahepeal lihtsalt magatakse. Sõna otseses mõttes.
„Ja kus ongi tegelikult öeldud, et inimene peaks vaid korra ööpäevas magama?” arutlesin endamisi.
Posadas endas märkimisväärseid vaatamisväärsusi ei ole. Linn on peamiselt väravaks, et külastada ajaloolisi jesuiidimisjoneid, Ibera märgalasid ja liikuda siis edasi kas Paraguaisse või Iguazusse. Minu peamine eesmärk oligi tutvuda jesuiidimisjonitega, kokku on neid kolmkümmend.
Kuna Paraguais on need kõige paremini säilinud, oli see hea põhjus Paraguaisse rändamiseks, külastamaks Posadasest üle Parana jõe asetsevat piirilinna Encarnationi ja kahte misjonit, mis asuvad umbes 60 kilomeetri kaugusel linnast.
Pilt muutub kaunis kiiresti, kui riiki vahetada. Paraguai on vaesuselt Ladina-Ameerikas eelviimasel kohal pärast Boliiviat. Ka mestiitse – valgete ja indiaanlaste järeltulijaid – on siin tänavapildis juba pisut märgata, kuid siiski mitte silmatorkavalt.
Olin lootnud siin kohata põliselanikke – guarani indiaanlasi –, kuid neid enam tavakeskkonnast ei leia, nende olukord on võrdlemisi trööstitu. Traditsioonilist eluviisi viljelemas võib neid näha veel üksnes Paraguai sisemaal, peamiselt Chacos, mujal on tegemist teisejärgulise seltskonnaga, kes on valgete poolt mudasse tambitud. Kui Andide piirkonnas, eriti Ecuadoris, Peruus ja Boliivias, domineerivad kõrgmägedes põlisrahvad, siis mida lähemale merepinnale, seda vähem põliselanikke kohtab.
Aga tagasi jesuiidimisjonite juurde. Tegemist on põneva sotsiaalse eksperimendiga, mis algas 16. sajandil ja kestis kokku poolteist sajandit. Tuntud valgustaja ja filosoof Voltaire nimetas seda omal ajal lausa humaansuse triumfiks. Kui reeglina dikteerisid valge kolonisaatori tegevust vaid rahalised huvid ning oma religiooni imporditi tule ja mõõgaga, siis siin läheneti risti vastupidi. Jesuiidipreestrid pakkusid guarani indiaanlastele peavarju, kõhutäidet ning kaitset orjapüüdjate ja röövrünnakute vastu.
Vastutasuks ootasid nad põliselanikelt religiooni omaksvõtmist ja panustamist ühistöösse. Samas ei surutud guaranidele vägisi peale hispaania keele õppimist ja isegi usuküsimustes oldi leebed, kuid keelustati mitmenaisepidamine ja osaliselt esinenud kannibalism. Iga indiaanlane võis vabatahtlikult kommuuniga ühineda ja kui soovis, siis ka vabatahtlikult lahkuda. Kommuunid kasvasid kiiresti, kokku oli neid kolmkümmend, kõrghetkel elas seal ligi 100 000 indiaanlast.
Misjonid ehk kommuunid olid väga hästi organiseerunud, valgete preestrite hulk oli reeglina vaid kaks inimest kommuuni kohta. Kõik vajaliku tegid indiaanlased ise. Alguses ehitasid nad puurajatisi, kuid kui kommuunid paisusid, hakati tasapisi looma ka kivist ehitisi, mis lõpuks kasvasid muljetavaldavalt suurteks kindla struktuuriga linnakuteks, mille keskseks kohaks olid kolossaalselt suured ja uhkete kaunistustega kirikud. Ja see kõik loodi sisuliselt ei kusagile ehk keset sügavat džunglit. Katoliku religiooni ja guarani uskumuste segunemisel kujunes välja täiesti isevärki stiil muusikas, maalimises, tantsus ja käsitöös.
Ent ükski paradiis ei kesta igavesti. Sedavõrd, kuidas jesuiitide mõju põliselanike hulgas kasvas, tekkis kolonisaatorite hulgas üha enam trotsi ja pahameelt ja õige pea hakati Hispaania kuningale andma väärinfot, et jesuiidid on rohkem lojaalsed oma ideedele kui Hispaania kroonile, mis viis lõpuks misjonite keelustamise ja ettevõtmise järkjärgulise väljasuremiseni.
Pildigalerii
