Tagasi Argentiinas

Otsustasime, et parim viis liikuda Tšiilist tagasi Argentiinasse on buss. Auto rentimine olnuks liialt tülikaks ja see oleks tähendanud ka veinimõisa külastusest loobumist, mis ei tulnud mitte kuidagi kõne alla.

Bussid on nii Tšiilis kui ka Argentiinas omaette nähtus. Istmed on meetrilaiused ja neid saab lasta horisontaali nagu lennuki äriklassis. Lisaks antakse bussides süüa ja kui hiljem Cordobast Posadasesse sõitsin ja söögi alustuseks konjakit ja lõpetuseks šampust pakuti, olid igasugused ootused sajakordselt ületatud.

Kui senini olin seda reisi alates Tšiilist jaganud Rannoga, siis Mendozas läksid meie teed lahku. Ranno läks otse Buenos Airesesse, et sealtkaudu läbi Colonia Montevideosse minna, minu soov oli mööda maad Argentiina põhjapiiril asuva Iguazuni välja jõuda. Leidsin, et parim viis on ühineda San Juanis üheks päevaks Argentiinas kontsertreisil oleva Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskooriga ja külastada koos nendega Ischigualasto rahvusparki, sest avaliku transpordiga kohale jõudmine oleks välistatud olnud.

San Juani jõudsin pärast keskööd. Öisele kellaajale kohaselt olid bussijaam ja selle ümbruskond kottpimedad, seal polnud ainsatki hingelist. See ei tekitanud liigset entusiasmi jalgsi mööda linna sobilikku ööaset otsima minna. Õnneks konutas bussijaama taga ainsa põleva laternaga posti all üksik päevi näinud taksoront. Äratasin taksojuhi ja endalegi üllatuseks viitsisin veel hinna üle kaubelda (justkui pakkumine oleks ületanud nõudluse), seejärel tiirutasime taksoga pisut aega Lonely Planetis soovitatud hosteleid mööda, õige pea leidsin sobiva. Järgmisel hommikul oli meeskooriga üle paari nädala jälle vahva kohtuda ja teekond rahvusparki läks kiirelt.

Ischigualasto on piirkond, kust on kõige rohkem leitud dinosauruste skelette. Kogu park on kui üks suur kuumaastik, mistõttu seda kutsutakse ka Kuu oruks.

„Nagu Jurassic Park,” muigasin mõttes. Vaadata oli väga põnev, jäin väga rahule, et sain võimaluse siit läbi põigata. Ettevõtmise miinuspoolele jäi hispaaniakeelne giid, kes lubas paar sõna ka inglise keelde tõlkida ja seda ta ka tegi – tõlkis täpselt kaks sõna.

Teekond jätkus Cordoba lähistel asuvasse Villa General Belgranosse. Matk oli pikk, aga andis võimaluse näha Argentiina pampat.

Hommikul põrutas meeskoor edasi Uruguaisse. Kuna olin seal juba käinud, otsustasin päeva esimese poole veeta Villa General Belgranos. See on pisike nukulik küla keset Argentiinat, täis hotelle ja restorane. Siin on ohtralt Saksa, Austria, Šveitsi ja Itaalia päritolu elanikke, tugevaim on siiski saksa mõju. Aasta suurim festival on Oktoberfest oktoobri alguses, mis olevat oma mastaapsuselt lausa kolmas Saksamaal ja Brasiilias toimuva samalaadse ürituse kõrval. Kuigi õllepidu oli meie siinoleku ajaks juba läbi, olid kõik poed endiselt paksult Saksa õllekultuuri puudutavaid vidinaid ja pudinaid täis. Õlu on siin oluline teema.

Külas leidub kümneid väikseid õllepruule ja erinevalt ülejäänud Argentiinast, kus räägitakse vaid veinituuridest, pakutakse siinkandis hoopistükkis õllepruulikodade külastamistuure.

Lisaks on muidugi müriaad muid festivale aastaringselt. Kogu külake elab turismist ja seda on siin väga teadlikult ja saksa täpsusega arendatud.

Kuigi Argentiinat on siin tegelikult õige vähe, on see vahelduseks suurepärane koht, kus nautida mägede vaadet, juua Müncheni õlut ning süüa bratwurst’i hapukapsaste ja praemunaga.

Teel Villa General Belgranost Cordobasse on väike linnake Alta Gracia, mis on oma nime saanud linna keskmes asuvalt jesuiitide estancia’lt, mis võiks olla midagi rantšo või farmi taolist. See on üks viiest UNESCO kaitse all olevast farmist, mis kõik asuvad Argentiina teise suurima linna Cordoba lähistel. Igati uhke hoone, kus jesuiidid karjakasvatust viljelesid ja samal ajal, kui orjad tööd tegid, kaunite kunstidega tegelesid.

Samas linnas asub Che Guevara muuseum. Che vanemad kolisid Alta Graciasse lapse astmaprobleemide tõttu ja elasid siin, kuni Che kuueteistkümneseks sai. Väikese koduloomuuseumi ikoonilisim element on kindlasti mootorratas, millega noor Ernesto läbi Ladina-Ameerika põrutas ja millest on ka eraldi film vändatud. Revolutsioonilistest lausetest jäi ühel tahvlil silma ütlemine „Oleme realistid, unistame võimatust”. Meenutas justkui ühe tuntud äriettevõtte loosungit, mis kõlab umbes „Rasked asjad lahendame kohe, võimatud asjad võtavad pisut aega”. Kuigi Che revolutsioonilised ideed ja unistused võimatust lõppesid eriti Kongos ja Boliivias veriste tapatalgute, laipade ja hädaoruga, on mõrtsukrevolutsionäär senini romantiline kangelane, keda iga argentiinlane sügavalt austab.

Edasi rändasin Posadasese, et tutvuda jesuiidimisjonitega Paraguais ja minna edasi Iguazusse.

Pildigalerii